Minu elu ja teenistus KGBs. Vladimir Pool

Osvald suri 1980. aastal 82 aasta vanuselt ja on maetud Abakani linna, kus ta asutas Hakassi esimese puhkpilliorkestri ja dirigeeris seda kümneid aastaid. Osvaldi poeg Jakob-noorem hakkas peretraditsioone järgides professionaalseks muusikuks ja mängis isa orkestris.

      Onu Karl mängis samuti puhkpilliorkestris. 1930. aastate alguses tehti ta kulakuks ja saadeti kodusest Suetukist välja Minussinski rajooni Znamenka külla. Seal haigestus ta tuberkuloosi ja 1938. aastal suri 36 aasta vanusena, jõudes enne surma poeg Alekseile pasunamängu selgeks õpetada.

      Onu Aleksander (Sass) ja tema poeg Mihhail mängisid pikki aastaid koos Ülem-Suetuki orkestris, peale kolimist naaberrajooni keskusse Jermakovskoje külla jätkasid mängimist sealses orkestris. Onu Sass suri 1999. aastal 89aastaselt. Maeti teda nagu kuberneri: viimsele teekonnale saatsid teda mõlemad orkestrid.

      Onu Mihhail (Mihkel) hakkas nooruses mängima vanaisa orkestris, teenides aega Punaarmees mängis ta sõjaväeorkestris. Kui algas Teine maailmasõda, saadeti ta rindele ja temast sai Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi orkestri liige. Pärast demobiliseerimist naasis ta Ülem-Suetukisse ja mängis kõrge vanuseni küla orkestris. Onu Mihkel suri, kui oli kõvasti üle 80 aasta vana.

      Vanaisal ja vanaemal oli veel kaks tütart. Vanem tütar Liisa (mehe järgi Hendrikson) sünnitas ja kasvatas üles kuus last. Eraldi tahaks ära märkida tema poega Karli, kes sai Teises maailmasõjas võideldes kolm korda haavata. Karl jättis endast maha hämmastavad päevikud, sissekanded hirmsast sõjast ja omakandi inimeste traagilisest saatusest. Need sissekanded avaldati 2014. aasta augustis ajalehes Znamja Truda.

      Noorem tütar Anetta on minu ema. Oma perekonnast jutustan järgmises peatükis.

      Ülejäänud Kaskede suguvõsa saatus

      Kuidas kulges Eestisse jäänud sugulaste saatus pärast vanaisa väljasaatmist? Vend Joosep müüs naise pealekäimisel talu maha ja kolis perega Tallinna. Tema ema jäi peavarjuta ja oli sunnitud võõraste juures toanurgas elama. 1928. aastal ta suri 88aastasena valla vanadekodus Sadala külas. Ema ja õega pidas vanaisa Jakob Siberist kirjavahetust ja oli kursis nende raske eluga.

      Õde Liisa kasvas suureks, läks mehele ja sünnitas seitse last. Suur pere elas kitsikuses, tegi kodukandis talutööd, mingisugusesse poliitikasse ennast ei seganud ega kannatanud ühegi võimu, ei Eesti ega okupatsioonivõimude läbi. Segastel aegadel keegi perest välismaale ei põgenenud.

      Pärast Joosepi Tallinna kolimist ei teadnud vanaisa tema saatusest midagi. 2012. aastal avasin genealoogilises programmis Geni Joosepi sugupuu ja sain teada, et tal oli kaheksa last, elus on kaks lapselast ja palju lapselapselapsi. Kohtusin tema lapselapse Kalju Kasega, kes on bioloogiateaduste kandidaat ja põllumajandusteaduste doktor, Eesti teeneline teadlane, tuntud selektsionäär. Ta aretas palju õuna-, pirni-, ploomi- ja kirsisorte ning kirjutas mitu raamatut. Aastal 2010 anti Kaljule elutööpreemia. Temalt sain teada, et peale talu mahamüümist läks tema vanaisa Joosep tööle tsaari sõjalaevastikku. Ta suri (võimalik, et hukkus) Kodusõja ajal 1919. aastal.

      Joosepi kaheksast lapsest viis surid noores eas, kolm poega kasvasid suureks, said hea hariduse, kuid nende saatus kujunes traagiliseks. Vanem poeg Arnold arreteeriti 1940. aastal pärast Eesti Nõukogude Liiduga ühendamist ja lasti maha 1942. aastal Kirovi linna vanglas. Keskmisele pojale Edgarile mõisteti 25 aastat vangilaagrit ja viis aastat asumist Siberis – ta elas selle üle ja suri 1979. aastal. Noorem poeg Alfred pidi perega põgenema välismaale. Kanadas sai ta tuntud advokaadiks.

      Vanaisa Jakobil oli veel temast 20 aastat vanem õde Mari, kelle saatusest me midagi ei teadnud ja arvasime, et ta suri noores eas, kuid kui ma 2014. aasta juulis hakkasin käesolevat peatükki kirjutama, ilmus minu suureks imestuseks Genisse tema sugupuu. Õde Mari elas juba kaua enne vaarisa Mardi surma perekonnast eraldi ning tema päranduse jagamises ei osalenud. Tema rohkearvulised järglased kannavad perekonnanimesid Reinkubjas, Vaht ja Pärtelpoeg.

      … palun Eesti valitsuselt kaitset

      1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping, mis lõpetas üle kahe aasta kestnud Vabadussõja. Selle aktiga tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust. Vastavalt lepingu viiendale punktile said endised Vene impeeriumi kodanikud, kes elasid varem aladel, mis lepinguga läksid Eesti Vabariigile, võimaluse kodakondsust valida ning kodumaale naasta ja vastupidi, need impeeriumi kodanikud, kes ei tahtnud jääda elama Eesti Vabariiki, võisid Nõukogude Venemaale opteeruda.

      Et organiseerida inimeste väljasõit Eestisse hiigelsuurelt Venemaa territooriumilt, kus eestlased kompaktselt elasid, hakkasid Eesti välis- ja siseministeerium moodustama koordinatsioonikomiteid (KOK). Vanaisa Jakob ei jäänud ootama, millal selline KOK Minussinskis asutatakse, vaid pöördus Eesti Vabariigi valitsuse poole Tallinnas, et tema, vanaema Mari (Maria), nende pojad Osvald, Karl, Mihhail, Aleksander, tütred Liisa ja Anetta (minu ema), minia Iida ja lapselaps Karl (Osvaldi poeg) saaksid Eesti kodakondsuse. Palve rahuldati 10. juulil 1922. aastal. Sellele vaatamata ei saanud Eestisse sõita ei vanaisa vanaemaga ega nende lapsed: Minussinski piirkonnas moodustasid eestlased, lätlased ja soomlased olulise osa jõukalt elavast talupoegkonnast ja oskustöölistest ning kohalikud revolutsioonilised võimud ei olnud nende ärasõidust huvitatud.

      Ülem-Suetukist soovis Eestisse opteeruda 34 perekonda, kuid Eestisse sõita ei saanud neist keegi. 1930. aastatel represseeriti enamik neist, kes soovisid Eestisse ümber asuda. Vanaisa Jakob pääses sellest saatusest, kuna suri 5. jaanuaril 1935 südamerabandusse, kaks aastat enne massiliste repressioonide algust. Ta oli 64aastane.

      Eesti Riigiarhiivis säilitatakse optant Jakob Kase isikutoimikut nr 6182¹² koos tema enda käega kirjutatud palvega. Dokument väärib täies pikkuses avaldamist.

       Kõrgesti austatud Eesti Vabariigi Valitsus.

      Endise Tartu kreisi

      Võtikvere valla liikme

      Jakob Mardi poeg Kask’i

      palve.

      Et minul jo ammu igatsus oli, oma kallile kodumaale ja oma sugurahva hulka tagasi elama asuda, mida aga aja voolud mitte ei lubanud. Nüüd kuulsin, et rahuleping on kinnitatud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel, milles lubatud on kodumaale tagasi pöörda. Kohe saatsin 11. juulil s.a. Nõukogude valitsusele kohalised kirjad ära. Nüüd pöördun Eesti Vabariigi valitsuse poole selle palvega, mind ja minu perekonda Eesti Vabariigi alamaks vastu võtta. Vanem poeg teenib praegu Mandžuurias, noorem poeg (18 a) mobiliseeriti jälle, sellepärast oleks parem, kui ma rutem Eestimaa alama passi saaksin. selle läbi saaksin nooremat poega teenistusest vabastada. Nad astuvad hea meelega oma “Eesti sugu rahva” huvide eest välja, aga praegu ei tea, kelle eest nüüd.

      Ameti poolest oleme põlluharijad, aga sääl kõrval olen ka pasunakoori juhataja olnud 15 aastat.

      Mõned mänguriistad, mis minu isiklik omandus on, tahab nõukogude kommunistlik valitsus ära võtta, mis mulle mitte ei meeldi. Seega olen sunnitud Eesti valitsuse kaitset paluma. Õige soldat ei lahku omast püssist ja mängumees omast mänguriistast.

      Peale selle on mul au teatada, et meie kui muusikamehed mingisuguse poliitika huvisid taga ei aja.

      Perekonna nimed on: Kask Jakob Mardi poeg, 49 aastat vana; naine Maria 46 a; poeg Osvald 22 a; Karla 18 a, Aleksander 10 a; Mihkel 7 a; tütred: Liisa 14 a ja Anetta 4 a; poja Osvaldi naine Iida 21 a, nende poeg Karl 1,5 a.

      Ka lisan ma oma ülespidamise tunnistuse siia kaasa.

      On aga seda palvet „vastu võetud saada“ tarvis Tartu kreisi Võtikvere vallavalitsusele toimetada, siis palun saata, sest et mul valitsuse korraldusi teada pole.

      Minussinski kreisis Jermakovski vallas Ülem-Suetuki külas 20. juulil 1920. aastal.

       Paluja: Jakob Kask

      Vanaisa Jakobit jälitas elupäevade lõpuni süütaja häbiplekk.