Sündmusteta suvi. Karl August Hindrey

näpitsaid ja ta pahem, kaarte hoidev käsi väriseb natuke. Kuid see võib olla ka viisakusest, sest mulle tundub ikka, nagu oleks ta elevil ellu kandma kunagi vanasti õpitud käitumiskunste. Need on talle läinud luusse ja lihha, tema selleks väga vastuvõtliku iseloomu kaudu imbunud kogu tema olemusest läbi, kuid ilma et ta seepärast oleks kuidagi kentsakas.

      Ta on nagu vana hea aeg, hilinenud biedermeier, mis meie maale tekkis alles tagantjärele, nagu üldse kõik, mis mujal juba inimiga möödas. Sel tema viisil on oma vanamoeline hõng, kuigi ta ise „elab ajaga kaasa“, nagu lausuvad mõned moodsad üldkohad ajalehtede kirjades ning sünnipäevade ja juubelite kõnedes. Väliselt on ta omaks võtnud vana peenima rahva reegli mitte silma puutuda ega tähelepanu äratada ei millegagi. Ja ka see reegel on olnud ta iseloomule teretulnud juhtnööriks. Tal on hea rätsep, kes aga väldib Leebiku juures moekarjeid, vaid ainult veidikese annab viimase aja varjundeid, säilitades endise soliidsuse materjalis kui ka töös ning lõikes. Nii siis mõjub Leebik oma kõhna, ahtakese näoga, milles pole habet ega vurrusid, kuidagi vana peene inglasest erabotaanikuna maalt.

      Ning õieti on rahustav märkida, et ei ole takistanud kõige vaesem lapsepõli ning päritolu kehva külakingsepa perekonnast kasvamist džentlmeniks, nagu seda on Leebik. Mõõdukas ja tagasihoidlik, väärikas omaenese isiku ja teiste lugupidamises, oma paraja naljaga, paraja elurõõmuga ja paraja maailmavaatega suhtumises kõigesse ja kõigisse. Mõni järsk plahvatus teinekord, mõni ägestumine tühja asja pärast on õieti ju ka parajuse tunnuseks ning annab siiski isikule rohkem värvi ja ilmekust.

      Nad olid Taariga mõlemad kõike, mida nende nooruses võis edasipüüdev noormees olla: kirjutaja mõisas, kirjutaja vallakohtus, kirjutaja kihelkonnakohtus, kus seda ametit saatis kaunis nimetus kihelkonnakohtu notäär. Mõni ütles ka notaar, ning see vist ongi tiivustanud Taari sooritama eksameid ning hakkama lugupeetud päris-notariks. Enne aga oli ta mõni aeg olnud postikomissariks, mis lihtrahva keeles tähendas hobusepostijaama pidajat. See oli juba väga kõrge seisus, käis sakste lauakirikus ning moodustas maal ühes mõisarentnikega, mõisa­valitsejatega, õllepruulidega ja piimarentnikest juust­nikkudega ja mõningate kodumaal õppinud metsaülematega kihi, mis vaevalt alla andis välismaal õppinud metsasakstele, kes jälle omalt poolt liitusid kirikhärradega, tohtritega ja apteekritega. Siitpeale algas aga rüütelkond, olgu ta nüüd ürgaadlist või üsna noor alles, vahest saja-aastane, või teinekord isegi postkontoris margi­tembeldamisega alustanud ja kuni tõsise riiginõuniku seisuseni väljajõudnuna omandanud aadli, tiitli ja mõisa. Igatahes oli see mõisnikkude seisus kõrgelt üle kõigist apteekritest ja tohtritest, loomulikult ka kihelkonnakohtute notaritest, ei mänginud aga Taari elus rohkem osa, kui see on maaelus vältimatu, kui temast kõnelemine on möödapääsmatu, eriti kui ta pakkus nii toredat anekdootide­materjali, nagu seda oli tarvis Taari huumorimeelele.

      Leebik jälle on peale kihelkonnakohtute kaotamist ja rahukohtute sisseseadmist saanud kinnistusjaoskonna sekretäriks, iseseisvuse ajal juhiks ning töötab selles tagasihoidlikus ning mõndagi vaba veerandtundi lubavas ametis kindlasti sekka ka mõne uudisjutu plaani välja, mille ta siis hiljem kodus võtab süle alla ja viimistlemisele, ning ilmutab lehes kord-korralt mõne heatujulise veste päevasündmuste kohta. Ja kuigi ta end loeb enese ees kirjanikuks (teiste ees aga ütleb end sel alal töötavat ainult muuseas), siiski ei rõhuta ta kumbagi ala, ei kunstniku ega hariliku kodaniku oma eriti, mis ongi sobiv tema tagasihoidlikule loomule. Ainukeseks väliseks vihjeks, et tal on suhteid muusaga, on veidi pikem juba halliks minev juuksesalk, mis langeb kummardumisel laubale ja on siis tagasisilutav aeglase käeliigutusega. Kuid kes ei tea, et selle kahlu omanik tegeleb kirjandusega, peab soengut vaid maitseasjaks ning leiab sarnaseid õieti ka igas teises ametis, külakooli­õpetajate, ärksate perepoegade ja isegi kirjakandjate juures, teadmata aga, et siiski ka neil on omad avalikud või salajased suhted kunstiga: mõni on asjaarmastaja-näitleja, teine puhub mõnda pasunat ja kolmas kirjutab oma armastuskirju salmides.

      Taar ja Leebik on kindlad tulijad. Küsitav on see Roomast ja niisama kahtlane Allati suhtes.

      Kui aga Room peaks puuduma, siis puudub õieti nii mõndagi. Sest olgu Taar küll kogu järvekallast ja selle taga seisvat metsa ning mõlemi üle puhkavat taevalaotust kuidagi täiendav oma eluküllusega ja rõõmsa naeruga, siiski on Room naerus veel kangem. Ta naerab nimelt alati pisarateni. Ning ühtelugu. Kus teine inimene satuks vaid mõtetesse mingi kentsaka nähtuse üle, seal võtab Room kätte, seletab selle kentsakuse nii naljakaks, et vaatab ise otse hirmunud silmadega sulle näkku, ennekui selle määratu naljakuse üle pahvatab naerma, suu kurgulaeni lahti, mustad silmad on valuliselt pilul ja siis iniseb ta vaid lõpuks väsimusest. Ei saa ma parata, ma olen seda naermist pidanud võrdlema koertepaariga. Jah, tõepoolest. Sest igamees on ometi näinud kahte sõbralikku koera, kes kusagil kaugel midagi kuulevad. Siis vaatab üks teisele tõsiselt otsa, et mis sa õige sellest kuradima häbematusest seal arvad. Ja siis visatakse neid nagu lingust lõrinaga ja haukumisega rahurikkuja poole kuhugi kaugusesse.

      Room on ka kas midagi näinud, kuulnud või ise jutustanud ja vahib sulle siis nagu tardunud ootel näkku. Et kas nüüd pistame naerma. Ning ära ootamata teise seisukohta, paneb aga ise käima. Metsikult, vallutavalt, iga vastupanu hävitavalt. Ja kisub su niiviisi kaasa tuhatnelja. Kuigi naerad vahest rohkem tema naeru kui selle naeru põhjuse üle.

      Room on juba üsna teadlikult kunstnik, ei häbene oma ametit, vaid on sellele uhke. Kuigi ta sobib iga kaupmehega ja köstriga, siiski on tal sees oma seisuseuhkus, mis vaid nähtavale ei taha tulla ta pehme südame ja sõbraliku iseloomu pärast. Ainult vahetevahel, kui mõni võhik võtab liiga suu täis ning arvab ka midagi teadvat uvertüüridest, oratooriumidest või kantsoonidest või liiga eelistab mandoliini ja balalaikat orelile, äigab ta pahaselt oma musta juuksetutu silmadelt kõrvale ja põristab oma kareda passihäälega midagi nagu „ah jätke, see on teiste meeste asi“ või muud sarnast.

      See must juuksekahl on tal tekkinud poolenisti loomulikult, sest tal on ühtlasi käharad ning lainelised juuksed. Poolenisti aga on ta temal pärit ka konserva­tooriumist, mille ta jättis lõpetamata ses mõttes, et ta sealt välja tuli poolikute kraadidega ning mitte vabakunstniku suurdiplomiga. Ta on vist organisti­õigustega mees, aga meile ja kõigile teistelegi on see kõik ükstapuha, mis ametlikud kraadid tal on. Meile on ta andekas mees, kes juhatab laulukoore ning orkestreid, teinekord küll puudub ise proovidelt niisama nagu antavailt era- ja koolitundidelt, peale selle aga tore seltsimees, alati valmis naeruks, peekritõstmiseks, lauluks ja meestevaheliseks mõnusaks jutuks.

      Sõna „meestevaheline“ tuli siin üsna õigel ajal, et iseloomustada meie vastastikust suhtumist. Me oleme nimelt väga mehelik seltskond ja naine on meil nõndaütelda kõrval­nähtuseks. Sest olgugi Taar, Leebik ja isegi Room abielus, Taar väga tugevasti koguni, Leebik tähelepanu­väärselt ja Room enamvähem, siiski ei määra see märgatavalt nende viisi ja laadi: nad jäävad nimelt alati meesteks, ei lange mitte abielumeesteks, kuigi nad seda on.

      Inimestel kas pole aega või annet põhjalikumalt vaadata ja näha, muidu oleks see minu viimase lause paradoksaalne mõte hoopis paradoksita. Ühiskond elab abielu alusel, maailm on täis abielusid, aga nende abielude äärmused vaid on silmatorkavad: Sinihabe ja Šeherezade ühelt poolt, meister Tuhveltöll ja emand Ksantipe teiselt poolt. Kuipalju aga on varjundeid kallakutega siia- või sinnapoole, seda küll suurt ei märgata, üks abielurahvas ta kõik.

      Aga meie näeme, et kuigi Taar ja Leebik on ikkagi mehed ja mitte ainult abielumehed, siiski on ka nendegi mõlemi vahel vahet. Taar on patriarh piiblilise värviga ses suhtes, et ta on valitseja ja vürst oma pere keskel, mis osalt küll tuleb sellest, et tal seda peret ju ka juhtub olema. Kuid meie märkame ka päris pisiasjust, mis ju alati on õieti kõige määravamad, et Taaril on seda verd, mis on teinud ürgaegadest peale suuri mehi, kütte ja sõdureid: ta ei ütle kunagi, et naine ootab lõunaga või et kutsuti kuhugi kohvile. See kohvi on juba rohkem kusagil naiste valdkonnas, ja ma ei ole veel kuulnud, et härra ja proua Taar koos oleksid harrastanud niisugust perekonna-seltskondlikkust, millel on juures kindlasti oma feminismi hõng teravamaile ninadele. Taar käib kohvil küll, minu juures näiteks, aga mul pole köömnekukleid ega korpe ning albertbiskviiti, selle asemel aga likööri ja mõni hea sigar.

      Leebik aga