Minu elu ja teenistus KGBs. Vladimir Pool

Jüri Kalais (1795–1846), minu vanaema Maria vanaisa.

      Teise versiooni kohaselt olnud Änniksaare esimesteks elanikeks kaks soomlasest venda, kelle laev läks Balti merel põhja ning kes ujusid Eesti rannale, jäid siia elama, abiellusid eestlannadega ja asutasid vanast Avinurme külast natuke edasi uue külakese. Nende soomlaste perekonnanimeks oli Ani. „Hane saar“ (Änniksaare), mis jääb kümmekonna kilomeetri kaugusele Peipsi järvest ja asub kõrgendikul, ongi see koht, kus elas minu kõige kaugem mulle teadaolev esivanem. 1. jaanuari 2012. aasta seisuga elas Änniksaares ainult 13 inimest.

      Avinurme – haugi nurm

      Avinurme vallakeskus on tuntud 13. sajandist, kui aastal 1219 tulid sinna ristisõdijad. 1220. aastaks olid need maad lõplikult vallutatud ja läksid Taani koosseisu. Avinurme on tuntud selle poolest, et vastavalt pärimusele sooritas vägimees Kalevipoeg seal kangelastegusid. Nendes paikades võitles ta Vanapaganaga ja kindlasti alati võitis.

      Avinurme nimetus on otseselt seotud lugulaulude kangelasega. Kohalikud elanikud kaebasid Kalevipojale, et jões pole kala. Kalevipoeg lahendas selle probleemi lihtsalt: ta ajas suurvee ajal Peipsi järvest mööda jõge sedavõrd palju kalu välja, et kui vesi langes, olid kõik Avinurme ümbruse põllud ja nurmed kaladega täidetud. Läbi aleviku voolav jõeke sai sest ajast nime Havijõgi, aga küla – Avinurme.

      Teise maailmasõja ajal, 1944. aastal, toimusid Avinurmes verised lahingud Saksa ja Nõukogude vägede vahel. Nendes lahingutes osales minu isa, 7. Eesti Laskurdiviisi 27. polgu 1. roodu reamees Aleksei Pool ja mõned teised Siberi Ülem-Suetuki küla elanikud.

      Karpil oli poeg, kelle nimi oli Ivaski Suur Jüri ja kes elas 86aastaseks (1670–1756). Selle aja kohta, kui pidevalt käisid sõjad ja puhkesid epideemiad, oli see väga pikk elu.

      Edasi jätan neli põlvkonda esivanemaid vahele ja peatun vaarisa Mart Kasel. Vahele jäävate põlvede kohta ütlen vaid, et nende peredes oli kuni 13 last, kellest üle poole suri väikestena haigustesse, aga paljud neist, kes ellu jäid ega hukkunud, elasid pika elu.

      Vaarisa Mart Kask ja tema pärand

      Vaarisa Mart sündis 28. veebruaril 1837. aastal, kahekümneaastaselt abiellus Ann Rosinaga. Flemmingshofi mõisas sündisid neil tütar Mari (1859), pojad Joosep (1864) ja minu vanaisa Jakob (1871). Mõni aeg pärast vanaisa sündi kolis vaarisa perega Kõnnule, kus ostis laenuraha eest maad. Vanaisa õde Liisa sündis juba selles külas 1881. aastal.

      Uues kohas ehitas vaarisa maja, rajas suure majapidamise, tegi palju tööd, elas külluses. Vanem poeg Joosep sai hariduse, võttis naise ja hakkas õpetajana tööle Peipsi ääres Mustvee linnakeses. Noorem poeg, 20aastane Jakob (minu tulevane vanaisa) ja kümneaastane tütar Liisa (vanaisa õde) elasid veel perega.

      17. mail 1891. aastal sai vaarisa Mart õnnetusjuhtumi läbi surma: õhtul hilja, kui kuu juba paistis, sõitis ta Mustvee laadalt koju, teele jooksis hunt, hobune hakkas ehmatusest perutama, vaarisa kukkus vankrist välja ja lõi pea vastu põllukivi puruks.

      Alguses hakkas talupidamist juhtima vaarema Ann koos poeg Jakobiga, kuid varsti pakkus Joosep emale kokkulepet: ema kirjutab kogu kinnis- ja vallasvara tema nimele, aga tema kolib Mustveest Kõnnusse, jätkab suure majapidamise juhtimist, maksab igale pereliikmele välja tema osa pärandusest, aga peale selle jätab emale osa majast (kaks tuba), hoolitseb tema eest surmani ja aitab kasvatada õde tema täisealiseks saamiseni. Kõik nõustusid, eriti rõõmustas tehingu üle vanaisa Jakob, kes tahtis saada algkapitali, et oma pere luua.

      Et kindlaks teha, palju keegi peab pärandusest saama, korraldati vara loendus ja hindamine. Vaarisa talus oli sel ajal viis hobust, kuus lehma, kaheksa vasikat, kaks härga, härjavärss, kaks siga, kolm põrsast, kolm vankrit, suur maja, laudad, saun, rehealune, oma aja kohta moodne põllutööinventar ja oma pere. Taluhäärberi uhkuseks oli just äsja saadud vedruvanker, mis maksis metsikut raha, tervelt 55 rubla – luksus selle aja kohta. Sama raha eest oleks saanuks osta noore mära (25 rubla), viieaastase lehma (15 rubla), täku (10 rubla) ja sea (5 rubla).

      Päranduse väärtuseks hinnati 951 hõberubla ja 50 kopikat, talu võlakohustused olid 402 rubla, vaarisal oli kavas nendest lähiaastatel vabaneda. Nõnda jäi jaotamiseks 549 rubla ja 50 kopikat – seega sai iga pereliige 138 rubla ja 38 kopikat. Arvestades, et kogu 1892. aasta saak jäi Joosepile, kohustus ta emale, vend Jakobile ja õde Liisale täiendavalt maksma viie aasta jooksul igal aastal 11 rubla ja 62 kopikat, kokku 150 hõberubla.

      Leping päranduse jagamiseks sõlmiti 25. septembril 1892. aastal Võtikvere kohtus. Alates 23. aprillist 1893 läks majapidamine üle Joosepile, ema koos tütrega jäid tema juurde elama, kuid vanaisa läks teise tallu tööle. Peagi puhkes sugulaste vahel tüli: Joosep ei tahtnud pärandit jagada, aga tema naine hakkas ema kodunt välja sööma. Algasid kohtuvaidlused, vastastikuste hagide esitamine kohtusse.

      Kõnnu küla ja Kalevipoja säng

      Vanaema Mari suguvõsa juured, nii nagu ka vanaisa omad, ulatuvad 17. sajandisse Mardi Jürini (Mardi poeg Jüri). Tema täpsed eluaastad ei ole näidatud, teada on vaid, et lapselapselaps Jaan sündis 1797. aastal. Ma olen Jüri järeltulija kaheksandas põlves. Jätan vahepealsed põlved vahele ja peatun vaarisa Juhan Poomil. Ta sündis 22. aprillil 1842. aastal ja suri (arvatavasti hukkus) 12. veebruaril 1873. aastal, kui tema tütar Maria (minu vanaema) polnud veel ilmavalgust näinud.

      Vanaema sündis 24. novembril 1873. aastal Kõnnus. Selle nimega külakesi on Eestis palju – sõna „kõnd“ tähendab tühermaad. Vanaema küla asub viie-kuue kilomeetri kaugusel Torma alevikust Peipsi järve äärde viiva tee ääres.

      Vaatamata sellele, et Kõnnu küla asus vanasti kaugel viljatul maal, on ajaloo seisukohalt tegu tuntud kohaga. Sealkandis armastas muistendikangelane Kalevipoeg peale võitlust puhata. Ta oli tohutut kasvu, magas künkakesel otse paljal maal, kuhu võimsa keha kaalust jäi nõgu ning see jälg tema maisest „voodist“ on nähtav tänase päevani. Vanaema Maria sündis majas, mis asus Kalevipoja sängi lähedal. Maria jäi varakult orvuks, tuttavad eakad, aga lastetud abikaasad, kel oli oma maja, võtsid ta kasutütreks ja abiliseks koduses majapidamises.

      Vanaisa ja vanaema kasvasid koos üles Kõnnus, olid Torma Püha Neitsi Maarja koguduse liikmed, käisid seal leeris ning 5. märtsil 1894. aastal abiellusid seal. Pärast abiellumist kolis vanaisa elama vanaema juurde ja laskis end palgata tööliseks tema kasuvanemate tallu. Esimestel aastatel olid nende suhted head, kuid hiljem peremehe sugulased, kartes, et pärast tolle surma läheb pärandus kasutütrele, hakkasid taadile igasuguseid väljamõeldisi rääkima, nagu tahaks Jakob oma naisega nende vara endale. Suhted läksid halvaks.

      Tüli, kohus ja sundsaatmine Siberisse

      Jakobi vend Joosep ja naise kasuvanemate sugulased olid huvitatud sellest, et vanaisast iga hinna eest lahti saada. Samal ajal põles taluperemehel, kelle juures vanaisa enne abiellumist oli lühiajaliselt töötanud ja kes talle töö eest palga oli maksmata jätnud, kummalisel moel ait maha, jäljed lumel viisid maja poole, kus elas vanaisa Jakob, ja teda süüdistati süütamises. Inimesed märkasid, et jäljed olid väikesed, vanaisa vildid jätnuks palju suuremad.

      Tunnistajana esines vana pime naine, kes olevat nagu öösel põleva aida juurest lahkuvat vanaisa näinud. Teisi süütõendeid polnud, kuid Joosepil oli vallakohtus toetajaid ja vanaisa mõisteti kümneks aastaks sunnitööle, mida võis asendada asumisele saatmisega, kui pere vabatahtlikult süüdimõistetule Siberisse järgneb. Vanaemal olid kolmeaastane poeg Osvald ja kuuekuune poeg Arnold, kuid ta otsustas siiski nendega mehe juurde külmale maale sõita, millega säilitas pere ja päästis vanaisa sunnitööst.

      1900. aastal oli Siberi peamine raudteemagistraal juba Jenissei kubermangu piires valmis ehitatud ning pikk teekond ei võtnud enam nii palju aega nagu varem. Ainult Krasnojarski jaamast tuli veel veovankritega paarsada kilomeetrit lõuna poole liikuda. See osa teekonnast maksis noorema poja elu: ta sai külma ning suri, kui tapp liikus läbi Abakanski alevi