Haldjate elu. Muriel Barbery

      Originaali tiitel:

       Muriel Barbery

       La vie des elfes

       Gallimard

       2015

       Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

       Raamatu eestindamist on toetanud Centre National du Livre.

      

Raamat on välja antud Prantsuse Instituudi kirjastamistoetuste programmi raames. Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide à la publication de l’Institut français. Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg Kujundanud Britt Urbla Keller © Éditions Gallimard, 2015 © Tõlge eesti keelde. Pille Kruus, 2016 ISBN 978-9985-3-3708-0 ISBN 978-9985-3-3871-1 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2016 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

       Sébastienile

       Artyle, Elenale, Miguelile, Pierre’ile ja Simonale

       Burgundia

       Oru talu

      Maria Faure

      André Faure, tema isa, talunik

      Rose Faure, tema ema

      Eugénie ja Angèle, André vanatädid

      Jeannette ja Marie, Rose’i vanatädid

       Marcelot’ talu

      Eugène Marcelot, talunik

      Lorette Marcelot, tema naine

       Külarahvas

      Isa François, küree

      Jeannot, postiljon

      Paul-Henri ehk Ripol, sepp

      Léon Saurat, talunik

      Léon ja Gaston-Valéry, tema pojad

      Henri Faure ehk Riri, metsavaht

      Jules Lecot ehk Julot, külavanem ja teeparandustööde juht

      Georges Echard ehk Chachard, sadulsepp

       Abruzzo

       Küree majapidamine

      Clara Centi

      Isa Centi, Clara kasuisa, Santo Stefano küree

      Alessandro Centi, küree noorem vend, Pietro Volpe sõber

      Vana majapidajanna

       Külarahvas

      Paolo ehk Paolino, karjane

       Rooma

       Villa Acciavatti

      Gustavo Acciavatti, Maestro

      Leonora Acciavatti, tema naine, sündinud Volpe

      Petrus, veider kannupoiss

       Villa Volpe

      Pietro Volpe, kunstikaupmees, Gustavo Acciavatti naisevend

      Roberto, tema isa

      Alba, tema ema

      Leonora, tema õde

       Villa Clemente

      Perekond Clemente, rikkad patriitsid

      Marta, vanem peretütar, Alessandro armastatu

      Teresa, noorem peretütar, klaverivirtuoos

       Rooma Kapitoolium

      Raffaele Santangelo, Rooma valitseja

       Udumaailm

      Udukonsiiliumi juht (halli hobuse/jänese kujul)

      Udupaviljoni vaht (valge hobuse/metssea kujul)

      Marcus ja Paulus, Gustavo Acciavatti ja Petruse sõbrad

      Aelius, vaenlaste juht

SÜNNID

      Tüdruk Hispaaniast

      Tüdruk veetis põhiosa jõudeajast okste vahel. Kui ei teatud, kust teda leida, mindi puude juurde, esmalt põhjapoolse varjualuse kohal kõrguva suure pöökpuu juurde, mille okstes talle meeldis talutoimetusi jälgides unistada; seejärel vana pärna juurde küree aias, jahedatest kividest laotud madala müüri taga, ning viimaks – enamasti talviti – orus kasvavate tammede juurde naaberpõllust läänes, kus järsult langevale nõlvale oli istutatud kolm kaunimat isendit kui kusagil mujal nende mail. Tüdruk kükitas puude otsas kogu aja, mil tal õnnestus õppimisest, söömaaegadest ja jumalateenistustest koosnevast külaelust kõrvale hoida, ja kutsus vahel seltsi mõned mängukaaslased, kes imetlesid okste vahele üles seatud kergeid platvorme ja veetsid seal lobisedes ja naerdes vahvaid päevi.

      Ühel õhtul, kui ta istus keskmise tamme madalal oksal ja org täitus varjuga ning ta teadis, et peagi tullakse teda otsima, et ta tuppa sooja viia, otsustas ta hoopis otse üle heinamaa naabri lambaid tervitama minna. Ta astus tärkavasse uttu. Tüdruk tundis iga rohumätast maalapil, mis jäi tema isa talu küngaste ja Marcelot’ maade vahele; ta võinuks silmad sulgeda ja leida tee põllukonaruste, ojakõrkjate, teekivide ja laugjate nõlvade kalde järgi, nagu seadnuks ta samme taevatähtede järgi; selle asemel, ja ühtlasi ühel iseäralikul põhjusel, ajas ta need hoopis pärani lahti. Vaevu mõne sentimeetri kaugusel udus kõndis keegi, kelle lähedus tema südant veidralt pitsitas, nagu oleks süda krussi tõmbunud ja sünnitanud imelikke pilte: ta nägi kuldpruuni metsa all valget hobust ja mustade kividega sillutatud teed, mis helkis kõrge lehestiku all.

      Tuleks rääkida, milline laps ta tol tähelepanuväärse sündmuse päeval oli. Kuus talus elavat täiskasvanut – isa, ema, kaks vaartädi ja veel kaks vanamemme – jumaldasid tüdrukut. Temas oli midagi lummavat, aga hoopis teisiti kui neis lastes, kelle elu algus on olnud armuline ning kelle võlu sünnib teadmatuse ja õnne tasakaalust; ei, see oli pigem nagu küütlev aupaiste, mida oli näha, kui tüdruk liikus, ja mida heinamaadel ja metsades sepistatud hinged võrdlesid suurte puude võnkumisega. Üksnes vanim tädi oma huviga kõige seletamatu vastu arvas endamisi, et tüdrukus on midagi salapärast, kindel oli aga see, et ta liikus nii väikese lapse kohta ebatavalisel viisil, haarates endasse pisut õhu nähtamatust ja värelust, nagu võiksid teha kiilid või oksaraod tuules. Tüdruk oli tumedapäine ja väga elava loomuga, kõhnuke, kuid äärmiselt peen; silmad kui kaks sädelevat obsidiaani, nahk tõmmu, vaat et mustjas, pisut slaavilikult kõrgetel põsesarnadel punased ringid, huuled pruntis ja värske vere karva. Hurmav. Ja milline iseloom! Aina jooksis ta üle põldude, viskus rohu sisse ning jäi kõrget ja avarat taevakaart vahtima, silkas paljajalu läbi oja, koguni talvel, et see jahutaks mõnusalt või näpistaks korralikult, ning ikka ja jälle jutustas ta vaimuliku tõsidusega kõigile oma õuepäevade pisematest ja suurematest juhtumistest. Temast aimus pisut nukrust, nagu hingedest, kes mõistavad enamat kui silmale antud ja võivad mõne vargse vihje põhjal, mida leidub kõikjal, ka siin, selles varjulises, kuid puruvaeses maanurgas, kus ta oli üles kasvanud, aimata juba maailma kurbmängu. Nüüd aga tajus see väike innukas ja salapärane oksaelanik kella viieses udus enda kõrval üht nähtamatut olendit ja teadis kindlamini kui küree hea Jumala olemasolu, et too on sõbralik ja üleloomulik. Hirmu niisiis tüdruk ei tundnud. Ta põikas hoopis otse tolle olendi poole, hoides ühtaegu, nagu mõeldud, kurssi lammastele.

      Miski võttis tal käest. Nagu oleks suur kämmal mähitud pehmesse, sooja, õrnalt torkivasse lõngavihti, millesse tüdruku käsi ära uppus, ent ükski inimene poleks saanud pigistada sellise pihuga, sellise hiigelsuure metsseakäpaga, mille nõgusaid ja kumeraid vorme ta läbi siidise lõnga tundis. Sel hetkel pöörasid nad peaaegu täisnurga all vasakule ja tüdruk sai aru, et nad suunduvad metsatukka, minnes lammastest ja Marcelot’ talust ringiga mööda. Seal oli