Litsid III. Mart Sander

pole päris nii lihtne,” ütles ta. „Härra on hetkel uurimise all.”

      „Uurimise all?” sai proua Kukk kõne- ja arutlusvõime tagasi. „Miks see kõlab, nagu tahaksid sa öelda, et ta on vangis?”

      „Vanglasse paneb Saksa kohtusüsteem need, kes on süüdi tunnistatud,” parandas Franz teda. „Härra Metsla on senikaua kinnipidamise all, kuni oleme tema juhtumi läbi vaadanud.”

      „Mis juhtumi?” pani proua Kukk käed väljakutsuvalt puusa. „Ta ei ole ju selles süüdi, et ministeerium ta sellisele positsioonile määras ja ta seda rahva huvides targalt ära kasutas.”

      „Rahva – see sõna on siin riigis väga korrumpeerunud,” katkestas Franz teda. „Iga viimane kui punaste käsilane korrutab seda nagu papagoi.”

      „Aga Elmar ei ole ju…”

      „No kuule, Brigitte!” ei lasknud Franz tal jätkata. „Mees on läbi käinud punase eliidiga, viibinud läbirääkimistel Leningradis; kommunistide toimikud iseloomustavad teda kui ideoloogiliselt kindlat uute ideede eest võitlejat.”

      „See oli ainult mäng!” muutus proua Kukk kannatamatuks. „Ma ju räägin sulle! Või ma pean selle kirjaliku tunnistusena esitama?”

      Franz vangutas pead.

      „See oleks vajalik. Sest nii mitmeidki tunnistusi on juba esitatud, ja mitte tema kaitseks.”

      „Mida… mida see tähendab?”

      Franz õngitses portsigarist uue sigareti, kuid kas hajameelsusest või meelega ei pakkunud naiselegi üht.

      „Niipea, kui Nõukogude Liidu territooriumile sisenesime – esmalt Leetu, siis Lätti –, nägime midagi ootamatut, midagi vastikut. Nägime, kui agaralt, ma ütleksin isegi kirglikult inimesed üksteise peale kaebavad. Naised annavad üles mehi, pojad isasid. Naaber ei anna naabrile armu; töökaaslased ja ametivennad kibelevad ainult üht: olla esimene, kes kivi viskab. Enne, kui kellegi teise kivi teda ennast tabab.”

      „Sa tahad öelda, et keegi on härra Metslat milleski süüdistanud?” küsis proua Kukk, ehkki omaenda häält kuuldes teadis ta, et selline küsimus kõlas isegi tema suust liiga naiivsena.

      „Jah, muidugi,” mängis Franz sigaretiga. „Praktiliselt kõiges. Et ületas oma töökohustuse piire suure innukusega; aitas komplekteerida punast kaadrit; ostis omale riigisaladuste vahendamisega kindla positsiooni Nõukogude aparaadis. Sina mõtled, et ta on olnud teie kaitsja – aga kas ta pole hoopis kõigi teid tabanud hädade põhjus?”

      Franzi hääl oli muutunud sügavaks ja vaikseks; ta ei olnud enam ründav ülekuulaja, vaid pihitoolis andeksandmist lubav preester.

      „Vaata tagasi möödunud aastale. Tema tõi siia majja mehe, kes üritas sind tappa; mehe, kes lasi ühe sinu tüdruku küüditada; mehe, kes värbas teise tüdruku kompartei nuhiks. Üks su tüdruk lebab Soome lahe põhjas ja üks on teadmata kadunud. Kas oleksid need asjad juhtunud ilma härra Metsla aktiivse dirigeerimiseta?”

      Franz astus proua Kukele väga lähedale ning vaatas talle silma, nagu oleks naine ise süüdistatav või oma rumalust mitte kahetsev patune.

      „Oled sa ikka kindel, Brigitte, et sa päriselt tunned seda meest? Et näed läbi tema tegelikke motiive?”

      Ei, proua Kukk ei olnud enam milleski kindel. Kõik kahtlused, mis olid teda viimasel ajal kummitanud, leidsid ühtaegu nii kinnitust kui ka tekitasid temas vajadust Elmarit kaitsta.

      „Tead sa näiteks,” jätkas Franz, „et ta on Soome pageda kavatsevaid eestlasi mitmel korral punastele üles andnud? Neid, kes on vahetult enne külastanud seda maja siin? Ja sa tahad öelda – või sa tõesti usud –, et see mees ei kasutanud sind ära nagu kergeusklikku informaatorit, et ta ei teinud sinust koputajat, kelle käed on verised?”

      Proua Kukk raputas pead, nagu ei tahaks ta enam kunagi maailmale otse silmi vaadata.

      „Kui sa pead silmas Hellati ja Talgre seltskonda, siis Elmar teadis, et nad on juba Soomes; ta tegi seda punaste eksitamiseks, et need ajaksid tühja tuult taga!”

      Näis, et see fakt tabas Franzi üllatusena. Korraks vaikis ta, siis aga kogus end kiirelt.

      „Kui sa suudad seda tõestada, Brigitte, siis võib-olla õnnestub sul isegi ta päästa.”

      „Päästa? Päästa…?” ei tahtnud kuuldud sõna tähendus proua Kukele kohale jõuda. „Sa räägid, nagu Elmarit ähvardaks süüdimõistmine…”

      „Ähvardab on veidi pehmelt öeldud. Süüdistused punastega koostöös on äärmiselt tõsised ja nende eest mõistetakse reeglina ainult üks karistus. Rahvas nõuab seda,” paljastusid mehe hambad põgusaks irveks.

      „Issand,” pobises proua Kukk, sõrmi meelekohale surudes. „Ma ei suuda seda uskuda. Te tahate… Elmari surma mõista?”

      Franz klõpsas tulemasina põlema, jättes naise iseenda sõnade mõtet ammutama.

      „Oleks see minu teha, laseksin ma tolle härra kohe maha. Profülaktika mõttes. Mees, kes suudab igale süsteemile kasulik olla, suudab seda süsteemi ka sisemiselt rünnata. Ja puht isiklikult – sellised on mulle vastikud.”

      Ta vaatas altkulmu enda vastas kühmus ja vaikuses seisvat naist, kelle oma sõnadega murdnud oli.

      „Aga kui see on sulle tõesti nii tähtis, Brigitte, kui sa tõesti kas armastuse või suuremeelsuse sunnil oled nõus sellele mehele andestama, siis sa võid tema kasuks tunnistada,” ütles ta. „Meie ei ole punased timukad; meie ei lase kedagi maha, kes seda väärt pole. See aeg on möödas. Eestis on alanud uus aeg. On alanud Saksa aeg.”

      2. Oravaratas

      Õhtul, kui proua Kukk plaanis oma kabinetist helistada ühele või teisele tuttavale ja tõstis toru, et numbrit valida, kuulis ta, kuidas keegi fuajees asuval telefonil juba vestleb. Tema esimene reaktsioon oli toru vaikselt hargile tagasi asetada, kuid kuuldes Carola häält, otsustas ta hetkeks kuulatada – nii palju kui ta teadis, ei olnud Carolal suurt kedagi, kellega suhelda. Telefon ei olnud helisenud, seega oli Carola ise majast välja helistamas.

      Ühendus oli halb ja ragisev, seega lootis proua Kukk, et paralleeltelefoni vahelesekkumise reetlikku klõpsatust ei olnud kuulda ning tema juuresolek jääb märkamatuks.

      Tüdruku hääles värises hirmusegane allaheitlikkus, mida proua Kukk oli kuulnud kahe aasta eest, kui ta oli Carola paljastanud ning sundinud tüdruku üles tunnistama kogu oma eelmise elu Elsana – loo, mille tegelasteks olid tööstur Falkenberg, tolle abikaasa Henriette ja autojuht Karl.

      „Aga see ei ole ju võimalik, et te mitte midagi ei tea!“ anus Carola kedagi, kelle häält proua Kukk veel kuulnud ei olnud.

      Vastas mees, tülpinud ja tõre.

      „Miks te helistate jälle? Ma ütlesin teile juba kaks aastat tagasi, et see kõik pole minu asi.“

      „Ma arvasin, lootsin, et nüüd, kui võim on muutunud… Et äkki ta varjas ennast, kusagil metsas…“

      Carola näis nuttu maha suruvat. Meest see ei kõigutanud.

      „Ärge olge naiivne. Kui ta tahtis kaduda, siis kadus.“

      Järgnes kannatamatu paus, mil mees ootas, et tüdruk vestluse lõpetaks, ja Carola lootis, et teine talle kasvõi midagi avaldaks.

      „Mul pole peale teie mitte ühtegi kontakti.“ Nüüd nuuksus ta juba. „Teie olite ainus, kellest ma tean, et te suhtlesite.“

      Mees ohkas tüdinult.

      „Miks te ei räägi selle mehega, kellega Karl koos garaaži pidas?“

      Proua