Nagu vits vette. Lee Child

kuid üheainsa tõmbega koti voltidest.

      Mina vaatasin pealt. Kott takerdus naise randmele ning ta võttis appi oma vasaku käe. Siis oli tema parem käsi kotist väljas.

      See hoidnud akut. Ega juhtmeid. Nagu ka mitte lülitit, ei nööbi- ega nupukujulist.

      Vaid hoopis midagi muud.

      VIIS

      Naisel oli käes relv. Ta sihtis sellega otse minu pihta. Sihtis madalale, täpselt mu keha keskele, kuhugi kubeme ja naba vahele. Selles piirkonnas asub kõiksugu vajalik kraam. Elundid, selgroog, soolikad, mitmesugused arterid ja veenid. Püstol oli Ruger-Speed-Six. Suur ja vana .357-kaliibrine Magnum-padrunitega tulistav revolver lühikese, kümne sentimeetri pikkuse toruga, mis oli suuteline tekitama minusse nii suure augu, et päevavalgus läbi paistab.

      Kuid kokkuvõttes olin ma tunduvalt rõõmsam kui veel sekund tagasi. Selleks oli mitu põhjust. Pommid tapavad inimesi hulgi, revolvrid ükshaaval. Pommiga pole vaja sihtida, revolvriga küll. Too Speed-Six kaalub laetuna ligi üheksasada grammi. Seda on kleenukese randme jaoks üsna palju. Ning Magnum-padrunitega tulistades on üheks tulemuseks üliere suudmeleek ja kohutav tagasilöök. Kui too naine olnuks seda relva varem kasutanud, pidanuks ta sellest teadlik olema. Ta oleks valmistunud tulistamiseks, kasutades Magnum-võtet, nagu laskurid seda nimetavad. Enne päästikule vajutamist oleks tema ranne sekundi murdosa jooksul kangestunud, ta oleks sulgenud silmad ja oma pea kõrvale pööranud. Oli üsna võimalik, et ta laseb mööda isegi vaid meeter kaheksakümne sentimeetri kauguselt. Seda juhtub enamiku käsitulirelvadega. Võib-olla mitte lasketiirus, kus kasutatakse kuulmekaitsmeid ja prille ning kus on aega, kus ollakse rahulik ja midagi pole kaalul. Kuid päriselus, kui te olete paanikas ja stressis ning süda peksab sees, on käsitulirelv loteriipilet, mis võib tuua nii head kui ka halba. Nii sellele naisele kui mulle.

      Kui ta mööda laseb, siis teiseks lasuks tal enam aega ei jää.

      Ma ütlesin: „Rahunege.” Lihtsalt selleks, et midagi öelda. Naise sõrm päästikul oli luuvalge, kuid ta polnud seda veel liigutanud. Speed-Six on topeltmehhanismiga revolver, mis tähendab, et esimene poolvajutus päästikule lükkab kuke taha ja pöörab trumlit. Teine pool vabastab kuke ja tulistab kuuli välja. Taoline mehaanika on keeruline ja selle toimimine võtab aega. Mitte palju, aga siiski. Ma jälgisin naise sõrme. Tajusin, et toimuvat vaatab pealt ka pesapalluri pilguga sell. Ma oletasin, et mu selg blokeerib vaate vaguni kaugemast otsast.

      Ma ütlesin: „Proua, teil pole minu vastu mingit vimma. Te isegi ei tunne mind. Pange relv ära ja räägime.”

      Naine ei vastanud. Tema ilmes oleks nagu miski muutunud, kuid ma ei jälginud tema nägu. Ma vaatasin tema sõrme. See oli naise ainus kehaosa, mis mind huvitas. Ja ma keskendusin vaguni põrandast ülespoole kanduvale vibratsioonile. Ootasin, et rong seisma jääks. Toona tükk aega tagasi oli mu segane kaasreisija rääkinud, et iga R142A tüüpi rong kaalub kolmkümmend viis tonni. Ja et igaüks neist on võimeline arendama ligi sajakilomeetrist tunnikiirust, mistõttu nende pidurid on väga võimsad. Liiga võimsad, et aeglasel kiirusel sujuvalt toimida. Õrn pidurdus on välistatud.

      Pidurid blokeeruvad jõnksuga, tuues kuuldavale krigina. Sageli libisevad rongid viimase meetri blokeerunud ratastega. Sellest ka iseloomulik krääks peatumisel.

      Ma oletasin, et sama juhtub ka siis, kui me lõpuks jaama roomame. Vahest ka varem, arvestades asjaolusid. Too revolver oli mingis mõttes nagu raskus pendli otsas. Pikk kõhn käsivars ja ligemale kilo terast. Kui pidurid vastu rattaid surutakse, tõukab resultantjõud revolvritoru ette. Äärelinna poole. Newtoni teine seadus. Mina valmistusin tõrjuma omaenda inertsi ning tõukama end seisutugede abil vastassuunas, sooritades lühikese hüppe kesklinna poole. Kui revolver liiguks vaid kolmteist sentimeetrit põhja poole ja mina kolmteist sentimeetrit lõuna poole, ei jääks ma kuulile ette.

      Vahest piisanuks ka kümnest sentimeetrist.

      Või üheteistkümnest ja poolest, igaks juhuks.

      Naine küsis: „Kuidas te selle armi saite?”

      Ma ei vastanud.

      „Kas teid tulistati kõhtu?”

      „Pomm,” ütlesin ma.

      Naine nihutas revolvrit, suunas toru enda suhtes veidi vasakule ja minu suhtes paremale. Ta sihtis kohta, kus mu särgi saba varjas seda armi.

      Rong veeres edasi. Jaama. Lõpmatult aeglaselt. Vaevu jalakäija kiirusega. Grand Central Stationi platvormid on pikad. Esimene vagun sõitis platvormi lõppu välja. Ma ootasin pidurite rakendumist. Oletasin, et siis tunneme kõik väikest kena nõksatust.

      Ent see jäi ära.

      Revolvritoru nihkus uuesti ja sihtis taas mu keha keskkohta. Ja hakkas siis hoopis ülespoole kerkima. Hetke vältel arvasin ma, et naine annab alla. Ent toru aina liikus. Naine ajas oma lõua püsti; see oli nagu mingi uhke, kangekaelne žest. Ja surus siis revolvritoru vastu pehmet liha oma lõua all. Ning vajutas aeglaselt päästikule. Trummel pöördus ja kukk kraapas korraks naise jope nailonit.

      Siis vajutas naine päästiku lõpuni ja laskis endal pea sodiks.

      KUUS

      Uksed olid veel kaua suletud. Võib-olla oli keegi teinud sisetelefonilt hädaabikõne või siis kuulis rongijuht lasku. Nii või naa, kogu süsteem lukustus täielikult. Polnud kahtlust, et tegemist oli millegagi, mida oldi eelnevalt palju harjutatud. Ning see protseduur oli igati mõttekas. On parem, kui hullunud tulistaja jääb vangi ühte vagunisse ega pääse mööda kogu rongi jooksma.

      Ent ootamine polnud üldsegi meeldiv. .357-kaliibrine Magnumpadrun mõeldi välja 1935. aastal. Magnum tähendab ladina keeles „suur”. Kuul on raskem ja paiskelõhkeainet on tunduvalt rohkem. Tehnilises mõttes polegi tegu lõhkeainega. Laeng põleb ülikiiresti ja see on keemiline protsess, midagi lihtsa põlemise ja lõhkemise vahepealset. Mõte on selles, et tekkiv tohutu kogus kuuma gaasi annab kuulile relva torus suure kiirenduse, umbes nagu kokkusurutud vedru vabastamisel. Tavaliselt paiskub gaas kuuli kannul torust välja ja süütab ümbritsevas õhus oleva hapniku. Sellest ka suudmeleek. Kuid kui lask on sooritatud otse vastu sihtmärki, näiteks pähe, nagu reisija number nelja puhul, siis teeb kuul nahka augu ning gaas tungib läbi selle kuuli kannul otse edasi. See paisub naha all tohutu jõuga ning kas väljub teiselt poolt suure tähekujulise rebendi kaudu või kisub kogu naha ja liha maha, jättes kolju täiesti paljaks nagu banaani, kui seda ülalt alla kooritakse.

      Antud juhul läks just nii. Naise näost olid järel vaid purunenud kolju küljes rippuvad nahatükid ja verised lihanarmad. Kuul oli liikunud läbi suu vertikaalselt üles ja suunanud oma tohutu kineetilise energia tema ajukoopasse, seal oli ootamatu ülirõhk endale väljapääsu otsinud ja leidnud selle kohas, kus koljulae luuplaadid naise lapsepõlves kokku kasvasid. Nüüd suruti need taas valla ning rõhk litsus kolm või neli suurt luutükki kõrgele vastu enesetapja selja taha jäävat seina. Nii või naa, pead naisel enam ei olnud. Ent grafitikindel klaaskiud sai oma ülesandega hakkama. Valge luu, tume veri ja hall ajuollus libisesid mööda siledat pinda sellega nakkumata alla, jättes endast maha õhukese niiske jälje. Surnukeha lebas kägarasse vajunult istmel. Naise nimetissõrm oli endiselt päästikukaitsest läbi torgatud. Revolver aga vedeles pärast tema reiele kukkumist kõrvalistmel.

      Lasu kaja polnud mu kõrvust veel kadunud. Minu selja tagant kostsid summutatud helid. Ma haistsin naise vere lõhna. Küünitasin ettepoole ja heitsin pilgu tema kotti. See oli tühi. Ma vedasin surnu jope tõmbluku valla ja tõmbasin hõlmad lahti. Mitte midagi. Üksnes valge puuvillane pluus ning tühjenenud soolestiku ja põie lehk.

      Otsisin üles hädaabipaneeli ja helistasin ise rongijuhile. Ma ütlesin: „Enesetapp tulirelvast. Eelviimases vagunis. Juba läbi. Meiega on kõik korras. Ohtu pole enam.” Ma ei tahtnud, et New Yorgi politsei hakkab kokku ajama eriüksuslasi ja soomusveste ja relvi, et siis lõpuks kohale hiilida. Selle peale võis kuluda tükk aega.

      Rongijuht ei vastanud mulle.