Haldjate elu. Muriel Barbery

olgu kahetsusest või siis sellepärast, et oleme selle unustanud, ja et just praegu tõttab tüdruk vastu oma saatusele, hoides hiigelsuure metssea käpast tugevasti kinni. See oli pehmel sügisõhtul, sügisel, millesugust polnud ammu nähtud. Õunu ja pirne polnud veel kantud keldrisse, kus need vitskorvides krimpsu tõmbusid, ja õhk kihas päev läbi puuviljade kallist kraamist joobnud putukatest. Ümberringi heljus mingi raugus, laisk ohe, vaikne kindlustunne, et miski ei saa iial otsa, ja kui inimesed töötasidki nagu ikka, väsimatult ja kurtmata, nautisid nad salamisi lõputut sügist, mis ütles neile, et armastust ei tohi unustada.

      Igatahes suundus tüdruk idakaarde jääva metsalagendiku poole, kui leidis aset veel teinegi ootamatu sündmus. Hakkas sadama lund. Sadama hakkas äkitselt ja mitte pisikesi arglikke helbeid, mis oleksid kui tupsukesed hämaruses ja vaevu langeksid maale, ei, sadama hakkas tihedaid räitsakaid, suuri kui magnooliapungad, ja need hoidsid üksteise ligi, moodustades läbipaistmatu sirmi. Kella kuue paiku olid kõik küla peal üllatust täis; isa, kes, lihtne kotiriidest särk seljas, lõhkus puid, Marcelot, kes utsitas tiigi ääres karja, Jeannette, kes sõtkus leivatainast, ja teisedki, kes sel ammu kadunud õnne hõngulisel hilissügisel ringi toimetasid, tulid ja läksid, kes naha, kes jahu, kes õlgedega, jah, kõik olid rabatud ja lükkasid talliustel riivid ette, ajasid lambad ja koerad sisse ning valmistusid millekski sama nauditavaks kui mõnus sügisroidumus: esimeseks istumiseks tule ääres, kui õues sajab paksu lund.

      Valmistusid ja mõtlesid.

      Mõtlesid – nood, kes mäletasid – ühele kümne aasta tagusele sügisõhtule, kui lumi oli nii äkki alla sadanud, nagu oleks taevas ise valgete laastudena maha pudenenud. Ja iseäranis mõeldi sellele tüdruku talus, kus oli nüüdsama avastatud, et teist polegi, mispeale isa oli karvamütsi pähe surunud ja ajanud selga jahivammuse, mis haises saja meetri kaugusele koipulbri järele.

      „Et teda nüüd jälle ära ei võetaks,” pomises ta, enne kui öösse kadus.

      Ta koputas ustele, käis majast majja külas, kus elas teisigi talunikke, parkal ja sadulsepp, külavanem (kes juhatas ka teetöid), metsavaht ja mõned veel. Kõikjal oli tal mahti öelda vait üht: „Tirts on kadunud”, siis läks ta järgmise ukseni ja mees tema selja taga karjus, et talle toodaks jahivammus või talvepalitu, tõmbas varustuse selga ja sööstis tema kannul läbi tuisu järgmise majani. Nii jõudsid nad viieteistkümnekesi Marcelot’ poole, kelle naine oli juba valmistanud pekiroa ja soojaks ajanud kannutäie veini. Kümne minutiga tehti kõigele ots peale, jagades sealjuures lahinguks juhtnööre, mis ei erinenud suurt jahihommiku juhistest, selle vahega, et kui metssigade teekond oli teada, siis tüdruku oma oli ettearvamatum kui metsavaimul. Lihtsalt isal, nagu kõigil teistelgi, oli asjast oma arvamine, kuna neis paigus, kus vanajumal ja legendid käivad käsikäes ja kus neilt kardetakse vempe, mille linnainimene on ammu ära unustanud, ei usuta juhusesse. Sest, vaadake, meie kandis kutsutakse uppujale harva mõistust appi, pigem ikka silma, jalga, vaistu ja püsivust, nagu tehti ka tol õhtul, kuna mäletati veel samasugust ööd kümne aasta eest, mil nad oli mööda mägiteed üles rühkinud ja otsinud kedagi, kelle jäljed viisid otse idapoolsele metsalagendikule. Isa pelgas aga üle kõige seda, et kui mehed üles jõuavad, suudavad nad vaid silmi pungitada, risti ette lüüa ja pead vangutada, täpselt nagu tol korral, kui jäljed olid ühtäkki ringi keskel ära lõppenud ja mehed avastanud end jõllitamas lund, siledat kui vastsündinu nahk, ja puutumatult puhast kohta, kus keegi – kõik jahimehed võinuksid seda vanduda – polnud kaks päeva käinud.

      Las nad siis rühivad seal lumetormis üles.

      Tüdruk on seni aga metsalagendikule jõudnud. Lund sajab. Külm tal ei ole. Olend, kes ta siia juhatas, räägib temaga. See on ilus suur valge hobune, kelle rüü aurab õhtuhämaruses ja levitab heledat udu igasse ilmasuunda: läände, kus sinetavad Morvani mäed, itta, kus vili koristati ainsagi vihmapiisata, põhja, kus laiutab tasandik, ja lõunasse, kus inimesed on hädas, lumi pooles reies ja süda murest krimpsus. Jah, ilus suur valge hobune käte ja jalgade ning lisaks veel kannustega, ent kes pole ei hobune ega inimene ega metssiga, vaid kõigi kolme sümbioos, ehkki need osad pole omavahel liidetud: hobusepeast saab aeg-ajalt inimese oma ja keha venib välja, lisanduvad kabjad, mis kahanevad seejärel metsseapõrsa sõrgadeks, kuid kasvavad siis jälle kuldi omadeks, ja sel kombel jätkub see lõputult, nii et tüdruk jälgib hardunult tõeluse ja usu piiril toimuvat vaatemängu, milles eri olemused liituvad ja põimuvad. Olend räägib temaga tasakesi ja udu muudab kuju. Siis tüdruk näeb. Ta ei mõista, mida olend ütleb, ent ta näeb samasugust lumist õhtut samas külas, kus asub nendegi talu, ja välistrepi valevale lumele on asetatud valge kuju. See kuju on tema ise.

      Pole ainsat hingelist, kellele see ei meenuks igal kohtumisel tüdrukuga, kes on võbelev kui kanapoeg ja kelle puhta elu tukslemist on tunda õlgade ja südameni välja. Tädi Angèle oli läinud kanu kuuti ajama ja tema see oli, kes õnnetukese leidis, kui too vaatas teda oma pisikesse merevaigukarva näkku uuristatud mustade silmadega, mis olid nii ilmselgelt inimese omad, et tädi tardus paigale, jalg õhus, enne kui suutis end koguda ja karjuda „Laps öös!”, võttis ta siis sülle ja viis tuppa, selle pisikese, keda helbed olid säästnud, kui õues sadas ometigi lund nagu kotist. Pisut hiljem samal õhtul teatas tädike: „Ma arvasin, et vanajumal ise räägib minuga”, kuid jäi siis vait, aimates ähmaselt, kui äraütlemata kombel segi oli maailmakõverad paisanud valgetes linades vastsündinu leidmine, kui silmipimestavalt olid võimalused lõhenenud tundmatuteks teedeks, mis möirgasid tuisuöös, sellal kui ruum ja aeg kahanesid ja kokku tõmbusid – aga vähemalt oli ta seda tundnud ja jättis vanajumala hooleks sellest aru saada.

      Tund aega pärast seda, kui Angèle oli tüdruku leidnud, oli talu täis aru pidavat külarahvast ja piirkond jälgi ajavaid mehi. Nad võtsid üles üksiku sammude rea, mis eemaldus talust ja viis üles, idakaarde jääva metsa poole, vajudes vaevu lumme, kui nemad kõik olid puusadeni sees. Edasine on juba teada: lagendikule jõudnud, lõpetasid nad oma ajujahi ja naasid külla, hing süngetest mõtetest raske.

      „Peaasi et,” ütles isa.

      Midagi rohkemat keegi ei öelnud, kuid kõik mõtlesid õnnetukesele, kes äkki… ja lõid risti ette.

      Tüdruk jälgis kõike õhukeste batistlinade vahelt, millel oli selle kandi jaoks võõrapärane pits; sellesse oli tikitud rist, mis soojendas memmekeste südant, ja kaks tundmatus keeles sõna, mis neid hirmsasti kohutasid. Kaks sõna, millele kõigi tähelepanu tulutult koondus, kuni saabus kirjakandja Jeannot, kes sõja tõttu – sõja, millest kakskümmend üks külameest polnud naasnud ja millele oli vallavalitsuse ja kiriku vasta ausammas püstitatud – oli kunagi käinud kaugel all Euroopaks nimetatud territooriumil, mida päästjad ei suutnud oma peas paigutada mujale kui roosadele, sinistele, rohelistele ja punastele laikudele rahvamaja kaardil, sest mis võis neile korda minna Euroopa, kui ranged piirid eraldasid üksteisest vaid kolme ljöö kaugusel asuvaid külasidki?

      Igatahes too Jeannot, kes oli just saabunud, pea puha lumine, ja kellele pereema oli kohvi sisse lisanud tubli sortsu napsu, vaatas pehmesse puuvilla tikitud kirja ja ütles:

      „Helde taevas, see on ju hispaania keel.”

      „Kas tõesti?” uuris pereisa.

      Vennike noogutas hoogsalt, nina napsuaurune.

      „Ja mida see tähendab?” küsis isa veel.

      „Kust ma tean?” vastas Jeannot, kes seda barbarite keelt ei rääkinud.

      Kõik noogutasid ja seedisid uudist uue annuse napsu abil. Nii et tüdruk oli siis Hispaaniast? Vaat kus.

      Naised, kes ju ei joonud, läksid samal ajal Lucette’i järele, sest too oli äsja sünnitanud ja toitis nüüd oma piimast kahte titte, üks ühe, teine teise rinna otsas, ja kõik vaatasid vähimagi patumõtteta kahte rinda, mis olid valged kui lumi õues ja kaunid kui suhkrusaiad ja mida nad oleksid tahtnud samamoodi limpsida, tundes maailmale laskumas justkui rahu, kui kaks pisikest sedasi toitvate nisade otsas rippusid. Kui tüdruk oli korralikult rinda imenud, tõi ta kuuldavale kauni väikese krooksu, mis veeres marmorkuulina ja kõlas kui kirikukell, ning kõik pahvatasid naerma ja patsutasid üksteisele vennalikult õlale.