Minu elu ja teenistus KGBs. Vladimir Pool

      Riigikantselei andis vanaisa palve tema Eesti kodakondsusse võtmiseks siseministeeriumile läbivaatamiseks. Siseministeerium palus vanaisa eelmisest elukohast informatsiooni. Päringule tuli järgnev vastus:

       Eesti Vabariigi siseministeeriumi administratiivasjade valitsusele

      Jakob Kask (Mardi poeg) sündis 1. veebruaril 1871. aastal ja alates sünnist seisab Võtikvere valla hingekirjas. Vara tal siin ei ole, kuna omal ajal saadeti ta süütamises süüdistatuna Siberisse ja perekond koos varaga läks temaga. Ei naabrid ega teised inimesed, kes Jakobit hästi tunnevad, ei usu tema süüd ja nende soovitusi kuulates pole vallavalitsusel midagi tema Eestisse tagasi pöördumise vastu. Rahvuselt on Jakob Kask eestlane.

       Võtikvere. 22. september 1920. aasta. Nr1836

       Vallavanem L. Rosenberg

       Sekretär (allkiri pole loetav)

      Fotokoopia Jakob Kase palvest tema Eesti Vabariigi kodakondsusse võtmiseks. Leht 1

      Fotokoopia palvest. Leht 2 (lõpp)

      Vanaisa unistas kogu aeg sellest, et naaseb perega kodukanti. 1990. aastate algul otsisin väikses Tudulinna alevikus vanaisa Jakobi õe Liisa tütar Elvit. Ta rääkis, et ühe oma viimastest kirjades lõpetas vanaisa luuletusega: „Oleksin ma rännulind, oleksid tiivad mul, ma lendaksin siit. Mul tiivad murdunud, ma siia jään, ma siia jään.“ Kirja sisu oli võrdlemisi neutraalne, vanaisa ei kurtnud millegi üle. Kitsas riba kirja lõpus oli kokku murtud ja triikrauaga üle tõmmatud. Elvi taipas selle lahti murda ja luges peenima käekirjaga kirjutatud, vaevu nähtavat viit sõna: „Elu on muutunud hirmus raskeks.“

      Pikki aastaid oletasin, et luuleread, mis vanaisa õe kirja pani, luuletas ta ise. Kuid tuli välja, et nende ridade autor pole tema. Tallinnas käib koos väärikate ülikool ja ma olen selle klubi liige. 2014. aasta novembris esinesid väärikate inimeste ees tuntud artistid. Konferansjee teatas: „Prantsuse rahvalaulu esitab Erich Krieger.“ Laulu tekstis kuulsin sõnu vanaisa kirjast ja mõistsin, et üle 80 aasta tagasi oli seesama kurb prantsuse meloodia vanaisa endistest sunnitöölistest ja asumisele saadetutest koosneva orkestri repertuaaris.

      Vanaema Maria elas vanaisast 19 aastat kauem, ta suri 1. aprillil 1954. aastal 81aastasena. Vahetult enne tema surma, sama aasta märtsis, kolis ema kahe alaealise lapsega Novaja Poltavka külla Jermakovski rajoonis, kus isa juba töötas „metsikus brigaadis“ sovhoosi lehmalauda ehitusel. Ema tahtis ka vanaema kaasa võtta, kuid ta oli veel tugeva tervisega vanake, keeldus kategooriliselt kolimast ja jäi üksi emakoju elama. Mitte keegi ei võinud ette näha, et juhtub õnnetus: vanaema läks kergelt riietatuna saunast, puhus külm tuul, ta külmetus ja haigestus kopsupõletikku.

      Vanaema surmapäeval täitus mul 15 eluaastat. Ma õppisin Krasnojarskis raudteetehnikumi esimesel kursusel ja matusele sõita ei saanud: ei olnud raha sõiduks ning kevadise teedelagunemise ajal polegi võimalik õigeks ajaks kaugel asuvasse külla jõuda.

      2. PEATÜKK

       Kullapalavik. Rahareform. Mahalaskmisküla Suetuk

      Vanaisa Jakob saadeti Siberisse 1900. aasta sügisel ja pandi elama Ülem-Suetuki luterlikku asundussse, mille tekkimise lühikesest ajaloost jutustasin esimeses osas. Vanaema Maria sõitis nagu dekabristi abikaasa vabatahtlikult vanaisale järele. Pikale teele asus ta kahe väikese lapsega. Noorem poeg Arnold suri teel ja Suetukki vanaisa juurde jõudis vanaema koos kolmeaastase Osvaldiga. Siberis sünnitas ta veel viis last. Viimasena nägi ilmavalgust minu ema Anetta 7. aprillil 1915. aastal. Mina sündisin samas koloonias naljapäeval, 1. aprillil 1939.

      Esialgu kuulus Ülem-Suetuki küla Jermakovski valla koosseisu. Jermakovski külani on 30 kilomeetrit, kuid toona, kui ei olnud mingeid teid, loeti seda teekonda läbi taiga väga pikaks. Vald kuulus Minussinski maakonda, mille keskus jäi neist küladest tohutu kaugele – tervelt 75 kilomeetrit. Seetõttu maakonna ja valla juhid kolooniat oma käikudega ei tülitanud. Ainult harva külastas asundust pristav¹³ või kasakaurjadnik¹⁴. Varguste ning pisikuritegude eest karistasid kohalikud elanikud süüdlasi ise. Vallavalitsus sekkus vaid vägivaldsete surmajuhtumite korral, kuid selliste kuritegude eest rangelt ei karistatud. Tapmise eest pandi kolmeks kuni viieks aastaks vangi. Kui aga tapeti mõni võõras või jooksus olnud inimene, siis tapjat vangi üldse ei pandud, ta oli kohustatud maksma ainult matusekulud.

      Kui 1857. aastal jõudis kolooniasse suur hulk asumisele saadetud luterlasi, oli kõigi üllatuseks nende hulgas ka eestlasest röövel ja hobusevaras Rummu Jüri. Siberis ta oma veidrusi ja tempe ei lõpetanud ning leidis oma surma naabermaakonnas, kus ta tabati kuriteo pealt ja tapeti omakohtu korras kaikaga. Rahva mällu jäi ta omamoodi Robin Hoodina.

      1954. aastal kirjutasid Leo Normet ja Edgar Arro opereti „Rummu Jüri“. Peaosa selles mängis legendaarne Georg Ots.

      Ülem-Suetuk kasvas kiiresti ja kui 1888. aastal ehitati kirikut, ulatusid küla maad juba mitme kilomeetri peale, küla territooriumil asus palju üksikuid talusid ja rendimaid, kus elasid nii mõnedki pered. Külas tegutses viis vesiveskit, nende juures elasid pered. Kiriku ehitamine oli keeruline ettevõtmine, ehitusmaterjaliks sobiv mets küla ümbruses oli juba maha raiutud ja puid tuli kaugelt hobustega kohale vedada. Alguses ei olnud Suetukis oma luteri pastorit, ta oli üksi kogu suure ümbruskonna peale ja käis Suetukis paar-kolm korda aastas. Alaliselt elas külas köster.

      Olulise jälje Suetuki ellu jättis eestlasest pastor Georg Veem, kes elas seal 1892. kuni 1907. aastani. Nagu eespool öeldud, osales ta puhkpilliorkestri asutamises, mida hiljem 30 aastat kuni oma surmani 1935. aastal juhtis minu vanaisa Jakob Kask.

      1864. aastal ehitati Ülem-Suetukki soome kool ja õpetaja saadeti Soomest. Hiljem rajati suur kahekorruseline eesti kool, mille juures oli rikkalik raamatukogu. Kahjuks põles see kool Esimese maailmasõja ajal kooli töötajate hooletuse tõttu maha. Pärast tulekahju õppisid eesti lapsed piimakombinaadi-juustutööstuse hoones. Kooliõpetajale maksid palka külaelanikud. Neid toetasid luteri kirikud ja heategevusühendused Soomest ja Eestist. Peale selle võisid õpetajad ise maad harida. Soome kooli hoone seisab tänaseni, ehkki soomlasi Suetukis praegusel ajal pole. Suure osa õpilastest moodustavad Eesti lapsed – endiste sunnitööliste, väljasaadetute ja hilisemal ajal ümberasunute järeltulijad.

      1920. aastatel sai kool seitsmeklassiliseks, õppetöö jätkus eesti keeles. Leningradi pedagoogiline tehnikum hakkas ette valmistama õpetajaid eesti, läti, korea ja teiste rahvuskeelsete koolide tarbeks. Hiljem avati tehnikumi baasil pedagoogiline instituut.

      Pärast stalinliku põhiseadusena tuntuks saanud uue konstitutsiooni¹⁵ vastuvõtmist 1936. aastal hakati rahvuskoole sulgema ja õppetöö viidi üle vene keelele. Aastatel 1937–1938 represseeriti paljud Ülem-Suetuki, Ülem-Bulanka ja lätlaste küla Alam-Bulanka koolide õpetajad, aga eestikeelsed õpikud põletati ära.

      Suetukis olid lugemistuba, oma puhkpilliorkester ja kirik, milles teenistuste pidamine lõpetati 1925. aastal. Inimesi ristiti ja maeti kirikuta, kuid luteri usu pühade kaanonite järgi. 1937. aastal võeti kirikukell maha. Seda tegi Alo Leinvald. Selle patu eest sai ta usklikelt kõvasti võtta ja oli sunnitud külast lahkuma. Kirik muudeti kolhoosiklubiks ning sügiseti kasutati seda sageli viljahoidlana.

      Vene keelt osati külas halvasti. Enam-vähem õigesti rääkida ja kirjutada suutsid vaid kaks-kolm inimest.

      Kullapalavik

      19. sajandi lõpp tõi Suetuki rahulikku ellu palju probleeme. Toona leiti Abakani, Usi ja Amõli jõe ülemjooksult kullaliiva, algas tõeline kullapalavik ning sellega seotud edu ja häda. Paljud külamehed läksid lihtsalt peast segi: varakevadel läksid kaevandusse ja hilja sügisel