Asumi sõbrad. Martin H. Greenberg, Isaac Asimov

ka tüdruk neile midagi. Amy isa, nagu enamik mehi, leidis olevat ebasobiva, et naised sellises kohas omavahel sundimatult juttu ajasid. Ükski mees ei pöördunud isiklikus teiste meeste poole; isegi kellegi poole vaatamist peeti äärmiselt jämedaks. Mehed ei lobisenud kunagi isikliku eesruumis, kuid naiste omaski polnud kõik nii vabameelne, nagu isa arvas. Naised ei rääkinud kunagi nendega, kes ilmselgelt privaatsust eelistasid, ega teretanud uut sektsioonielanikku enne, kui olid teda pisut rohkem tundma õppinud.

      Amy seisis peegli ees ja silus pisut oma lühikesi tumedaid lokke, siis sisenes ühisesse tualettruumi. Ühe seina ääres oli pikk rivi tualetipotte, eraldatud õhukeste vaheseintega, kuid usteta, nende vastas, ruumi teises otsas oli rida kraanikausse.

      Noor naine põlvitas ühe poti kõrval, kus väike laps treeningpotil istus. Amy ei saanud jätta tähele panemata, et see oli poiss. See oli lubatud, kuni poisid said neljaseks ja olid küllalt suured, et minna meeste isiklikku üksi või koos isaga, kogemus, mis pidi esimesel korral küllaltki traumeeriv olema. Amy kujutles, kuidas see võis tunduda esimest korda poisile, kui ta pidi lahkuma ema soojema õhkkonnaga isiklikust meeste omasse, kus isegi kellegi poole pilgu heitmine oli tabu. Mõned arvasid, et see komme oli tulnud vajadusest säilitada pisut privaatsust rahvahulgas, kuid psühholoogid väitsid, et tabu tekkis meeste vajadusest end emast lahti rebida. Polnud siis ime, et mehed käitusid isiklikus sel moel. Teistmoodi käitudes nad mitte ainult ei rikkunuks üksteise privaatsust, vaid näidanuks välja ka sobimatut tagasilangust lapsepõlve.

      Amy hoidis silmad maas, möödudes latrites viibivaist naistest ja tüdrukutest, kuni jõudis duširidadeni. Kaks naist sisenesid tagapool asuvaisse privaatsetesse dušikabiinidesse. Amy ema sai privaatkabiini õiguse paari aasta eest – privileeg, mille ta abikaasa oli neile mõlemale ametikoha kõrgendusega välja teeninud, kuid Amyl polnud luba seda kasutada. Mõned vanemad võisid taolise loa anda, kuid tema omad olid rangemad; nad ei tahtnud, et nende tütar harjuks liigselt privileegidega, mida ta polnud ise enesele välja teeninud.

      Amy kavatses kohe duši all ära käia ja panna rõivad pesusahtlisse puhastamiseks – isiklikus on pärast õhtusööki rahvast rohkem. Amy ohkas, see polnud ainus põhjus, miks ta viivitas. Ema on nüüdseks teate Liangilt kätte saanud. Amy kartis kojuminekut ja jutuajamist emaga.

      Neli naist väljus korterist, kui Amy sellele lähenes. Ta teretas neid masinlikult, naised noogutasid ja küsisid, kas tal läheb koolis hästi. Need olid Amy ema intellektuaalsed sõbrannad, kes arutlesid sotsioloogia üle ja lahendasid omavahel linna poliitilisi probleeme, enne kui asusid tavapärasemate teemade juurde, nagu nipid elatusrahakvoodiga toimetulekuks ja lastekasvatusalased nõuanded.

      Amy ema astus tagasi, kui tüdruk sisenes ja uks sulgus. Amy oli jõudnud elutoa keskele, enne kui ema suu lahti tegi. „Kallis, kuhu sa lähed?”

      „Mm, oma tuppa.”

      „Võta parem istet, me peame rääkima.”

      Amy läks ühe tooli juurde ja istus. Elutuba oli üle viie meetri pikk, seal oli kaks tooli, väike sohva ja kunstnahaga kaetud otoman. Korteris oli veel kaks tuba, ning ta vanemad said oma magamistoas isegi kraanikaussi kasutada, tänu oma positsioonile riigiteenistuses. Neil mõlemal oli nii mõndagi kaotada, mis tähendas, et ta sai oma ebaõnnestumiste eest veel rohkem sarjata. „Sul võttis koju jõudmine kauem aega, kui tavaliselt,” sõnas ema Amy vastas sohval istet võttes.

      „Ma käisin duši all. Oh, kas me ei peaks õhtusöögiks valmistuma? Isa on tõenäoliselt iga minut koju jõudmas.”

      „Ta ütles mulle, et tuleb hiljem, seega me ei söö täna kvartali köögis.”

      Amy hammustas huulde, tundes esimest korda kahju, et nende pere tohtis neli korda nädalas oma korteris einestada. Kvartali köögis pikkade laudade taga, keset kõiki sööjaid, poleks vanemad teda hurjutada saanud.

      „Igatahes,” jätkas ema, „ma usun, et sa eelistad rääkida minuga üksi, enne kui isa koju tuleb.”

      „Aa,” Amy põrnitses sinist vaipa. „Millest?”

      „Sa tead, millest. Ma sain sõnumi sinu juhendaja-nõustajalt, härra Liangilt. Ma tean, et ta ütles sulle, et räägib minuga.”

      „Ah,” Amy püüdis panna häält muretult kõlama. „See.”

      „Ta ütleb, et sul tulevad veerandi lõpuks halvad hinded.” Ema tumedad silmad ahenesid. „Kui need ei peaks peagi paranema, kutsub ta mu nõupidamisele ja see pole veel kõik.” Ema nõjatus diivani seljatoele. „Ta ütles veel, et sind on lintidel jooksmas nähtud.”

      Amy ehmus. „Kes talle seda rääkis?”

      „Oh Amy! Ma olen kindel, et tal on võimalusi selle välja uurimiseks. On see tõsi?”

      „Ee.”

      „Kas on? See on veel halvem kui su hinded. Kas sa tahad, et politseinikud su kinni võtaksid? Kas sa oled korrakski järele mõelnud, milliseid õnnetusi sa võid põhjustada, või et sa võid ise tõsiselt viga saada? Sa tead, mida su isa ütles, kui ta esimest korda sinu lindijooksmisest kuulis.”

      Amy vaatas maha. See oli kaks aastat tagasi ja isa oli teda tunde noominud, kuid isal polnud aimugi Amy vahepealsest tegevusest. Ma olen parim, mõtles ta, iga jooksja linnas teab minust. Ta tahtis seda välja karjuda, ja panna ema seda saavutust tunnustama, kuid ei öelnud midagi.

      „See on rumal ja ohtlik mäng, Amy. Igal aastal saab mitu poissi lintidel joostes surma ja sõitjad on samuti viga saanud. Sa oled nüüd teismeline, ma pidasin sind küpsemaks. Ma ei suuda uskuda, et…”

      „Ma ei ole lintidel jooksnud,” ütles Amy, „tähendab, ma ei ole juba mõnda aega jooksnud.” Ainult mõni tund tagasi, lisas ta vaikselt endale ja see polnudki õige jooks, nii et ma päriselt ei valetagi. Ta tundis end pisut süüdlaslikult, talle ei meeldinud valetada.

      „Ja sinu hinded…”

      Amy haaras võimalusest siirduda lindijooksuga võrreldes vähemohtlikule teemale. „Ma tean, et need on alla läinud. Ma tean, et ma suudan paremini, aga mis mõtet sel on?”

      „Kas sa ei taha, et sul hästi läheks? Sa olid oma koolis matemaatikas üks parimaid ja sinu reaalainete õpetaja kiitis sind alati…”

      „Ja siis?” Amy ei suutnud end kauem talitseda. „Mis sellest kasu on? Milleks ma seda eladeski kasutada saan?”

      „Sa pead häid tulemusi saama, et kolledži tasemele jõuda. Sinu isa staatus teeb sissesaamise sulle kergemaks, kuid sa ei pea seal kaua vastu, kui pole hästi valmistunud.”

      „Ja edasi? Kui ma pole just geenius või peajagu üle igast poisist, suunatakse mind dietoloogiakursusele või õppima sotsiaalteadusi või laste psühholoogiat, et minust saaks ühel päeval hea ema, või õpetatakse mind lihtsalt arvutile programme tegema, kuni ma mehele lähen. Lõpuks ei tee ma ikkagi mitte midagi, nii et miks ma peaksin pingutama?”

      „Mitte midagi?” Tema ema oliivikarva nägu oli rahulik, kuid ta hääl värises veidike. „Kas see, mida mina teen, sinu ja su isa eest hoolitsedes, ei ole midagi? Kas lapse kasvatamine ja meeldiva kodu loomine abikaasale ei ole midagi?”

      „Ma ei ütle, et see pole midagi, aga kas see peab olema kõik? Kunagi sa tahtsid enamat – sa tead, et tahtsid. Sa… sa…” Ema vaatas talle üksisilmi otsa. Amy hüppas üles ja põgenes oma tuppa.

      Ta lebas oma kitsal voodil ja jõllitas lae pehmet kuma. Ema oleks pidanud olema esimene, kes temast aru saab. Amy teadis, kuidas ema end kunagi tundis, kuid viimasel ajal näis ta olevat unustanud oma kunagised unistused.

      Amy ema, Alysha Barone, oli mingil määral medievalist. Selles polnud midagi imelikku, paljud inimesed olid. Nad kogunesid, et rääkida vanadest tavadest ja ajaloolistest raamatfilmidest ning aegadest, kui Maa oli inimkonna ainus kodu. Nad heietasid nostalgiliselt iidsest ajast, kui inimesed elasid vabas õhus, mitte ei kügelenud linnades, kui Maa oli ainus maailm ja välisilmlasi polnud olemas.

      Ükski