Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust. Fredrik Backman

väiksena öelda „piimahammas” ja ütles selle asemel „miiaammas”. Kuigi vanaema muidugi raiub nagu rauda, et tema pole mitte midagi välja mõelnud ning et Miamas ja ülejäänud viis Peaaegu-Ärkvel-Maa kuningriiki on täiega päriselt olemas ja et nad on tegelikult palju tõelisemad kui pärismaailm, „kus kõik on ökonomistid ja joovad laktoosivaba piima”. Vanaemal ei tule pärismaailmas elamine just kõige paremini välja. Siin on liiga palju reegleid ja vanaemal ei tule reeglitest kinnipidamine kuigi hästi välja. Ta teeb „Monopolis” sohki ja sõidab Renault’ga busside sõidureas ja viib kollaseid kotte IKEA-st välja ega seisa lennujaama pagasilindi joone taga. Ja vetsu minnes jätab ta ukse lahti. See on vanaemal üks halb iseloomujoon.

      Aga ta räägib kõigi aegade parimaid muinasjutte, ja Elsa on otsustanud, et selle eest võib päris palju halbu iseloomujooni andeks anda.

      Kõik vähegi kobedad muinasjutud on pärit Miamasest, ütleb vanaema. Teised Peaaegu-Ärkvel-Maa kuningriigid teevad muud: Mirevas on kuningriik, kus valvatakse unenägusid, Miploris on kuningriik, kus on hoiul kõik mured, Mimovas on see, kust on pärit kogu muusika, Miaudacas on see, kust on pärit kogu julgus, ja Mibatalos on kuningriik, kus on üles kasvanud kõige vapramad sõdurid, kes võitlesid Ilma-Lõputa-Sõjas jubedate varjude vastu.

      Aga vanaema ja Elsa lemmikkuningriik on Miamas, sest seal on muinasjutuvestja amet kõige rohkem au sees. Seal võib see, kes suudab mõnele jutule elu sisse puhuda, saada kuningast vägevamaks. Miamases on fantaasia valuuta, selle asemel et osta midagi müntide eest, võib maksta hea looga, ja raamatukogu ei nimetata seal raamatukoguks, vaid pangaks. Miamases on iga raamat varandus, iga muinasjutt miljon. Ja vanaema toob sealt igal õhtul lõputult aardeid. Lohedest ja trollidest ja kuningatest ja kuningannadest ja nõidadest. Ja varjudest. Sest igal muinasjutumaailmal peavad olema hirmsad vaenlased, ja Peaaegu-Ärkvel-Maa vaenlased on varjud, sest varjud tahavad fantaasia ära tappa.

      Varjudest jutte vestes tuleb rääkida ka Hundisüdamest. Sest tema sai Ilma-Lõputa-Sõjas varjudest jagu. Ta oli esimene ja suurim superkangelane, kellest Elsa teada sai.

      Vanaema võtab Elsa igal ööl Miamasesse kaasa. Elsa löödi seal rüütliks. Ta võib seal pilveloomade seljas ratsutada ja tal on oma mõõk, ja sellest ajast saadik ei karda ta enam magama jääda. Miamases ei ütle keegi, et tüdrukud ei või rüütlid olla, seal ulatuvad mäed taevasse ja laagrilõkked ei kustu iialgi ja ükski pagana keenjus ei ürita su Gryffindori salli katki rebida.

      Vanaema räägib muidugi, et ka Miamases ei panda vetsu minnes ust kinni. Et Peaaegu-Ärkvel-Maal on tegelikult seadusega ette nähtud, et igal pool peab valitsema avatud uste poliitika. Aga Elsa on üsna kindel, et selles asjas räägib vanaema tõe teist versiooni. Niimoodi nimetab vanaema valesid. „Tõe teised versioonid”.

      Kui Elsa järgmisel hommikul vanaema haiglapalati tugitoolis ärkab, istub vanaema lahtise uksega WC-s ja palati esikus seisab Elsa ema, ja vanaema on parajasti ametis tõe teise versiooni rääkimisega. See ei suju just kõige paremini. Sest päris tõde on ju selline, et vanaema põgenes öösel haiglast ja Elsa hiilis kodust välja, kui ema ja George magasid, ja nad sõitsid kahekesi Renault’ga loomaaia juurde ja seal ronis vanaema üle tara, ja tagantjärele võib selline tegu keset ööd koos seitsmeaastase lapsega tunduda vastutustundetu. Elsa saab sellest mõttekäigust aru.

      Vanaema, kelle maas vedeleval riidekuhilal on ikka veel sõna otseses mõttes vänge ahvihais küljes, õigustab end muidugi jutuga, et kui ta üle aia ahvipuuri ronis ja valvur tema peale karjuma pistis, arvas vanaema, et tegu on ohtliku vägistajaga, ja hakkas sellepärast valvuri ja politseiniku pihta mulda loopima. Ja siis vangutab ema vaoshoitult, kuid väsinult pead ja ütleb, et vanaema ajab udu.

      Aga vanaemale ei meeldi, kui inimesed tema juttu uduks nimetavad, ta eelistab vähem halvustavat mõistet „reaalsushäire”, ja nii ta emale ütlebki. Ema ei paista sellega päriselt nõustuvat. Aga ta hoiab end vaos. Sest ta on vanaema täielik vastand.

      „See on üks hullemaid asju, mis sa oled teinud,” ütleb ema karmilt, vaadates vetsu poole.

      „Seda on mul väga, väga raske uskuda, kallis tütar,” vastab vanaema vetsust muretult.

      Siis loeb ema asjalikult üles kõik käkid, mis vanaema on kokku keeranud, ja siis ütleb vanaema, et ema mossitab ainult sellepärast, et emal ei ole huumorimeelt. Siis ütleb ema, et vanaema ei tohiks käituda nagu vastutustundetu laps. Ja siis küsib vanaema: „Kuidas nimetatakse kohta, kus piraadid oma lennukeid hoiavad?” Ja kui ema ei vasta, röögatab vanaema vetsust:„AngARRR!” Kui ema selle peale ohkab ja meelekohti hõõrub, nendib vanaema turtsatades: „Ma ju ütlesin, ei mingit huumorimeelt.” Selle peale paneb ema vetsu ukse kinni ja siis saab vanaema marumarumaruvihaseks. Sest talle ei meeldi vetsus istudes end ahistatuna tunda.

      Ta on juba kaks nädalat haiglas olnud, aga põgeneb sealt peaaegu iga päev, võtab Elsa auto peale ja viib ta jäätist sööma või sõidab koju, kui ema on ära, ja nad lasevad rohelise seebiga libedaks tehtud trepikojas liugu. Või murravad loomaaeda sisse. Oleneb, mis vanaemale parajasti pähe tuleb.

      Vanaema meelest ei ole haiglast põgenemine muidugi mingi põgenemine, sest tema arvates saab seda põgenemiseks lugeda ainult siis, kui on mingi takistus. Näiteks mõni lohe või lõksude süsteem või vähemalt müür ja korralik vallikraav või nii. Peab ütlema, et ema ja haiglatöötajad ei jaga seda arvamust.

      Õde tuleb palatisse ja palub diskreetselt ema tähelepanu. Ta ulatab emale ühe paberi, ema kirjutab sinna midagi, annab paberi tagasi ja õde läheb ära. Vanaema haiglaravi jooksul on tal olnud üheksa õde. Seitsmega on ta keeldunud koostööd tegemast ja kaks on keeldunud temaga koostööd tegemast. Üks sellepärast, et vanaema ütles, et tal on kena taguots. Vanaema väitis kindlalt, et kompliment käis taguotsa, mitte noormehe enda kohta, ja too ei peaks sellepärast niimoodi hädaldama. Siis käskis ema Elsal kõrvaklapid pähe panna, aga Elsa jõudis siiski kuulda, et nad jagelesid tükk aega küsimuse üle, kas see oli„seksuaalne ahistamine” või„jumalukene, täiesti tavaline taguotsakompliment!”.

      Nad tülitsevad palju – ema ja vanaema. Nad on tülitsenud nii kaua, kui Elsa mäletab. Kõige pärast. Kui vanaema on düsfunktsionaalne superkangelane, siis ema on seevastu ülimalt funktsionaalne superkangelane. Nende suhe on umbes nagu Kükloobi ja Kaljukassi suhe„X-meestes”, mõtleb Elsa tavaliselt, aga kahjuks ei ole tema lähikonnas kedagi, kes saaks aru, mida ta sellega silmas peab. Elsa tuttavad loevad tõesti liiga vähe väärtkirjandust. Väärtkirjandus on see, mida harimatud keenjused nimetavad koomiksiteks, ja Elsa mõtleb, et inimesele, kes ei ole väärtkirjandusega kursis, seletaks ta hullult lihtsustatult, et X-mehed on superkangelased. Tegelikult on nad hoopis mutandid ja nende vahel on teatud akadeemiline erinevus, aga et asja mitte ülearu keeruliseks ajada, võtaks Elsa selle ehk kokku nii, et vanaemal ja emal on risti vastupidised supervõimed. Justkui oleks Ämblikmehel, kes on üks Elsa lemmiksuperkangelasi, vaenlane, kelle nimi on näiteks Libiseja ja kellel on selline supervõime, et ta ei saa isegi pingi peale ronida. Aga samas on see mingil moel kasulik.

      Kükloobil ja Kaljukassil ei ole iseenesest küll risti vastupidiseid supervõimeid, aga kui Elsa peaks seletama kellelegi, kes üldse ööd ega mütsi ei jaga, siis ei tahaks ta ajada asja keerulisemaks kui hädasti vaja.

      Kui järele mõelda, siis piisab ehk arusaamisest, et ema on kord ja vanaema on kaos. Elsa luges kunagi kuskilt, et„kaos on Jumala naaber”, aga siis ütles ema, et Kaos kolis Jumala trepikotta ainult sellepärast, et ta ei suutnud enam vanaema kõrval elada.

      Emal on iga asja jaoks kaust ja kalender ja tema telefon mängib üht väikest meloodiat viisteist minutit enne, kui emal algab koosolek. Elsa vanaema kirjutab kõik, mis tal on vaja meelde jätta, lilla vildikaga köögiseinale. Ja mitte ainult oma kodus, vaid igal pool, kus ta parajasti viibib. Sel süsteemil on muidugi oma vead, sest see justkui eeldaks, et siis, kui tal kirjapandud infot vaja läheb, peaks ta jälle sama inimese kodus viibima. Aga kui Elsa vanaemale seda ütles, mühatas vanaema: „See oht, et mina köögiseina ära kaotan, on igatahes väiksem kui oht, et ema selle pisikese tobeda telefoni ära kaotab!” Aga siis märkis Elsa, et ema ei kaota ju kunagi midagi. Ja siis pööritas vanaema