Maa, kus puudel ei ole varju. Katrina Kalda

enam ametiisik. Mulle meeldib seda muundumist sinu peal näha. Teiste ees oled sa see, kes jagab juhiseid, ja kõik tahavad sind näha tõsise näo, sirge rühi ja veidi krampis lõuapäradega; range, aga õiglasena. Nii ütlevad sinu osakonna töötajad. Mulle meeldib teada, et need kaks meest elavad sinu sees koos.

      Kahe nädala eest üldkoosolekul oli raamatukogu juhatus ühele sinu ametnikest umbusaldust avaldanud. Keegi oli teinud mingi tõsise vea. Polnud kindel, kuidas kõik oli toimunud, ent koosoleku kulgedes oli selgesti näha, et keegi peab süüdlaseks jääma. Mäletan, mis näoga oli too mees, kel kästi saali ette tulla ja kes üritas end asjatult puhtaks rääkida. Koosoleku edenedes muutus tolle mehe pale üha valgemaks, nagu oleks veri kuhugi ta sisemusse tagasi tõmbunud. Teiste etteheidetele vastates oli tema hääles aina vähem ja vähem veendumust ning polnud raske ennustada, millega nõupidamine lõpeb. Mees tunnistas viimaks oma eksimust ja palus vabandust. Sellest hoolimata ei kuulutanud juhatus koosolekut lõppenuks, vaid aina rõhutas, kui taunitav tolle mehe teguviis oli olnud ja kuidas see ei olnud linna vääriline. Õigupoolest ei lasunud süü ainuüksi tollel ametnikul – oli selge, et viga, mille ta oli teinud, tulenes puudujääkidest terve osakonna töös ning et seda ei saanud ühe inimese arvele panna. Keegi ei astunud vahele. Küllap kartis igaüks, et võib ka ise jalge alla tallatud saada. Mul oli temast kahju; võib-olla oli kahju veel mõnelgi. Paljud pidid tundma kergendust, et ei pea olema tema nahas – sedalaadi protsessid toimuvad regulaarselt ja siis on parem, kui pilkude keskpunktis on keegi muu. Korraga kostis esireast kellegi ärritunud hääl: „Mis jant see viimaks olgu? Me kõik ju teame, et kui mingi viga ka oli, siis ei vastuta selle eest üksainus ametnik. Mis mõte sellel maskeraadil siis õieti on? Ma tahan seda selge sõnaga kuulda! See mees töötab minu osakonnas; tema vahetu ülemusena olen mina see, kes vigade eest vastutab. Ja ma olen selleks valmis. Olen valmis vastama etteheidetele, mis meile on tehtud.” Süü alla langenud mees tõstis silmad ja üllatus, mida väljendas tema nägu, oli sama, mille võis välja lugeda publiku vaikusest. Ka juhatuse liikmed tribüünil näisid olevat üllatunud. Mina aga tundsin sinu üle rõõmu ja uhkust, tundsin armastust sinu vastu. Mul oli tahtmine hõigata: „Ma armastan seda meest, ma armastan tema häält, armastan tema õiglustunnet ja julgust!” Mäletan pominat, mis pingiridadest läbi käis, kui juhatus pärast mõnd sinuga vahetatud sõna möönis, et asi tuleb üle vaadata ja et otsus langetati ehk liiga tõtakalt. Selline sa oled. Teed seda, mida keegi teine endale ei lubaks. Kui ma paar päeva hiljem sellest sinuga juttu tegin, kehitasid sina vaid õlgu, nagu ei tunneks juhtunu üle vähimatki uhkust. „Minu kohus oli sekkuda. Kui täidad oma kohust, lahenevad asjad nii, nagu nad lahenema peavad.”

      Tänavatel, mida ma ületan, on näha aja jälgi. Neid kannavad fassaadid, majahoovid, väike kestendava värviga puust värav, betoonist õiekroon, mis on ilmastiku mõjul puhkenud hoonel, mille seinalt on krohv tükati maha pudenenud. Need on jäädvustatud hoove ümbritsevatesse varbaedadesse: äärmuseni lihtsustatud geomeetrilised kujundid, mis puhaste vormidena lõpmatult korduvad, annavad tunnistust viimastest kümnenditest; ümarad, vahel ka väänilised vormid pärinevad jäänukeina sõjaeelsest ajast. Kesklinnas on ornamendid enamjaolt hävitatud, aga kaugemates kvartalites võib neid ikka kohata kas trepirinnatisel, käsipuul või rõdu piirdevõrel. Mulle meeldib ajalugu vaadelda. Meeldib vaadelda aega. See on asi, mis meeldib ka sulle. Sa ei öelnud seda samamoodi välja, sest kes ütleb, et talle meeldib „vaadata aega”, ütleb, et talle meeldib „vaadata minevikku”, aga minevikku pole Linna jaoks olemas. Tähtis on vaid olevik. Kuid ma tean, et sa armastad aega samamoodi nagu mina; taipasin, et see side meie vahel eksisteerib, tol õhtul, kui kohtasime teineteist klaverisaalis ja kui sa minuga esimest korda rääkisid.

      Olin tulnud keldrikorruse saali, kaasas patakas partituure. Osa minu tööst on kontrollida, mis laadi muusika on kirjas neil tuhandetel partituuridel, mida keegi enam ei loe. Seda muusikat ei ole enam päriselt olemas, seda ei mängita enam. Avalikult esitatakse veel vaid marsse või kaasaegseid heliteoseid, mille kompositsioon peaks peegeldama Linna vaimu. See muusika pakub intellektuaalset mõnu. Seda võib mõista, aga mitte armastada. Kõrvalejäetud partituure uurivad veel vaid mõned muusikaloo üliõpilased, kelle tööks on selgitada, kuidas endisaegselt muusikalt tänapäevasele üle mindi. Nad kuulavad vanu ettekandeid ja kui selliseid ei leidu, panevad saalis aja kinni, et partituuri dešifreerida. Minagi käin vahel selles saalis, mängin mõne fuuga, sonaadi või eksprompti. Sina näed selles pisut veidrat kapriisi, mis teeb sulle nalja. Kuidas saaksin ma sulle näidata, mille poolest muusika on ilus ja tähtis? Öelda, et muusika on nagu lumi, millele on kingitud hääl.

      Olgu kuidas on, aga sa tulid minu juurde ja kuulasid mu mängu. Siis äkitselt valgus kustus ja me jäime pilkasse pimedusse. Sinu kohus oleks olnud trepist üles minna, probleem tuvastada ja katsuda see lahendada, isegi kui me oleksime teada saanud, et rike ulatub raamatukogust kaugemale ja et sina poleks saanud selle kõrvaldamiseks suurt midagi teha. Sellised voolukatkestused muutuvad üha sagedasemaks. Räägitakse, et suurem osa meie energiast toodetakse mingis kauges elektrijaamas ning et elektrivarustuse häired on tingitud sellest pikast vahemaast. Ent sa jäid minuga, nagu olnuks sinu ainsaks ülesandeks tol hetkel mind rahustada. Sa rääkisid minuga pimedusest. Pimeduses toimub see, mida võib sinu juures minu muusikaarmastusega võrrelda. Sa panid käed minu õlgadele. Need olid soojad, nende jõud kandus minule üle. Nende puudutusest lakkab minu jaoks maailma kontrollimatus ja ärevus.

      Mõni päev pärast vooluriket kutsusid sa mu enda juurde estambiosakonda. Demonstreerisid mulle üht vana fotoaparaati. Seletasid mulle selle tööpõhimõtet, nagu olnuksin ma külaskäigul leiutiste muuseumi, ja ma ei mõistnud kohe, miks oli sulle nii tähtis, et ma neid üksikasju teaksin – seda aparaati sa pildistamiseks kasutadki. Sa rääkisid mulle endast. Rääkisid endast, nagu sa pole ehk kunagi hiljem teinud, hoolimata kõigest, mida oled sestsaadik öelnud. Sinu sõnavalikust oli näha, et sa kardad mu reaktsiooni. Kartsid, et su huvi ajast ja arust tehnika vastu võiks mulle tunduda naeruväärne. Ent rääkides mulle niimoodi endast, läbi värvi ja aja, ei saanud sa mulle kuidagi naeruväärne tunduda.

      „Trikroomia on esimene tehnika, mis fotograafias värvi tabamiseks leiutati. Värv koosneb ajast. Üheainsa pildi saamiseks on vaja kolme eraldi võtet, läbi punase, sinise ja seejärel rohelise filtri. Fotoaparaadi või pildistatava objekti liikumine nende kolme etapi vahel on vältimatu. Elu ilmnebki liikumises, absoluutne liikumatus on võimatu. Elu on nihetes, mille filtrite vahetamine valmis pildile jätab.”

      Sa näitasid mulle neid nihkeid: kirsipuu valges õitevahus oksa ümbritsesid kitsad rohelised ja kollased servakesed.

      „Et saavutada seda valget, mis on meie silmadele nii loomulik, seda värvi, mis meie meelest kõigile teistele värvidele eelneb, tuleb üksteise peale panna roheline, sinine ja punane. Asjad ei ole nii lihtsad, kui meile tundub. Tegelikkus vajab paljusid üksteise peale asetatud kihte, et ilmneda meile sellisena, nagu ta on, oma petlikus lihtsuses.”

      Kuulasin sind aja lehttaignapirukat kihtideks lahutamas ja armastasin sind selle pärast, et sa mõistsid kevadise õiteilu haprust, et sa oskasid näha valevas kirsipuus kroonlehtede tulevast lund ja auahnelt säravrohelisi pisikesi vilju, mis kinnituvad okstele nii peenikeste vartega, et nende hukutamiseks piisab õrnemastki rahest. Mäletan esimest korda, mil me kohtusime; mil me tõepoolest kohtusime ja nägime teineteist nii, nagu harva teist inimolendit nähakse. Usun, et ka sina nägid mind, tõesti nägid mind tol päeval. Ühel hetkel vallutas meie kahe vahel tekkinud kontakt kogu ruumi, siis sa pöördusid, võtsid oma endise hoiaku ja kontakt lagunes. Tol päeval oli sul juhatada üks keeruline koosolek.

      Ma mäletan järgnenud päevade heljuvat aega. Üks osa minust teadis, teine keeldus sellest teadmisest; üks tahtis loota, teine keeldus igasugusest lootusest. Ma töötasin oma kabinetis ühest erakogust pärinevate partituuride kirjeldamise ja liigitamise kallal. Pidin otsustama, millised neist sügavamat huvi ei paku ja millised võiks kaasata raamatukogu fondidesse. Mu käed sõelusid partituure, kuid mõtted ei püsinud asja juures. Päevad järgnesid üksteisele äikese-eelses õhkkonnas, mis võis tipneda piksenoolte ja kõuekõminaga või klaaruda ootamatus päikesepaistes. Olin kõhevil. Justkui minu kartuste toitmiseks hakkasid kõik sinust rääkima: sa olid abielus, sul oli seelikuküti maine. Tajusin salaviha, mis nende juttudega kaasas