Litsid III. Mart Sander

ringi, kus te olete, armuline!“ tõstis ta käed ja osutas lagunema kippuvale majauberikule.

      Carola neelatas.

      „Garaaži üritasin helistada, aga seal ei vasta keegi.“

      „Garaaž läks juba ammuilma hingusele,“ ütles mees. „Sellest ajast olen praktiliselt töötu. Või noh, mis praktiliselt. Olengi. Ainult juhuotsad. Aga noh, venelased viisid niikuinii autod kaasa.“

      Carolat see kõik ei huvitanud.

      „Aga teate te Karlist midagi?“ kordas ta. „Ma ei ole temast kaks aastat midagi kuulnud! Lootsin, et nüüd, kui mehed metsast koju tulevad…“

      Mees tegi üllatunud näo ja muigas taas.

      „Ma oleks küll viimane inimene, kellega ta ühendust võtaks.“

      „Kuidas nii.…?“ ei saanud Carola aru.

      „Eks ma tema pärast ju töötuks jäingi.“

      „Mis mõttes…“

      „Meil oli ju see autoremondi garaaž kahepeale,“ ütles mees. „No ja mis te arvate, mis saab, kui üks osanik võtab äkki kõik rahad välja ja kaob minema?“

      „Karl võttis rahad ettevõttest välja…?“ oli Carola jahmunud.

      „Vaevalt et see teid üllatab,“ vastas mees teravalt. „Eks teie olitegi selle taga.“

      „Mina?“ ristas Carola paluvalt sõrmed.

      „Kelle pärast siis Karl veel raha vajas?“ ütles mees süüdistavalt. „Te olite ju nõudnud, et ta sõidaks teiega välismaale… Nii palju kui meil üldse seda rahakest oli, kõik oli garaaži investeeritud. Seegi laenudega kokku aetud.“

      „Ei… see ei olnud nii…“ tõmbusid Carola silmad niiskeks.

      Mees vaatas teda altkulmu.

      „Njah. Ausalt öelda ma mõtlesin, et ta tegigi seda.“

      „Mida?“

      „Sõitis teiega kuhugi, Saksamaale… Ajas veel oma passi asju siin… Kaks aastat olen seda arvanud.“

      „Aga mina olen ju siin!“ hüüdis Carola. „Ja ma ei tea temast midagi…“

      Mees mõtles hetke.

      „Ei tea. Küllap tal olid siis mingid saladused, millest me kumbki ei teadnud. Kellest me kumbki ei teadnud.“

      „Kuidas – „kellest“?“ sosistas Carola.

      „No nagunii selle taga mingi naine oli. Ega ta ei rääkinud oma asjadest. Aga ma sain aru küll, et keegi rikas sakslanna.“ Mees viipas vaevumärgatavalt Carola suunas.

      „Ja te… te ei oska mitte midagi rohkem öelda…?“ küsis Carola pärast hetkelist vaikust. Hirm ja ängistus olid korraga tagasi, tõrjudes lootust aina kaugemale.

      „Ei oska midagi öelda, ei taha midagi teada,“ ütles mees otsustavalt ja ajas ennast sirgu, käsi uksel. „Alatu mees oli, kui ta meie mõlemaga nii käitus. Parem unustage ta ka kiirelt ära.“

      Ta vaatas ootavalt naisele otsa, andes mõista, et see kohatu visiit on lõpule jõudmas.

      Carola käed vajusid jõuetult alla.

      „Selge… tänan teid, härra Järvelt.“

      „Head aega, proua Falkenberg.“

      Uks sulgus aeglaselt. Carola pöördus ning vaatas pehkinud trepiastmeid, mis viisid kuhugi ükskõiksesse pimedusse, täpselt nagu ta elugi.

      Korraga haaras ta sulguvast uksest ning lükkas selle uuesti lahti, teise käega trepikäsipuu külge klammerdudes.

      „Proua? Proua Falkenberg?“ kordas ta.

      Mees vaatas teda juhmilt.

      „No… te ju olete?“

      „Kas Karl rääkis proua Falkenbergist?“ hüüdis Carola. „Henriette Falkenbergist?“

      „Nüüd ma ei saa üldse aru,“ vastas mees. „Nojah – teist ju rääkiski?“

      „Mina ei ole proua Falkenberg!“ lõi Carola endale rusikaga vastu rinda, nagu kahetseks ta pattu. „Mina olen ju Elsa, preili Falkenberg!“

      Mehe pilgus peegeldus osavõtmatus.

      „Preili või proua, kahjuks ei oska aidata. Head päeva.“

      Uks sulgus ning seestpoolt pandi kett jälle haaki.

      Taamalt kuulis Carola veel hommikumantlis naise riiakat häält:

      „Küsi talt raha! See on kõik tema süü! Oled mees või ei ole? Pean ise küsima?“

      3. Muutuste saadikud

      Stassi jõudis tagasi ülejärgmisel õhtul.

      Kaks päeva käis suur ootamine ja ettevalmistus. Kõik taipasid korraga, et alateadlikult olid nad Stassist justnagu juba loobunud, leppinud mõttega, et teda enam ei ole. Võib-olla isegi mõttega tema surmast.

      Möödas oli vaid kaks ja pool kuud – kuidas, kuidas võis kellegi nii kiiresti mõttes maha matta? Kas tundis hing ennast kaitstumana, kui ta loobus lootmast ja muretsemast, lülitas ennast mittemidagitundvale leppimisrežiimile?

      Nii palju oli viimase aasta jooksul muutunud noortes eludes, kes varem nägid vaid elukevade õisi ja mitte kunagi murtud ja maha tallatud võrseid. Maria surm, Linda ja Stassi kadumine, sõprade ja vanemate küüditamine, Soome lahe jääl hukkunud tuttavad, Viviani reeturlik põgenemine. Kõik, kes olid silmist kadunud, oli lihtsam matta mingisse sügavasse hinge hauakambrisse, kust ühel päeval võis toimuda ülestõusmine, kuid kust seda otseselt ei julgetud loota.

      Nüüd, justkui kahetsedes oma suvist kalestumist, tegid tüdrukud selle tasa erakordse elevusega. Stassist, nagu ka Lindast, Vivianist ja Mariast, ei räägitud majas suve jooksul pea kordagi; nüüd vatrasid temast kõik. Üritati valmistada Stassi lemmiktoitu, pandi valmis tema lemmikheliplaadid.

      Proua Kukk tegi selle kõik kaasa; ta tundis tüdrukute kergendust, mille tõi endaga sunnitud sünge vaikuse taaga kadumine. Nagu tema ise, nii olid kõik tüdrukud ju mõttes küll Stassi ja Lindaga, ent kui veel aastakese eest oleksid need mõtted, mure ja igatsus, väljendunud ühistes pisarates ja südamepuistamistes, maeti need nüüd endassesulgunud vaikusesse, justkui oleksid südamevalule lohutust pakkuvad sõnad kaotanud võime jagatud valule kergendust tuua.

      Ka härra Metslast ei olnud pikalt räägitud. Võib-olla peeti teda surnuks, võib-olla reeturiks. Proua Kukk ei olnud tüdrukutele avaldanud, et patroon surmamõistetute kambris oma pattudele lunastust ootab. Ta tahtis rääkida ainult häid uudiseid ja seetõttu jutustas vaid Stassi imelisest pääsemisest ja sellest, et tüdruk varsti tagasi on.

      „Ei tea, kas teda piinati ka,“ poetas Maali suunurgast, mitte kellelegi otsa vaadates. Tema polnud Stassiga väga tuttav, teadis vaid hämaralt, et majapidamises, kuhu ta nüüd sattunud oli, olid toimunud suured ja valusad muutused.

      Kõik peatusid hetkeks, nagu oleks filmilint projektoris korraks kinni jooksnud. Loomulikult oli igaüks sellele mõelnud, üritades mitte mõelda. Ka proua Kukk oli seda kujutluspilti peast eemale tõrjunud, kuid teades omast käest ülekuulajate meetodeid, sulges ta tahtmatult silmad.

      Kas tüdruk, kes õhtul tagasi tuleb, on endine Stassi või naine, kes on paari kuuga pidanud üle elama rohkem, kui oleks kellegi kohus terve eluea jooksul taluda? Ta oli elus, ta oli Eestis – see oli peamine ja seda pidid teadma nii Stassi ise kui ka kõik tüdrukud. Ajal, mil elu lubas valida vaid mitmest halvast parima vahel, oli Stassi tõmmanud õnneloosi.

      Vaikuses, justnagu teispool nähtamatut müüri, istus Stassi