Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva. Stuart Turton

      Stuart Turton

       Evelyn Hardcastle’i seitse surma

      Originaali tiitel:

      Stuart Turton

      „The Seven Death’s of Evelyn Hardcastle“

      Raven Books / Bloomsbury Publishing Plc, 2018

      Tekst © Stuart Turton, 2018

      Kaart © Emily Faccini, 2018

      Eestikeelne tõlge @ Sash Uusjärv ja AS Tänapäev, 2020

      Toimetanud Ivi Vinkler

      Kujundanud Virge Ilves

      ISBN 978-9949-85-705-0

      e-ISBN 9789949857784

      Trükitud AS Pakett trükikojas

      www.tnp.ee

      Minu vanematele, kes andsid mulle kõik ega nõudnud midagi. Minu õele, kõige esimesele ja kõige karmimale mu lugejate seas – raevukuselt on ainult kimalased temast üle.

      Ja minu naisele, kelle armastus ja toetus ning utsitamine, et ma aeg-ajalt klaviatuurilt pilku tõstaks, tegid sellest raamatust nii palju enamat, kui ma oodata oskasin.

       Ootame teid suurima rõõmuga Blackheath House’i maskiballile

       Teid võõrustab Hardcastle’i perekond:

       lord Peter Hardcastle & leedi Helena Hardcastle

       &

       nende poeg Michael Hardcastle

       nende tütar Evelyn Hardcastle

       -Tähtsamad külalised-

       Edward Dance, Christopher Pettigrew & Philip Sutcliffe, perekonna juristid

       Grace Davies & ja tema vend Donald Davies, seltskonna koorekiht

       Kaptenleitnant Clifford Herrington, mereväeohvitser (erus)

       Millicent Derby & tema poeg Jonathan Derby, seltskonna koorekiht

       Daniel Coleridge, elukutseline mängur

       Lord Cecil Ravencourt, pankur

       Jim Rashton, politseiohvitser

       Dr Richard (Dickie) Acker

       Dr Sebastian Bell

       Ted Stanwin

       -Peamine majarahvas -

       Ülemteener Roger Collins

       Kokk proua Drudge

       Esimene teenija Lucy Harper

       Talliülem Alf Miller

       Majakunstnik Gregory Gold

       Lord Ravencourti toapoiss Charles Cunningham

       Evelyn Hardcastle’i toatüdruk Madeline Aubert

       Me palume kõigil külalistel suurima austusega hoiduda arutlemast T homas Hardcastle’i ja Charlie Carveri üle, kuna nendega seotud traagilised sündmused valmistavad perekonnale endiselt suurt valu.

      1

       Esimene päev

      Kahe sammu vahel unustan kõik.

      „Anna!“ lõpetan hüüde ja panen suu üllatunult kinni.

      Mu meel on järsku täiesti tühi. Ma ei tea, kes on Anna, või miks ma teda hüüan. Ma ei tea isegi seda, kuidas ma siia sattusin. Seisan metsas ja varjan piitsutava vihma eest silmi. Mu süda taob, ma lehkan higist ja jalad värisevad. Küllap ma jooksin, aga ma ei suuda meenutada, miks.

      „Kuidas ma …“ Kätele langenud pilk võtab mul sõnad suust. Need on kondised, inetud. Võõrad käed. Ma ei tunne neid.

      Tajun paanika esimest puudutust ja püüan meenutada enda kohta midagi muud: pereliiget, aadressi, ükskõik mida … aga miski ei tule. Mul ei ole isegi nime. Kõik, mida ma veel paar sekundit tagasi teadsin, on läinud.

      Mul pigistab kurgus, hingetõmbed on valjud ja kiired. Mets mu ümber pöörleb, vaatevälja ähmastavad mustad laigud.

       Rahune maha.

      „Ma ei saa hingata,“ ahmin õhku, veri möirgab mu kõrvades ja vajun maha, surudes sõrmed mulda.

       Saad küll, sa pead lihtsalt maha rahunema.

      Hääl on lohutav, selles on jahe usaldusväärsus.

       Sulge silmad, kuula metsa. Võta ennast kokku.

      Häälele alludes pigistan silmad kinni, aga ei kuule muud kui vaid omaenda paanilist kähinat. Talumatult pika aja summutab see kõik muud helid, aga aegamisi, nii väga aegamisi suudan hirmust läbi puurida ja ka teised hääled sisse lasta. Vastu lehti krabistavad vihmapiisad, pea kohal sahisevad oksad. Minust eemal paremal on oja ning puude otsas varesed, kelle tiivad lendutõusul õhku lõhestavad. Miski krabistab alusmetsas, küülikujalgade mütsatused mööduvad käeulatuse kauguselt. Üksteise järel seon need värsked mälestused kokku, kuni mul on lõpuks viis minutit mälestusi, millesse end mässida. Sellest piisab, et paanika summutada, vähemalt praegu.

      Ajan end kohmakalt püsti, üllatunud oma pikkusest ja sellest, kui kaugel tundub olevat maapind. Veidi kõikudes pühin pükstelt märjad lehed ja märkan esmakordselt, et mul on seljas smoking, särgil pori- ja veiniplekid. Ma olen olnud mingil peol. Taskud on tühjad ja mul pole mantlit, nii et ma ei tohiks olla liiga kaugele eksinud. See on julgustav.

      Valguse järgi otsustades on hommik, nii et tõenäoliselt olin siin väljas kogu öö. Keegi ei pane end kenasti riidesse selleks, et õhtu üksi veeta, nii et küllap juba teatakse, et olen kadunud. Küllap kusagil seal puude taga on maja, mis on parajasti ärevalt ärkamas, minu leidmiseks asutavad end teele otsijate salgad. Mu pilk kammib puudealust, oodates poolenisti, et sõbrad lehtede vahelt nähtavale ilmuvad ning seljalepatsutused ja leebed naljad mu koju saadavad, aga unistamine mind siit metsast välja ei aita ning ma ei saa päästmist oodates siia passima jääda. Ma värisen, hambad plagisevad. Pean edasi kõndima, kas või ainult sooja saamiseks, aga ma ei näe midagi peale puude. Pole võimalik arvata, kas liigun abile lähemale või koperdan sellest hoopis eemale.

      Teadmata, mida teha, pöörduvad mu mõtted tagasi selle juurde, kes ma olen.

      „Anna!“

      Olgu see naine kes tahes, ilmselgelt olen just tema pärast praegu siin väljas, aga ma ei suuda teda silme ette manada. Ehk on ta mu naine või tütar? Kumbki ei tundu õige, aga ometi on nimes tõmme. Ma tajun, et see püüab mu mõistust kuhugi juhatada.

      „Anna!“ hõikan uuesti, rohkem meeleheitest kui lootusest.

      „Appi!“ karjub naisehääl vastu.

      Keeran häält otsides kannapealt ringi ja mu pea hakkab pööritama, siis silman teda eemal puude vahel – mustas kleidis naine,