Asumi sõbrad. Martin H. Greenberg, Isaac Asimov

Luts ja Birgitta Ojamaa: Barry N. Malzberg „Igavene olevik“

      Karel Allikas: Robert Sheckley „Tsementpreeria autokütid“

      Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts

      Kaanepilt © John Harris

      Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski

      ISBN 978-9949-661-51-0

      e-ISBN 9789949661527

      Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Isaacile, armastusega

      Antoloogia

      Eessõna

       Ray Bradbury

      Üks mu lemmikjutte lapsena oli lugu väikesest poisist, kellel oli maagiline pudrumasin, mis tootis nii metsikult putru, et uputas linna kolmejalase pudrukihi alla.

      Et kõndida ühest majast teise või mööda tänavat edasi, pidi kaasa võtma suure lusika, süües endale teed vabaks kas lähema või kaugema eesmärgini.

      Vaimustav idee, kuigi ma kujutlesin hoopis tomatisuppi koos suure hulga krõbeküpsistega. Nii et lähed seiklema ja võtad samal ajal osa pidusöögist!

      Kujutlen, et väikese poisi nimi selles jutus oleks pidanud olema Isaac Asimov. Sest mulle tundub, et alates meie esmakordsest kohtumisest Esimesel Maailma Ulmekonventsioonil New Yorgis 1939. aastal juuli alguses on Isaac rännanud ja pidutsenud läbi elu, kord astronoomiatabelitega, kord teiste teadusvaldkondadega, ja siis jälle ilukirjandusega, ja nii väga pika aja jooksul. Teda võiks nimetada harakalikuks, kuid see pole õige. Harakad otsivad ja haaravad säravaid asju, mis midagi ei kaalu. Isaac armastab mägedega tegeleda, aga ta mitte ei liiguta neid, vaid sööb need ära. Ulata talle raamat, ja paar tundi hiljem on Isaac end sellest läbi töötanud, just nagu ülalnimetatud pudrust, ikka veel näljasena. Kas on mingisuguseid teadusalasid, mida ta poleks tahtnud erialase kirjanduse abil endale selgeks teha? Ma tõsiselt kahtlen selles.

      Ja nüüd siin, selles raamatus, on meil Asimovi auväärsed pojad ja tütred. Nende masinad ei pruugi amokki joosta ja linna üle ujutada, kuid nad toodavad sellest hoolimata, ja vaatavad Papa Asimovi ja meie poole, oodates heakskiitu, millega me muidugi kitsid ei ole.

      Kui midagi juurde lisaksin, siis märkaks keegi, et ma olen Isaaci kõrval nagu mutt kindluse või loodusjõudude kõrval. Märgin veel vaid üht asja. Räägitakse, et Isaac oli töönarkomaan. Rumalus. Ta on armastusega kündnud kümneid tosinaid territooriume. Ja on veel paar tosinat künda jäänud, kui Isaac lahkub meie juurest ja jõuab Sinna Üles, et kirjutada kakskümmend viis uut loomisraamatut. Ta saaks sellega hakkama nädala jooksul!

      Ühel ööl kaks aastat tagasi nägin unes, et olin Isaac Asimov. Alles järgmise päeva lõunaks suutis mu naine mind veenda, et ma ei kandideeriks presidendiks.

      Suur tänu, Isaac. Suur tänu, Isaaci lapsed, kes te selles raamatus sõna võtate.

      21. veebruar, 1989

      Mittemetalliline Isaac ehk „It’s A Wonderful Life” Ben Bova

      Astrofüüsikud (et alustada teadusliku sõnaga) klassifitseerivad universumit kolmeks keemiliseks kategooriaks: vesinik, heelium ja metallid.

      Esimesed kaks on rohkem kui saja tuntud elemendi hulgas kõige kergemad. Kõike, mis on heeliumist raskem, nimetavad astrofüüsikud nõtkelt „metallideks”. Astrofüüsiku jaoks koosneb universum suurest hulgast vesinikust, märkimisväärsest hulgast heeliumist ja väikesest hulgast metallidest.

      Kuigi Isaac Asimov on tuntud üle terve planeedi (ja ehk ka teiste planeetide, me lihtsalt ei tea sellest veel) kui ulmekirjanik, on ulme tegelikult väike osa tervikust – kõik need nelisada kopikatega raamatud ja terved müriaadid artikleid, veerge, limerikke ja mis iganes. Mis puutub Asimovi toodangusse, siis ulmejutud on ta „metallid”. Teaduslik fakt on ta põhimõte.

      See on „mittemetalliline” Asimov, keda ma ülistada tahan.

      Kas mäletate filmiklassikat „It’s a Wonderful Life”!? Seda filmi, kus ingel näitab enesetappu kaaluvale James Stewartile, milline ta kodulinn oleks võinud olla, kui Jimmiet poleks kunagi sündinud?

      Mõelge, milline meie koduplaneet oleks olnud, kui Isaac Asimov poleks kunagi kirjutanud teadusest.

      Pääsesime sellest saatusest üsna napilt. Kord ajaloos oli üks hetk, kui noorel Isaacil seisis ees kriitiline karjäärivalik: kas jätkata teadlasena või pühenduda täielikult kirjutamisele. Ta valis kirjutamise ja maailm on äärmiselt rahul selle tulemusega.

      Teades, et ulmekirjandusega neil eelajaloolistel aegadel oma naist ja perekonda ei toeta, valis Isaac teadusfaktidest kirjutamise ja sellest oma elukutse tegemise, selle asemel et tegeleda biomeditsiinilise uurimistööga.

      Kuid oletagem, et ta poleks seda teinud?

      Oletagem, et seistes karjäärivaliku ees, oleks Isaac otsustanud kesk-taseme uuriva teadlase püsiva, kuigi silmapaistmatu karjääri kasuks, kes kirjutab aeg-ajalt hobi korras ulmelugusid.

      Meil oleks ikka veel tema peamine ulmelooming, näiteks selles antoloogias olevad jutud. Meil oleksid ikkagi „Päeva lõpp” ja „Inetu poisike”, algne Asumi triloogia ja sellised romaanid nagu „Kivike taevas”. Meil oleks, kui naasta algul kasutatud metafoori juurde, ikka veel Isaaci „metalliline” panus.

      Kuid meil poleks ta vesinikku ja heeliumi, tohutut hulka raamatuid, mis pole ilukirjandus, enamasti teadusraamatuid, kuigi meil oleks mõned imelised ajalooraamatud, annotatsioonid erinevatele raamatutele ja ka mõned kiimalised limerikid.

      Kui Isaac oleks kulutanud oma aastaid, töötades täiskohaga biomeditsiinilise uurijana, ja vahel ka ulmelugusid kirjutanud, poleks me kunagi näinud kõiki neid imelisi teadusraamatuid. Tõenäoliselt oleks terve põlvkond teadlasi valinud teise elukutse, sest nad poleks kunagi lugenud raamatuid, mida Isaac ei kirjutanud. Kõigi füüsikateaduste progress oleks aeglustunud, võib-olla katastroofiliselt.

      Miljonid inimesed tervest maailmast oleksid loobunud õppimisrõõmudest, mida tähendavad füüsika, matemaatika, astronoomia, geoloogia, keemia, inimkeha talitluse, inimaju toimimise peamised põhimõtted – sest neid raamatuid, mis neile selliseid rõõme pakuvad, poleks kunagi kirjutatud.

      Kirjastused oleksid mitmekaupa pankrotti läinud, ilma selle püsiva, kindla sissetulekuta, mida Isaaci teadusraamatud on neile aastakümnete jooksul pakkunud. Ja pakuvad edaspidigi. Puidu- ja paberitööstus oleksid krooniliselt virelemas, kui Isaac poleks välja mõelnud sadu raamatuid ja tuhandeid artikleid. Kanada oleks võinud olla Kolmanda Maailma riik, kui poleks olnud doktor Isaac Asimovi.

      Kui asja isiklikumaks teha, siis näiteks mina poleks kunagi hakanud kirjutama populaarteaduslikke teoseid, kui poleks olnud Isaaci töid – ja tema isiklikku julgustamist ja juhendamist. Jumalad ise on ainsad, kes teavad, kui paljusid kirjanikke on Isaac aidanud, kes on kas lugenud ta raamatuid või küsinud talt abi teadusprobleemide kohta, mida nad ise lahendada ei suutnud.

      Rikutud karjäärid, hävinud ettevõtted, pimedusega löödud inimesed, otsimas valgustust, mida nad leida ei suuda – niisugune oleks maailm, kui Isaac poleks suunanud oma suure energia ja veel suurema südame teadusraamatutele.

      Lõpuks arutaksin ühe termini üle: populariseerimine.

      Teatud kriitikute suus (kaasa arvatud mõned elukutselised teadlased) on „populariseerimine” põlastusväärne termin, umbes nii, nagu ulmekirjandust vahel irvitades „pulpkirjanduseks” nimetatakse. Teaduse „populariseerimisi” peavad need laimavad tõprad väärikaile inimestele sobimatuks tegevuseks.

      Niisugused kriitikud peavad end