Naistepäev. Jüri Kolk

olid bussiga? Bussiga on selge – astud peale ja oled järgmisel hetkel eksinud, mingis täiesti arusaamatus kohas, kaardilt väljas, mingil kuradi Lasnamäel. Ei, kui keegi mulle otse ei näita, siis ma ei julge bussiga minna. Keerasin kaarti jälle käes nii- ja teistpidi, ei midagi. Aega veel oli, aga nüüd olin ma paanikas. Võtaks takso, maksku, mis maksab. No selle jaoks on veel vara. Pidasin ühe kodaniku kinni, karjusin, noh, seletasin intensiivselt ja vehkisin kätega. Ikka, et Fontana di Trevi ja Fontana di Trevi. Näitan ise kaardil ka, kuhu. Kodanik vaatab mind natuke põlglikult, osutab tänavasildile – jälle Plebiscito! – ja siis kaardile, et otsigu ma ise, ei ole ju keeruline. Mõned neist Itaalia meestest näevad tõesti head välja, see oli üks niisugune. Kuidagi kogu see nina ja hoiak ja juustes kerge hall ja ausalt öeldes isegi viiekümnenda eluaasta juurde sobiv kõhuke, kõik on timm. Minus pole mingit italoseksuaalsust, ammugi homoseksuaalsust, aga kummaliselt lahedad näevad nad välja mu arust. Jah, see oli üks selline. Roomlane, vana ja aus roomlane, tema oleks olemas ka sel päeval, kui kõik turistid haihtuvad, kindlasti oleks ta olemas. Lõpuks ta osutas mulle käega, et mine sinnapoole. Otsustasin, et teen seda nüüd igal tänavanurgal, küsin inimeste käest, aga kaardi peidan ära. Seljakott hakkas juba sisse soonima, ja jalgades oli ka mingi, ma ei tea, unisus? Ma ei tahtnud enam seigelda, see on kindel.