Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva. Stuart Turton

võis tarvis olla, et ta tohutu mass selle laua taha mahutada. Tool on tema jaoks liiga väike, liiga sirge. Ta on nagu märter. Laubal hiilgab higi, pihku pigistatud läbimärg taskurätt annab tunnistust kannatuste kestusest. Ta vaatab mind veidralt, näoilmes võrdselt uudishimu ja tänulikkus.

      „Andestage mulle,“ ütlen ma, „ma olin …“

      Evelyn lükkab laualt pilku tõstmata etturi edasi. Paks mees pöörab tähelepanu jälle mängule, lihav sõrmeots neelab oda endasse.

      Minu suust kostev ägamine seda viga nähes üllatab mind.

      „Te oskate malet?“ küsib Evelyn, pilk endiselt laual.

      „Tundub nii,“ vastan ma.

      „Siis ehk mängite minuga pärast lord Ravencourti?“

      Minu hoiatust märkamata astub Ravencourti oda uhkelt otse Evelyni lõksu ja varitsev vanker võtab ta maha. Mehe mängu sugeneb paanika, kui Evelyn kannustab oma nuppe edasi, kiirustades teda takka seal, kus ta oleks pidanud olema kannatlik. Mäng on nelja käiguga läbi.

      „Tänan teid meelelahutuse eest, lord Ravencourt,“ ütleb Evelyn vastase kuningat pikali lükates. „Ma usun, et nüüd on teil vaja olla kusagil mujal.“

      See on järsk ärasaatmine. Kohmaka kummardusega harutab Ravencourt end laua tagant lahti ja vaarub toast välja, noogutades mulle lahkumisel põgusalt.

      Evelyni halvakspanu järgneb talle ukseni ja hajub koos käeviipega vastasasuva tooli poole.

      „Palun,“ ütleb ta.

      „Kardetavasti ma ei saa,“ vastan. „Ma otsin teenijat, kes mulle eile õhtusöögilauda kirja tõi, aga ma ei tea temast kahjuks midagi. Lootsin, et te oskate mind aidata.“

      „Meie ülemteener oskaks,“ vastab Evelyn ja seab oma äratrööbatud armee positsioonidele. Iga nupp on asetatud täpselt ruudu keskele, näoga vaenlase poole. Ilmselgelt pole sel mängulaual argpüksidele kohta.

      „Härra Collins teab selles majas iga teenija iga sammu, või nii ta vähemalt laseb neil uskuda,“ ütleb Evelyn. „Kahjuks langes ta täna hommikul rünnaku ohvriks. Doktor Dickie lasi ta väravamajja viia, et tal oleks mugavam puhata. Kavatsesingi tegelikult teda vaatama minna, nii et võin teid juhatada.“

      Kõhklen viivu, kaaludes ohu suurust. Suudan vaid arvata, et kui Evelyn Hardcastle tahaks mulle halba, ei kuulutaks ta meie plaanist koos välja minna terve toatäie tunnistajate ees.

      „See oleks teist väga lahke,“ vastan ja teenin ära naeratusevälgatuse.

      Evelyn tõuseb, märkamata − või siis seda teeseldes − uudishimulikke pilke, mis meid nügivad. Aeda viivad suured klaasidega uksed, aga me ei kasuta neid, vaid läheme läbi suure vestibüüli, et võtta esmalt toast mantlid ja mütsid. Evelyn alles sikutab enda oma pähe, kui Blackheathist välja tormlevasse, külma pärastlõunasse astume.

      „Kas ma tohin küsida, mis härra Collinsiga juhtus?“ uurin ma, mõeldes, kas see kallaletung võib äkki olla seotud sellega, mis minuga eelmisel ööl juhtus.

      „Talle tungis kallale üks teine külaline, kunstnik nimega Gregory Gold,“ ütleb Evelyn paksu salli sõlme sidudes. „Igatahes täiesti põhjuseta, ja Gold jõudis ta ikka täiesti vaeseomaks peksta, enne kui keegi vahele tuli. Ma pean teid hoiatama, doktor, et härra Collins on tugevalt uimastatud, nii et ma pole kindel, kui palju temast abi on.“

      Me läheme mööda kruusast sissesõiduteed, mis viib küla poole, ja jälle kord vapustab mind olukorra pentsikus. Mingil hetkel mõne möödunud päeva jooksul pidin ma saabuma mööda täpselt sedasama teed, õnnelik ja elevil, või siis ehk paiga kauguse ja isoleerituse pärast tujust ära. Kas ma mõistsin ohtu, milles viibisin, või tekkis see siinviibimise jooksul? Nii palju minust on kaotsis, mälestused lihtsalt õhku haihtunud nagu lehed tuulde, ja ometi, siin ma seisan, ümbertehtuna. Pean aru, kas Sebastian Bellile meeldiks see uus mees, kes on minust saanud. Kas me üldse saaksime läbi?

      Sõnagi lausumata pistab Evelyn käe minu käevangu, ta näole ilmub soe naeratus. Nagu oleks tema sisemuses süüdatud tuli, ta silmis särab elu ja varasem looritatud naine on pakku aetud.

      „Küll on hea majast välja saada,“ hüüatab ta ja kallutab näo vihmale vastu. „Tänu jumalale, et te just siis tulite, kui te tulite, doktor. Ausalt, veel üks minut ja oleksite leidnud mu peadpidi kaminas.“

      „Siis tõesti vedas, et ma teid peatasin,“ ütlen, tema tujumuutusest veidi hämmeldunud. Evelyn naerab vaikselt, kui mu segadust tajub.

      „Oh, ärge pange mind tähele,“ ütleb ta. „Ma jälestan inimestega tutvumist, nii et iga kord, kui kohtun kellegagi, kes mulle meeldib, siis käitun, nagu oleksime juba sõbrad. Pikemas perspektiivis hoiab see kõvasti aega kokku.“

      „Ma täiesti mõistan selle võlu,“ vastan ma. „Kas ma tohin küsida, kuidas õnnestus mul ära teenida soodne esmamulje?“

      „Ainult juhul, kui ma tohin olla avameelne.“

      „Te pole praegu avameelne?“

      „Ma püüdsin olla viisakas, aga teil on õigus – näib, et ma ei suuda kunagi maanduda õigel pool aeda,“ sõnab Evelyn teeseldud kahetsusega. „Aga kui nüüd avameelne olla, siis meeldib mulle teie tõsidus, doktor. Te näite mulle mehena, kes tahaks pigem olla kusagil mujal – tunne, mida ma jagan kogu südamest.“

      „Kas ma võin oletada, et koju naasmine ei rõõmusta teid?“

      „Oh, see paik pole mu kodu olnud juba väga kaua aega,“ ütleb Evelyn ja hüppab üle suure lombi. „Olen viimased viisteist aastat Pariisis elanud, sellest ajast saadik, kui mu vend tapeti.“

      „Aga need naised, kelle seltsis ma teid päikesetoas nägin, kas nad polegi teie sõbrad?“

      „Nad saabusid täna hommikul ja tõtt öelda ei tunne ma neist kedagi ära. Lapsed, keda kunagi tundsin, on nahka ajanud ja seltskonda vingerdanud. Ma olen siin täpselt sama võõras kui teiegi.“