Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust. Fredrik Backman

sosistab ema Elsale kõrva, kui ta talle salli kaela seob.

      Elsa ema on ülemus.„Mitte ainult töö, vaid elustiil,” turtsub vanaema. Võib öelda, et ema ei ole see, kellega minnakse koos, vaid see, kellel minnakse järel. Elsa vanaema ei ole niivõrd see, kellega minnakse koos, vaid see, kelle eest põigatakse kõrvale, ja ta pole elu sees ühtki salli üles leidnud.

      Pealegi ei meeldi vanaemale ülemused ja just selles haiglas on see probleem, sest Elsa ema on just siin eriti palju ülemus, kuna ta ongi siin ülemus.

      „Sa reageerid üle, Ulrica, jumalukene!” hüüab vanaema läbi vetsu ukse, samal ajal kui palatisse astub veel üks õde koos ühe arstiga, ja ema kirjutab veel ühele paberile midagi ja räägib mingitest arvudest.

      Ema naeratab õele ja arstile vaoshoitult ning nood naeratavad närviliselt vastu ja lähevad minema. Siis valitseb vetsus tükk aega vaikus ja ema näole ilmub murelik ilme nagu ikka, kui vanaema ümber liiga kaua vaikus valitseb. Ja siis nuhutab ema õhku ja tõmbab ukse lahti. Vanaema istub ihualasti potil, jalg mugavalt üle põlve. Sundimatult lehvitab ta emale tossava sigaretiga.

      „No kuuuule! Äkki saaks vetsus natukenegi rahu?”

      Ema hõõrub meelekohti ja hoiab kätt kõhu peal. Vanaema noogutab talle tõsiselt ja viipab sigaretiga kõhu poole.

      „Võta rahulikult, Ulrica, jumalukene, mõtle ometi selle peale, et sa oled rase!”

      „Ka sina võiksid selle peale mõelda,” vastab ema.

      Aga vaoshoitult.

      „Touché,” pomiseb vanaema ja tõmbab sügava mahvi.

      See on niisugune sõna, millest Elsa saab aru, ilma et teaks, mida see tähendab. Ema vangutab aeglaselt pead.

      „Kas sa üldse mõtled, kui kahjulik see Elsale ja uuele lapsele on?” küsib ta sigaretile osutades.

      Vanaema pööritab silmi.

      „Ära hädalda! Inimesed on alati suitsetanud ja ikkagi täitsa tipp-topp lapsi saanud. Ainult sinu põlvkond ei taipa, et inimkond elas miljoneid aastaid ilma allergiatestide ja muu jurata, enne kui teie platsi ilmusite ja hakkasite endast ei tea mida arvama. Arvad, et mammutinahku pesti üheksakümne kraadiga, enne kui vastsündinud lapsed nende sisse mähiti, kui me veel koopas elasime?”

      Elsa kallutab pea viltu.

      „Kas sel ajal olid sigaretid olemas?”

      Vanaema ägab.

      „Kas nüüd hakkad sina ka pihta?”

      Ema hoiab kätt kõhu peal. Elsa ei oska arvata, kas sellepärast, et Poolik siputab, või tahab ema tal kõrvu kinni hoida. Ema on Pooliku ema, aga Pooliku isa on George, nii et Poolik on Elsa poolõde või -vend.Või temast saab see.Aga Elsale on lubatud, et sünnib täislaps, mis sest et ainult poolik õde või vend. Selles küsimuses valitses Elsa peas paar päeva segadus, enne kui ta erinevusest aru sai. „Nii targa tüdruku kohta oled sa vahel hullult rumal,” pahvatas vanaema, kui Elsa temalt selle asja kohta päris. Ja siis olid nad peaaegu kolm tundi tülis. Oleksid äärepealt püstitanud uue isikliku tülirekordi.

      „Ma tahtsin talle ainult ahve näidata, Ulrica,” pomiseb vanaema lõpuks natuke vaiksemalt ja kustutab koni kraanikaussi.

      „Ma ei suuda enam ...” vastab ema tülpinult, aga vaoshoitult, astub koridori ja kirjutab veel mõnele numbritega paberile alla.

      Vanaema tahtis tõepoolest Elsale ahve näidata, see osa loost on tõsi. Nad ajasid öösel telefoni teel juttu, Elsa oli kodus ja vanaema haiglas, ja hakkasid siis vaidlema, kas teatud püstijalu magav ahviliik on olemas või mitte. Vanaemal polnud muidugi õigus, sest see on Vikipeedias kirjas ja puha, aga siis rääkis Elsa, mis tema salliga oli koolis juhtunud, ja siis otsustas vanaema, et nad sõidavad loomaaeda ahve vaatama, et Elsa mõtteid mujale juhtida. Elsa hiilis välja, kui ema ja George magasid. Kui vanaema hakkas üle aia ronima, tuli valvur, ja siis tuli veel politsei, ja vanaema loopis neid mullaga. Aga nemad arvasid, et see on kaka. Põhiliselt sellepärast, et vanaema karjus: „SEE ON KAKA!!!”

      Ema läheb koridori kellegagi rääkima. Tema telefon heliseb kogu aeg. Elsa istub vanaema voodile, vanaema paneb öösärgi selga, istub tema vastu ja muigab. Ja siis mängivad nad „Monopoli”. Vanaema näppab pangast raha ja kui Elsa ta teolt tabab, varastab vanaema auto, põgeneb raudteejaama ja proovib linnast jalga lasta.

      Siis tuleb ema väsinud ilmel palatisse tagasi ja ütleb Elsale, et nad sõidavad nüüd koju, sest vanaema peab puhkama. Ja siis kallistab Elsa vanaema kaua, kaua, kaua.

      „Millal sind koju lastakse?” küsib Elsa.

      „Kindlasti homme!” lubab vanaema lõbusalt.

      Nii ütleb ta alati. Siis lükkab ta Elsal juuksed silmade eest ära, ja kui ema uuesti koridori läheb, teeb vanaema äkki tõsise näo ja ütleb Elsale salakeeles:

      „Mul on sulle tähtis ülesanne.”

      Elsa noogutab, sest vanaema annab talle alati ülesandeid salakeeles, mida oskavad ainult need, kes on käinud Peaaegu-Ärkvel-Maal, ja Elsa täidab need alati. Sest Miamase rüütlid teevad nii. Täidavad oma kohust. Välja arvatud sigarettide ostmine ja liha praadimine – sinna tõmbab Elsa piiri. Sest see on ilgelt rõve. Ka rüütlitel peavad olema mingid põhimõtted.

      Vanaema sirutab käe voodi kõrvale ja võtab põrandalt suure kilekoti. Seal ei ole liha ega sigarette. Seal on maiustused.

      „Sa pead Sõbrale šokolaadi viima.”

      Möödub mõni sekund, enne kui Elsa taipab, millist sõpra vanaema mõtleb. Ja taibates vahib ta vanaemale jahmunult otsa.

      „Oled sa PEAST SEGI? Kas sa tahad mind ÄRA TAPPA?”

      Vanaema pööritab silmi.

      „Ära hädalda. Kas sa tahad öelda, et Miamase rüütel ei julge oma ülesannet täita?”

      Elsa põrnitseb teda solvunult.

      „Ilgelt mehine ähvardus küll.”

      „Ilgelt mehine on öelda„mehine”!” muigab vanaema.

      Elsa krahmab kilekoti enda kätte. See on täis väikesi krabisevaid Daimi šokolaade. Vanaema õpetab.

      „Vaata, et sa võtad kõigil paberi ümbert ära. Muidu hakkab ta jubedalt mossitama.”

      Elsa piilub pahuralt kotti.

      „Ja mis ma ütlen? Ta ei tea ju üldse, kes ma olen!”

      Vanaema turtsatab nii valjusti, et see kõlab nagu nuuskamine.

      „Muidugi teab! Jumalukene. Ütle lihtsalt, et vanaema saatis sind ütlema, et ta palub vabandust.”

      Elsa kergitab kulmu.

      „Mille eest vabandust?”

      „Selle eest, et ma pole talle mitu päeva kommi viinud,” vastab vanaema, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi.

      Elsa vaatab jälle kotti.

      „Hullult vastutustundetu on saata oma ainuke lapselaps sellist ülesannet täitma, vanaema. Ta võib mu tõesti ära tappa.”

      „Ära hädalda,” ütleb vanaema.

      „Ise sa hädaldad!” nähvab Elsa.

      Vanaema muigab. Nagu ikka. Ja lõpuks tõmbub ka Elsa nägu muigele. Nagu ikka. Vanaema tasandab häält.

      „Sa pead andma Sõbrale šokolaadi salaja. Britt-Marie ei tohi seda näha. Oota homme õhtuni, kui neil on majakoosolek, ja hiili siis Sõbra juurde!”

      Elsa noogutab. Kuigi ta kardab hirmsasti Sõpra ja arvab endiselt, et ainukese lapselapse saatmine eluohtlikule Daimi-missioonile on hullult vastutustundetu. Aga vanaema hoiab tema nimetissõrmi kõvasti pihus nagu ikka ja kui keegi niimoodi teeb, siis on raske hirmu tunda. Nad kallistavad