Naistepäev. Jüri Kolk

parasjagu preilist, kes küsiski minult, et „härra, süüa?“, ja mina vastasin automaatselt, et tahan küll, muidugi tahan. See oli üpris kallis koht, Colosseumi lähedus mõjub, aga ma ei hakanud põgenema ka, automaatselt antud vastus oskuslikule pöördumisele sidus mind. Igatahes imelik, kuidas ma oma rahast alati lõpuks ikkagi lahti saan, aga no see selleks. Ma pean silmas, et võin otsida-oodata lennupileti, mis on tavalisest 30-80 eurot odavam, kuid siis raiskan kokku hoitud raha ära ühe nädala valikutega. Võiks natuke rohkem valida ja mõelda ja see summa ei pudeneks sõrmede vahelt. Aga on, nagu on, ehk ongi parem kulutada impulssostude maailmas, anda raha inimestele, kelle silmavaade pole suisa vastik, valida selle järgi toidukauplus ja restoran, süljata võimete piires hindadele. Lennukompaniidest ei saa ma mingit silmavaadet, stjuardessid ja stjuuardid on muidugi toredad, aga selle järgi ikka piletit ei vali, kontakt tekib liiga hilja.

      Istusin seal, Al Gladiatore oli koha nimi. Toitu oodates hakkasin lugema. Seegi on üks minu ülbustest – linn on tore küll, aga kõige toredam on ennast seal hästi tunda ja lugemine on selleks üsna kindel viis. Ma ei pidanud ju tingimata katsetama ega otsima, võisin vabalt lugeda midagi, mis mulle kindlasti meeldib. Mul on praegu mitu raamatut pooleli, mõni meeldis mulle juba keskkooli ajal, paar tükki olid vahepealsete aastatega palju paremaks läinud, üks neist pentaloogia. Nii et head lugemist mul jätkus igale meeleolule. Uut raamatut otsida, sellega kontakti luua on tänavakohvikus raske, aga kui suhe juba loodud, siis muudkui loe. Muusikud tulid vaheseina taha pilli tõmbama, see mind ei rõõmustanud. Ma ei tea, see ei tundu olevat aus ärimudel – kõigepealt pakuvad sulle teenuse, andmata võimalust valida, kas sa seda ka vajad, ja siis küsivad selle eest raha. Ei meeldi. Igatahes surusin nendepoolsele kõrvale käe. Ebaviisakas muidugi, aga ikka parem kui pärast seletama hakata, et ei, ma ei nautinud, olin mõnusa näoga sellepärast, et mulle meeldib see raamat, mida ma loen. Ei, ei midagi niisugust. Võisin rahumeeli raamatut nautida ja olla rahuloleva moega, kanda seda nautivat ilmet, aga ma ei pidanud leppima muusikaga, ei pidanud. Eks nad muidugi küsisid mu käest pärast, aga ma ei maksnud, ei tundnud häbi ega midagi. Istusin ja lugesin seal umbes pool tundi, ettekandjad-sisseviskajad isegi osutasid möödujatele, et näete: loeb. Nagu neil oleks selles mingi teene. Igatahes läksid mööduvad naised täiesti arust ära, päris mitmed tahtsid minu, lugeva mehega, pilti teha. Ma ei olnud teadlik, et see asi nii pööraseks on läinud, ausalt. Aga näe, oli. Tähendab, te saate nüüd muidugi aru, et see oli üks neist mudrumõtetest, mis mulle pähe turkas, eks. Mul pole mingit huvi teid tüssata. Korraks ajasin lorajuttu, palun vabandust. Keegi ei tee lugevast inimesest välja, pole ta veel nii haruldane, või kui ongi, pole ta nii tore.

      Kõik oli jätkuvalt rahulik ja ilus. Päev läks samas rütmis edasi. Aga siis hakkasin sihtima samme Termini suunas. Olin juba natuke väsinud ja mõtlesin, et olgu selle lennujaamas istumisega, kuidas on, ikka parem kui kõik need kujuteldavad naised, kes minust kui lugevast mehest ülearu suurde vaimustusse satuvad. Lennujaamas võid teha, mida tahad, keegi ei imesta. See tähendab, kuni oma kotti järelevalveta ei jäta, seni on kõik ok. Sattusin Colosseumi juurest kõigepealt Via Claudiale. See oli ilmselgelt vale suund, aga tühja temaga, esialgu veel olid kõik suunad õiged. Mõtlesin, et keeran mõnele väiksemale tänavale, kõmbin metrooni (mul oli päevapilet, oleks olnud kahju seda liiga vähe kasutada, üksikpiletid oleks olnud tublisti odavamad) ja sõidan sellega Terminisse. Selles suunas jääb jaam Re di Roma, miks mitte seesama. Pealegi oli suund minu jaoks uus, ma polnud sinna kunagi varem sattunud. Miks mitte avastada mingeid kõrvaltänavaid, tänavaid, mis on kõrvaltänavad mõistagi ainult Rooma kontekstis. Aega oli veel üle kolme tunni, ma ei viitsinud väga kaarti vaadata, suund tundus olevat üsna lihtne. Korraga leidsin ennast tuttavlikust paigast. Võõras linnas, oma käekirjaga linnas võivad tähelepanematule reisijale paljud paigad tuttavlikena tunduda, aga see oli midagi hullemat. Olin selles paigas täna juba kaks korda olnud – Aracoeli ja Via delle Botteghe Oscure (obscura!, mõtlesin ma rõõmsalt) nurgal. Vaatasin, uurisin ja otsustasin Via del Plebiscito ja Via dei Santi Apostoli kaudu suunduda ülespoole (kaardil ülespoole) ja minna Trevi purskkaevude juurde. Seal lähedal on ka metroojaam. Kui ma muud üles ei leia, siis selle ikka leian. See on isegi naljakas, jälle see Trevi purskkaevude värk ja lisaks veel minu poolt sinna visatud münt – ohver ja kinnitus, et ma tahan sellesse paika, Rooma linna, tagasi tulla. Igavene linn, mõtlesin ma uuesti. Kuradi hea slogan. Hoopis teine tera kui „Welcome to Estonia“ või mingi selline odav sitt. Vanasti ikka osati marketingi teha. Üks kuradi märksõna ja kestab ja töötab. Igavene linn. Ega ta väga igavene ei paistnud olevat, alt lagunes järjest ära, samas, teisest otsast tehti juurde ja taastati seda vana, eks see olegi hea lahendus. Kui oleks lihtsalt fikseeritud punkt aegruumis, oleks halvem, las muutub, las areneb. Nuputasin, et kuidas Rooma välja näeks, kui ühel päeval ei oleks seal ainsatki turisti. Ehk koguni nädal aega järjest. Mitte ühtegi! Põhjust nende mitteilmumiseks ei ole, nad lihtsalt puuduvad. Roomlased veavad hommikuti oma suveniiriletid õigetesse kohtadesse, teevad kohvikud lahti, aga kliente ei ole, isegi itaallastest turiste ei ole, ainult roomlased. Muidugi, ega neidki ole vähe, aga linn oleks imelik, oleks äratundmatuseni teine, olemuslikult teine. Niimoodi kestaks see asi nädal aega, ei: kolm päeva. Esimese päeva õhtul oleks teema uudistes, teisel päeval oleks juba mõned turistid Barist ja Napolist ja Milanost, kolmandal voolaks kokku kogu maailmast – mis värk see on, kuidas on võimalik, et pole turiste? Uudistekanalid ja dokumentalistid väntaks surematuid ja ainukordseid kaadreid tühjast Roomast, paljud laseks ka juhtumi mööda kui tähendusetu, kui reklaamtriki, aga tegelikult oleks see hämmastav ja tõeline. Selliseid asju lihtsalt ei saa juhtuda, tõenäosus ei luba. See polegi enam tõenäosus, see on füüsika. Kui sul on üks ruum, mõnisada kuupmeetrit õhku seal sees, siis ei saa kogemata nii sattuda, et selles ruumis ei ole ühtki hapnikumolekuli. Igal pool mujal on, aknad on lahti, ühendused olemas, mingit trikki pole tehtud, aga hapnikku ei ole. Samamoodi ei ole võimalik, et Roomas ei ole turiste. See ei ole võimalik, anumad on ühendatud. Isegi kui tubade puhul on hapniku puudumine füüsikareeglite kohaselt võimalik ja selle tegeliku juhtumise välistab ainult tõenäosuslikkus, siis Rooma puhul ei piisa tõenäosusteooriast, vaja on ka füüsikat. Mõtlesin nii ja jälgisin oma rada pisut hoolikamalt, mitte küll mõttelõnga. Taipasin, et tegelikult on võimatu olla seal, kus ma olen. Ma ei saanud märkamatult mööda hiilida nii Colosseumist kui sellest kuradi Võidupaleest või mis see on, see valge ja treppidega. Ei ole reaalne. Vaatasin uuesti kaarti – tõesti ei ole reaalne. Vaatasin kella ja sain oma arvamusele kinnitust. Kui ikka niisugune ring teha (ja seal oleks pidanud olema ka veel mingi rohelus), siis oleks pidanud rohkem aega mööduma. Aega oli möödunud üsna vähe. Ma ei saanud jõuda punktist A punkti B selle ajaga, märkamata neid vaatamisväärsusi, neist möödumata. Mis iganes. Vähemalt olin nüüd õigel kursil. Trevi purskkaevud, nendega ma juba mööda ei pane, lähen sealtkaudu. Viskan uue mündi, et altkäemaks raisku ei läheks. Jõudsin nii mõelda ja olin tagasi del Plebiscitol. Hm. Keerasin kaarti silme ees nii- ja teistpidi. Ilmselt olin seda enne valepidi vaadanud ja pööranud vasaku asemel paremale? Kuidas see võimalik on? Üldjuhul saan hakkama. Ilmselt on see siiski just nii, ma olen siin tagasi, rumalam kui kunagi varem. Vaatasin nüüd asja väga rahulikult. Võrdlesin kaarti ja tänavanimesid reaalsuses. Sain suuna kätte. Otsustasin minna Via del Corsole ja siis pöörata Via del Tritonele. Ehk oli see minu suur viga, ei tea, aga kõik laabus ja siis igatahes tundus mulle, et nüüd on asi selge, keeran siin paremale, Umiltàle, et suund on õige, tänav vaiksem ja rahulikum ja uus. Umiltà – huvitav kas see on alandlikkus? Ei ole muidugi. Samas, natuke alandlikkust kulub kahtlemata ära. Kõik oli õige, ausalt. Vaatasin igal ristmikul uuesti kaarti, kõik klappis – kuni leidsin ennast uuesti Plebiscitolt. Olin Avignonesil, arvasin kohe jõudvat delle Quattro Fontanele ja leidsin ennast uuesti Plebiscitolt. See on väikestviisi võimatu, see on võimatum kui turistivaba Rooma, andke mulle andeks. Nüüd ma olin närvis. Miski minu peas pidi katki olema. Peatasin mööduja, küsisin temalt, kas ta oskab öelda, kas mõni neist bussidest siin läheb Terminisse. Keegi kurat ei rääkinud inglist. Kes rääkis, see ei teadnud millestki midagi, oli ise ka turist. Inglise keele oskamine on mingi haigus, eemaldab sinust kõik ülejäänud teadmised. Seda olen varem ka tähele pannud. Lähevad Pariisi, mögisevad midagi oma lollakas keeles (jah, ok, see on ka minu peamine võõrkeel ja kohati päris ilus) ja kui keegi neist aru ei saa, siis kinnitavad üksteisele, et küll on ülbe ja harimata rahvas, inglise keelt ei oska. Persse. No praegu olin ma