Maa, kus puudel ei ole varju. Katrina Kalda

selles kandis, nagu mujalgi Tasandikul, rippusid heinakõrte küljes kilekotid ning siinseal vedeles läikivaid paberitükke ja katkisi pakendeid. Mõnelt neist lugesin ma välja tuttavate toiduainete nimesid ja see rahustas mind.

      Kõndisime veel pikalt. Viimaks ilmus meie ette kõrge ja lai kuppelkatusega hoonemürakas. Olin kuulnud mingist tehasest, milles kunagi toiduaineid ümber töödeldi, mis aga juba ammu enam ei töötanud. Ma polnud selle tehase olemasolus päriselt kindel seni, kuni Sabine mind selle juurde juhatas. Selle fassaad näis olevat tehtud ühes tükis, ilma õmblusteta, justkui polnukski see inimeste kätetöö. Sabine’ile paistis paik olevat tuttav – eemalt ei märganud ma seinas ühtki avaust, ent korraga oli Sabine hoonesse kadunud. Mõtlesin, kas tuleks sissepääs üles otsida, kuid kartsin vanaema vihastada. Jäin ühe põldmarjapõõsa taha passima. Sabine ei tulnudki välja. Mõtlesin, mis teed tuleks mul koju tagasi minna. Ääremail on ohtlik liikuda, eriti öö hakul; neis Tasandiku piirkondades saab ettevaatamatust hulkujast kerge saak. Asusin tagasiteele, vaadates enda ümber nii vähe kui võimalik. Kõndisin kiiresti, koju tagasi jõudes olin hingetu. Mul oli tunne, nagu oleksin tulnud kusagilt mujalt, maailmast, millel pole minu omaga mingit pistmist. Keetsin makarone ja mälusin neid, põrnitsedes taldrikusse. Ääremaa oli jätnud mu ihule mingi kleepja kelme ning mulle tundus, et isegi mu keha sisemus on nakatunud. Sabine jõudis tagasi hilisõhtul. Ta käis vannitoas, pesi jalgu, sõi külmalt ära ülejäänud makaronid ja läks magama.

      Meie maja kütvas katlas põletatakse täna pappi ja rehve. Meie aknad on vanade riideräbalatega tihendatud, aga põleva kummi ving imbub sellest hoolimata korterisse. Mulle meeldib see aeg. Peaksin alles Noorsooühingus olema, aga kui ma vähegi võimaluse leian, tulen sealt tulema. Ma eelistan korteris üksi olla. Täna pärastlõunal vanapaberi sorteerimisel nägin ma mööda libisemas lehekülge Linna arhitektuuri käsitlevast raamatust. Minu töökoht on sorteerimisliini suudmel. Raamatud jõuavad minuni katkistena, üksikute lehtedena või – kui mul on õnne (kui keegi on minust eespool halvasti töötanud) – poognatena. Olen juba omandanud suure vilumuse ja suudan lindilt üles leida iga teksti, mis on kuidagi Linnaga seotud. Kui mõnd sellist märkan, pistan lehe oma kitlitaskusse, jälgides hoolega, et keegi ei näeks. Hiljem kiirustan koju, et lugeda seda, mille olen üles noppinud.

      Panen Linna kaardi tükkhaaval kokku ning peidan selle ühes oma märkmevihikuga tühimikku, milles kulgevad kanalisatsioonitorud. Selle juurde pääseb lahtise plaadi kaudu köögipõrandas. Plaadi peale sätin ühe prussakalõksu. Vahel, kui ma plaati kergitan, hakkavad alles elus, aga otsapidi kinnikleepunud putukad siplema. Ehk loodavad nad lõksust pääseda? Tunnen nende jalgade vibratsiooni oma sõrmede all. See ajab mul südame pahaks, aga paberid on tähtsamad.

      Varastamine on keelatud. Keelatud on omastada seda, mis tuleb Linnast ja läheb Linna tagasi. Kõik, mis Linnast pärineb, kuulub Linnale. Keelatud on viia koju vanu pabereid, veelgi rangemalt on keelatud raamatu tükkide kojuviimine. Mul on keelatud seda lehekülge lugeda. Kuid minu iha ei kannata seadustest kinnipidamist. Ema on Linnas elanud. Ka mu vanaema on seal elanud. Minagi olen Linnas elanud – ema kõhus hingasin ma Linna õhku, täitsin sellega oma kopsud ja toitsin oma südant. Tahan kõike Linna kohta teada.