Nagu vits vette. Lee Child

      „Ülimal määral.”

      „Mida te täna õhtul tegite? Seal Village’is³?”

      „Käisin muusikat kuulamas,” vastasin. „Neis Bleecker Streeti bluusiklubides.”

      „Ja kuhu te number 6 rongiga teel olite?”

      „Ma kavatsesin endale kusagil toa üürida või sõita Port Authorityni⁴ välja ja seal bussi peale minna.”

      „Et sõita kuhu?”

      „Ükskõik kuhu.”

      „Väike ekskursioon?”

      „Ja hästi meeldiv.”

      „Kus te elate?”

      „Mitte kusagil. Mu aasta polegi muud kui üks lühiekskursioon teise järel.”

      „Kus teie pagas on?”

      „Mul pole pagasit.”

      Enamik inimesi jätkab pärast taolisi küsimusi pärimist, kuid Theresa Lee ei teinud seda. Tema pilk muutus taas keskendatuks ning ta ütles: „Mulle ei meeldi, et too nimekiri osutus puudulikuks. Ma arvasin enne, et see on täielik.” Ta rääkis usalduslikult nagu politseinik politseinikuga, otsekui oleks mu kunagine amet pannud teda minusse teisiti suhtuma.

      „See oli ainult poolenisti vale,” vastasin ma. „Enesetapp ju toimus.”

      „Tundub küll nii,” kostis Theresa Lee. „Märgid igal juhul klapivad, minu meelest. Aga tingimus oli täidetud valel põhjusel.”

      „See on parem, kui et polnuks üldse täidetud.”

      „Tundub küll nii,” lausus Theresa uuesti.

      Ma küsisin: „Kas on teada, kes see naine oli?”

      „Veel mitte. Aga me uurime selle välja. Mulle öeldi, et sealt on leitud võtmed ja rahakott. Neist on arvatavasti abi. Aga miks seda talvejopet vaja oli?”

      „Pole aimugi,” vastasin ma.

      Theresa jäi vait, nagu oleks ta sügavalt pettunud. Ma ütlesin: „Sellised asjad arenevad kogu aeg. Mina isiklikult arvan, et me peaksime ka naisi puudutavasse nimekirja kaheteistkümnenda punkti lisama. Kui naispommar võtab oma pearäti ära, siis on näha päevitamata nahk – nagu meestelgi.”

      „Hea mõte,” vastas Theresa.

      „Ja ma lugesin ühte raamatut, kus öeldi, et see neitsite kohta käiv tuleb koraani valest tõlgendusest. Too sõna on mitmetähenduslik. See pärineb lõigust, kus leidub hulgaliselt kujundeid. Nagu piim ja mesi. Mis tähendab arvatavasti rosinaid. Suuri, võib-olla ka magustatud või suhkurdatud rosinaid.”

      „Kas nad tapavad ennast rosinate pärast?”

      „Ma tahaksin nende nägu näha.”

      „Kas te oskate paljusid keeli?”

      „Ma räägin inglise keelt,” vastasin ma. „Ja prantsuse keelt. Ja üldse, milleks on naispommarile vaja neitseid? Väga paljusid pühasid tekste on tõlgitud valesti. Eriti neid kohti, mis puudutavad neitseid. Võib arvata, et isegi uues testamendis. Mõni inimene ütleb, et Maarja lihtsalt sünnitas esimest korda, muud midagi. Heebrea keeles on selle kohta sõna, mis ei tähenda neitsit. Nende tekstide algautorid irvitavad, nähes, mida meie oleme kokku soperdanud.”

      Selle peale ei kostnud Theresa Lee midagi. Päris hoopis: „Kas teiega on kõik hästi?”

      Ma võtsin seda kui küsimust, kas ma olen šokis. Et äkki tuleks mulle pakkuda psühholoogilist abi. Võib-olla pidas ta mind sõnakehvaks inimeseks, kes räägib järsku ootamatult palju. Kuid ma eksisin. Vastasin talle: „On küll,” mispeale ta vaatas mind pisut üllatunult ning lausus siis: „Ma ise oleksin taolist lähenemist kahetsenud. Seal rongis. Minu arvates te viisite ta endast välja. Veel paar peatust, ja ta oleks sellest, mis teda närvi ajas, üle saanud.”

      Seejärel istusime umbes minut aega vaikides, siis pistis pikk seersant pea ukse vahelt sisse ja kutsus Lee noogutusega koridori. Minuni kostis lühike sosinal peetud vestlus, misjärel Lee tuli tagasi tuppa ja palus mul temaga West 35 Streetile kaasa tulla. Seal asus kohalik politseijaoskond.

      Ma küsisin: „Milleks?”

      Lee kõhkles.

      „Formaalsused,” vastas ta siis. „Et teie tunnistus kirja pandaks ja asi saaks lõpetatud.”

      „Kas mul mingeid valikuid on?”

      „Ärge selleni minge,” vastas Lee. „Siin on mängus too Iisraeli nimekiri. Meie võimuses on anda kogu loole riikliku julgeoleku värving. Võime teid kinni hoida, kuni te ükskord vanaks saate ja ära surete. Parem tehke nii, nagu kõik korralikud kodanikud.”

      Selle peale kehitasin ma õlgu ja kõmpisin tema kannul läbi Grand Central Stationi tunnelite labürindi Vanderbilt Avenuele, kuhu ta oli parkinud oma auto. See oli eraldusmärkideta Ford Crown Victoria, vana ja määrdunud, aga sõitis väga hästi. Jõudsime sellega kenasti West 35 Streetile. Läbisime uhke vanaaegse sissekäigu ning siis juhtis Lee mu trepist üles ühte ülekuulamistuppa. Ta astus sammu tagasi, ootas koridoris ja laskis mul siseneda enne teda. Seejärel jäi ta ise koridori, pani ukse minu järel kinni ja keeras selle väljastpoolt lukku.

      KAHEKSA

      Theresa Lee naasis kakskümmend minutit hiljem, kaasas äsja alustatud toimik ja üks teine uurija. Ta asetas toimiku lauale ja tutvustas toda selli kui oma kolleegi. Theresa ütles, et mehe nimi on Docherty. Lisas seejärel, et uurijal on mulle terve hulk küsimusi, mida peaks ehk esitama ja millele vastama kohe alguses.

      „Mis küsimused need on?” pärisin ma.

      Kõigepealt pakkus Theresa Lee mulle kohvi ja võimalust tualetis käia. Võtsin mõlemad pakkumised vastu. Koridoris oli Docherty mulle saatjaks. Kui me tagasi jõudsime, seisis laual toimiku kõrval kolm vahuga kaetud tassi. Kaks kohviga, üks teega. Võtsin endale kohvi ja maitsesin seda. Täiesti joodav. Lee valis endale tee. Docherty võttis teise kohvi ja ütles: „Rääkige kõik uuesti algusest peale ära.”

      Seda ma tegingi, lühidalt, kokkuvõtlikult. Seejärel jahus Docherty veidi aega sellest, et Iisraeli nimekirja tingimus oli küll täidetud, aga valel põhjusel, rääkides sama juttu, mida Theresa Lee mõnda aega varem. Ma vastasin Dochertyle nii, nagu ma olin vastanud ka Leele, nimelt et tingimuse täitmine valel põhjusel on parem kui tingimuse mittetäitmine, ning et kui vaadata asjale surnud naise seisukohast, siis see, kas ta kavatses minna teise ilma üksinda või võtta kaasa terve hulga inimesi, ei saa enam muuta väliseid tunnuseid, mida ta ilmutas. Umbes viie minuti vältel valitses meie vahel kollegiaalne atmosfäär, kolm täiemõistuslikku inimest arutlemas huvitava nähtuse üle.

      Seejärel toon muutus.

      Docherty küsis: „Mis tunne teil oli?”

      Küsisin vastu: „Mille suhtes?”

      „Kui see naine end ära tappis.”

      „Mul oli hea meel, et ta mind ei tapnud.”

      Seepeale kostis Docherty: „Me oleme mõrvauurijad. Meie rida on kõik vägivaldsed surmad. Te ju saate sellest aru, eks? See oli küsimus igaks juhuks.”

      Pärisin omakorda: „Mis juhuks siis?”

      „Juhuks, kui on midagi sellist, mis kohe silma ei torka.”

      „Aga ei ole ju. Ta laskis end maha.”

      „Seda ütlete teie.”

      „Katsugu keegi midagi muud öelda. Sest just nii see oli.”

      Docherty vastas: „Alati on võimalikud alternatiivsed stsenaariumid.”

      „Arvate?”