Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva. Stuart Turton

Ma kahtlen, kas ta isegi märkab neid, nii pinevalt püsib tema pilk minul.

      „Kulla mees, mida pagan sinuga juhtus?“ küsib ta, kulm murelikult kortsus. „Viimati nägin …“

      „Me peame kutsuma politsei,“ ütlen tal käsivarrest haarates. „Anna on tapetud.“

      Meie ümber kerkivad ärevad sosinad.

      Mees kortsutab minu poole kulmu ja heidab lähemal seisvatele teenritele kiire pilgu.

      „Anna?“ küsib ta vaikselt.

      „Jah, Anna, teda aeti metsas taga.“

      „Kes ajas?“

      „Keegi üleni mustas, me peame kutsuma politsei!“

      „Kohe, kohe, aga läheme enne üles sinu tuppa,“ vaigistab ta mind ja utsitab trepi poole.

      Ma ei tea, kas asi on maja soojuses või sõbralikku nägu kohates tekkinud kergenduses, aga mind haarab süvenev nõrkus ning pean komistamise vältimiseks trepist üles minnes käsipuust kinni hoidma.

      Üleval tervitab meid suur kappkell, mille mehhanism on roostes, sekundid pendlil tolmuks kulunud. Kell on rohkem, kui ma arvasin, peaaegu pool üksteist.

      Kummalgi pool viivad koridorid maja vastastiibadesse, kuid idapoolne on suletud rutakalt lakke naelutatud sametkardinaga, millele kinnitatud väike silt teatab, et tiib on renoveerimisel.

      Püüdes kannatamatult hommikuse trauma koormast vabaneda, üritan jälle Anna teemat üles võtta, aga mu hea samariitlane vaigistab mind konspiratiivse pearaputusega.

      „Need neetud teenrid kannavad su jutu poole minutiga üle kogu maja laiali,“ ütleb ta nii vaikselt, et pean sõnade tabamiseks kõrvu kikitama. „Parem räägime omaette.“

      Ta on minust kahe sammu kaugusel, aga suudan vaevu sirgelt edasi astuda, rääkimata siis veel tempo hoidmisest.

      „Kulla mees, sa näed kohutav välja,“ ütleb ta, märgates, et olen maha jäänud.

      Käsivarrest toetades juhib ta mind piki koridori edasi, käsi mu seljal, sõrmed surutud vastu selgroogu. Kuigi see on lihtne žest, tajun pakilisust, kui ta juhatab mind edasi selles hämaras käigus, mille mõlemale küljele jäävad magamistoad, kus teenijatüdrukud tolmu pühivad. Seinad on ilmselt hiljuti üle värvitud, sest värvilõhn paneb mu silmad kipitama – veel üks tunnismärk kiiruga tehtud remondist, mida koridori mööda edenedes märkan. Põrandalaudadel laiutav kontrastne värvilaik, mahalaotatud vaibad, mis üritavad summutada liitekohtade kriiksumist. Seinte äärde on pragusid varjama seatud kõrged etteulatuvate peatugedega tugitoolid, maalid ja portselanvaasid meelitavad pilgu eemale murenevatelt karniisidelt. Allakäigu ulatust arvestades näib selline varjamine tulutu. Vaip, mis katab varemeid.

      „Ah, siin su tuba ongi, eks ole?“ ütleb mu kaaslane ja avab ukse koridori lõpuotsas.

      Külm õhk laksab mulle näkku ja ergastab mind veidi, aga mees läheb üle toa ja sulgeb ülestõstetud akna, kust vihma sisse lahistab. Sisenen tema kannul meeldivasse ruumi, mille keskel troonib nelja postiga voodi. Kottis baldahhiin ja lõimeni kulunud kardinad, millele tikitud linnud servadest hargnevad, rikuvad vaid veidi selle kuninglikku välimust. Vasaku toapoole ette on tõmmatud volditav sirm, mille paneelide vahel paistab rauast vann. Muus osas on sisustus napp – ainult öökapp ja suur riidekapp akna kõrval, mõlemad täkitud ja luitunud. Enam-vähem ainuke isiklik omand, mida silman, on öökapil lebav kuningas Jamesi piibel, mille kaas on läbini kulunud ja leheservad eeslikõrvul.

      Kuni mu samariitlane maadleb pundunud aknaga, astun tema kõrvale ja avanev vaade pühib mul hetkeks kõik muu peast. Meid ümbritseb tihe mets, mille rohelist katust ei riku ükski küla ega tee. Ilma kompassita, ilma mõrtsuka lahkuseta poleks ma ealeski seda paika leidnud, aga ometi on mul tunne, nagu oleks mind lõksu meelitatud. Sest miks tappa Anna ja säästa mind, kui selle taga pole mingi suurem plaan? Mida võib saatan minust tahta, mida ta metsas võtta ei saanud?

      Mu kaaslane sulgeb kolksatusega akna ja viipab hõõguva kaminatule kõrval asuva tugitooli poole, ning ulatanud mulle kummutist leitud tärgeldatud valge rätiku, istub voodiservale ja tõstab jala üle põlve.

      „Alusta algusest, vana sõber,“ ütleb ta.

      „Selleks pole aega,“ ütlen tugitooli käetugesid pigistades. „Ma vastan kõigile su küsimustele, aga kõigepealt peame helistama politseisse ja metsa läbi otsima! Seal on lahti hullumeelne!“

      Tema pilk libiseb minust üle, nagu võiks tõde selles asjas peituda mu räpaste riiete voltide vahel.

      „Ma kardan, et me ei saa kellelegi helistada, siin ei ole liini,“ ütleb ta kaela hõõrudes. „Aga me saame metsa läbi otsida ja mõne teenri külla saata, kui peaksime midagi leidma. Kaua sul riiete vahetamiseks kulub? Sa pead meile näitama, kus see juhtus.“

      „Noh …“ Mudin rätikut käes. „See on keeruline, ma ei orienteerunud üldse.“

      „Kirjeldused siis,“ ütleb ta ja kergitab püksisäärt, nii et pahkluu juures tuleb nähtavale hall sokk. „Milline mõrtsukas välja nägi?“

      „Ma ei näinud kordagi tema nägu, tal oli seljas paks must mantel.“

      „Ja see Anna?“

      „Ka tema kandis musta,“ ütlen ma ja mu põsed löövad tulitama, kui ma mõistan oma info armetust. „Ma … noh, ma tean ainult tema nime.“

      „Anna andeks, Sebastian, ma arvasin, et ta on su sõber.“

      „Ei …“ kogelen ma. „Või tegelikult võib olla. Ma pole kindel.“

      Käed põlvede vahel rippu, kummardub mu samariitlane hämmeldunud naeratusega ettepoole. „Ma vist ei saa päris hästi aru. Kuidas sa tead tema nime, aga pole kindel …?“

      „Kurat võtaks, mu mälu on läinud,“ katkestan teda, ülestunnistus prantsatab põrandale meie vahel. „Ma ei mäleta isegi oma nime, rääkimata sõpradest.“

      Tema pilku ilmub skepsis. Ma ei saa seda pahaks panna: lugu kõlab jaburalt isegi mu enda kõrvus.

      „Minu mälul pole midagi pistmist sellega, mida ma nägin,“ kinnitan usaldusväärsuse jäänuste külge klammerdudes. „Nägin naist, keda aeti taga, ta karjus ja selle vaigistas püssilask. Me peame selle metsa läbi otsima!“

      „Või nii.“ Mees vaikib viivu ja pühib püksisäärelt mingi kübeme. Tema järgmised sõnad on pakkumine, ettevaatlikult valitud ja veel ettevaatlikumalt mulle edastatud.

      „Kas on võimalik, et need kaks, keda sa nägid, olid armastajad? Võib-olla metsas lustimas? Heli võis olla murduv oks või isegi stardipüstol.“

      „Ei, ei, tüdruk hüüdis appi, ta kartis,“ ütlen ja ärevus sunnib mu toolist üles kargama, nii et määrdunud käterätt põrandale kukub.

      „Muidugi, muidugi,“ ütleb ta toetavalt, vaadates mu edasi-tagasi tammumist. „Ma usun sind, kulla sõber, aga politsei ajab neis asjus alati täpsust taga ja neile kohe meeldib endast kõrgemalseisjaid rumalasse olukorda panna.“

      Põrnitsen teda abitult, uppudes banaalsuste merre.

      „Mõrtsukas andis mulle selle,“ ütlen ma, kui mulle järsku meenub kompass, mille taskust välja tõmban. See on porine, olen sunnitud selle käisega puhtaks pühkima. „Tagaküljel on initsiaalid,“ lisan väriseva sõrmega osutades.

      Ta piidleb kompassi pilukil silmi ja pöörab metoodiliselt.

      „SB,“ ütleb ta pilku aeglaselt minule tõstes.

      „Jah!“

      „Sebastian Bell.“ Ta teeb pausi ja hindab mu hämmeldust. „See on sinu nimi, Sebastian. Need on sinu initsiaalid. See on sinu kompass.“

      Mu suu avaneb ja sulgub vähimagi helita.

      „Ma ilmselt