Kui olen lahkunud. Emily Bleeker

      

      Originaali tiitel:

      Emily Bleeker

      When I’m Gone

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata

      on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See on ilukirjanduslik teos. Nimed, tegelaskujud, asutused, paigad, sündmused ja juhtumid on kas autori kujutluste vili või on neid kasutatud ilukirjanduslikult.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2016 Emily Bleeker

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11340

      ISBN (PDF) 978-9949-844-46-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-840-9

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Minu lastele, kes usuvad minusse kaugelt rohkem,

      kui ma ise eales söandaksin endasse uskuda.

JAANUAR

      1. peatükk

      See oli ilus matus. Kuidas see saanuks teisiti olla? Natalie oli kõik planeerinud, ürituste korraldamises oli ta alati osav olnud. Luke ja Natalie olid üheskoos matusebüroos käinud, aga kogu töö oli teinud Natalie. Alates annetusekorvist riiklikule vähiliidule kuni fuajeeseinal pidevalt jooksvate isiklike videosõnumiteni oli see Michigani äärelinna Farmington Hillsi aasta tähelepanuväärseim matus.

      Luke vajutas garaažiukse kaugjuhtimispuldi nupule ja sõitis sisse, Natalie kollakaspruunist minifurgoonist vasakule. Nad ületasid kaks tuttavat kühmu, mis tähendas, et nad olid kodus, ja lapsed liigutasid end tagaistmel.

      Luke vaatas tahavaatepeeglist Willi. Poisi silmaääred olid taas punased ja silmad märjad. Neliteist aastat on ema kaotamatagi karm iga. Ta ei olnud jõudnud veel seisundisse „mu pisarad on otsa saanud“. Teismelistel on ilmselt hormoonide tõttu erilised pisaravarud.

      Luke ise oli „läbikuivanud“ seisundis ja see oli isegi halvem kui ohjeldamatu nuuksumine. Kui sa nutad, siis ei kommenteeri keegi, kui hästi sa seda talud või kui kergendatud peaksid olema, et naine on nüüd „paremas paigas“. Nad ei tea, et rahulik välja näha on tublisti kergem kui tegelikult rahulik olla.

      May kergitas aeglaselt pead, otsekui kaaluks see kakskümmend naela. „Mul on kõht tühi, issi. Mis õhtuks on?“ Vahel tundus Luke’ile, et May sarnaneb pigem teismelise poisi kui üheksa-aastase tüdrukuga.

      Will ohkas. „Me sõime matusel, May. Isal ei ole aega, et…“

      „Pole viga, Will.“ Luke tõstis käe. „Vanaema Terry pani mõned toidud sügavkülmikusse. Kui Mayl on kõht tühi, siis valmistan õhtusöögi.“ Natalie ema lahkus matuselt kohe pärast seda, kui viimane „Aamen“ oli kooris lausutud. See polnud üllatav. Ta polnud kunagi Luke’i suur fänn olnud. Luke võis minna koju, tundmata endal ämma kivist pilku, nagu arvaks too, justkui oleks tema seda soovinud, et Nataliel vähk oleks.

      „Teie, semud, minge sisse. Mina võtan Claytoni.“

      May ja Will tegid turvavööd lahti. „Kas sa tõid lantšilt mõned šokolaadipulgad kaasa? Need olid head.“ May surus oma väikese näo kahe esiistme vahele. Tema nöbinina oli emalt, silmad olid Luke’ilt ja naeratus oli hämmastav DNA segu neilt mõlemalt.

      „Jumal küll, ära käitu, nagu oleksid sa käinud mingil sünnipäevapeol,“ ütles Will, lükates autoukse lahti ja virutades selle seejärel nii kõvasti kinni, et auto kõikus. See viha oli midagi uut.

      „Anna andeks, kullake, ta ei mõelnud nii,“ lohutas Luke Mayd. Selle asemel et vabandada, oleks ta pidanud Willi selle eest noomima, et too õega nii käitus, kuid ta ei tahtnud riidu. May kehitas õlgu ja avas ukse, mille Will oli ta nina ees kinni löönud. „Vanaema pani köögisaare alla kappi mõned suupisted. Võid võtta, mis sulle meeldib.“

      „Aitäh, issi.“ May nihutas ennast kähku istmeservale ja hüppas autost välja.

      Willi viha oli uus, kuid mitte üllatav. Luke oli läbi elanud mitu vihahoogu alates päevast, mil Natalie oli naasnud iga kolme kuu järel toimuvast kontrollist. Esimesed kolm ajutise paranemise kuud olid nad elanud rõõmu ja närvilise optimismi seisundis. Päeval pärast terveks tunnistamist kinnitas Natalie oma auto külge kollase magnetlindi ja kolme kuu pärast olid ta juuksed selleks piisavalt kasvanud, et ta ei pidanud taluma kaastundlikke pilke, kui nad avalikkuses liikusid. Vähiliidu üritusel Relay for Life kandis ta violetset T-särki rinnale trükitud kirjaga ELLUJÄÄJA. Ta oli paranemas, pagan võtaks. Aga kolme kuu pärast tühistas dr Saunders kõik selle mõne skaneeringu ja vereuuringuga. Jah, siis oli Luke vihane.

      Luke tõmbas süütevõtme välja ja libistas taskusse, võpatades, kui sõrmenukid pükste kangast puudutasid. Ainus viis, kuidas ta oskas vihast jagu saada ja mitte enesekontrolli kaotada, oli poksikoti peksmine keldrikorrusel. Järgmisel korral peaks ta käsi hoolikamalt teipima, aga praegu oli valu tähelepanu kõrvalejuhtimiseks teretulnud.

      Ta avas auto tagaukse vaikse klõpsuga ja vaatas hetkeks magavat Claytonit. Poisi huuled kaardusid täiusliku Cupido vibuna, peaaegu nähtamatud ripsmed puudutasid põski. Miks ahvatlevad väikeste laste põsed nii väga suudlema, eriti kui nad magavad? Kui ta avas kolmeaastase lapse rinnal turvarihma, läksid Claytoni silmad lahti.

      „Issi, kas me oleme kodus?“

      „Jah, kullake, oleme kodus. Paneme sulle pidžaama selga.“ Luke vajutas pöidlaga oranži nuppu, avades kaks viimast rihma ja vabastades Claytoni.

      „Ma armastan sind, issi.“ Clayton sirutas käed ette ja libistas kergelt oma kõhna keha turvatoolist välja, lõtvudes Luke’i kätel, kus ta sulges silmad ja vajus tagasi sügavasse unne. Luke tõmbas ta lõhna ninna. Ta lõhnas väikese poisi ja Cheetose maisipulkade puru järele – Cheetos oli ainus asi, millega Terry poisi matusetalituse ajal vaiksena hoida suutis. Ei, Luke ei olnud nüüd vihane, vaid lihtsalt kurb – kurbus oli ta rinnas, kontides ja peaaegu igas kehaosas.

      Luke jõudis majja viiva terasukseni, käed väiksest magavast poisist hõivatud. Uks oli praokil, ta tõukas seda õlaga, puges kitsast avast läbi ja lükkas ukse jalaga kinni. Tema sammud kajasid vastu tühjas eeskojas, mis tavaliselt oli täis ranitsaid ja hooletult korvidesse kuhjatud lastejalatseid. Ta oli varem alati vihanud neid jalatsitest üle ajavaid korve, mille otsa ta töölt tulles komistas. Nüüd tundis ta neist ja tavalistest igapäevaelu tüütustest puudust.

      Enne lahkumist oli Natalie ema maja maast laeni puhtaks teinud. Eestuba oli tühi. Haiglavoodi, ajakirjakuhjad ja pooltäis veepudelite virnad – need kõik olid kadunud. Telerit, mille nad olid riputanud välisukse juurde nurka, ei olnud enam. Eile oli elektrik tulnud enne surnuvalvet ja seadnud selle üles keldrikorrusel koos uue mängukonsooliga, mille Terry oli ostnud, justkui saaks see panna lapsi unustama, et nende ema on surnud. Nüüd nägi tuba, kus Luke’i naine oli oma viimased hingetõmbed teinud, välja nagu iga tavaline elutuba: valge mööbel kollakaspruunil vaibal ja perekonnapildid seintel.

      Vähemalt lõhnas see endiselt vanilli ja kaneeli järele. Kusagil pidi olema midagi lõhnavat, mis ventilatsioonist läbi pumbatakse. Ta peab selle varsti selgeks tegema, sest muidu ühel päeval see kaob ja kodu ei lõhna enam koduna. Annie peaks teadma. Natalie parima sõbrana peaks kõige tõenäolisemalt tema kõigist neist väikestest trikkidest teadlik olema.

      Luke tõmbas sügavalt hinge, õhus olevad vürtsid täitsid ta kopse, justkui saaksid