Sündmusteta suvi. Karl August Hindrey

sealt ja nõuavad kompositsiooni ja eruditsiooni, maailma­vaatelist positsiooni ja dispositsiooni ning üldse mõningaid jooni. Aga kui sa oled olnud ajakirjanik, siis ei tohi see sind kohutada, sest le journalisme mêne à tout, à condition d’ÿ venir. Miks mitte olla kirjanik oma seadustega ja mõõtudega, à condition muidugi, et mul oleks midagi ütelda oma kaasinimestele ja need sellest ei tunneks igavust.

      Ega ma aga õieti nii hooletu olegi, nagu ma näitlen enese ees praegu. Tunnen seda oma hingamisest, mis teinekord sekka tahab nagu raskeks minna. Sest kui ikka olla siiras enese vastu, siis hakkab natuke kõhe, et istud maha ilma plaanita, tahad hakata kirjanikuks ja ei teagi veel, millest kirjutada. Ja kui sa veel tead, kui paks õieti peab olema raamat, mis ärataks kirjastaja huvi, kui sa tead, kui palju ridu peab temas olema ja lehekülgi, siis ehmud nagu ja mõtled, et ülesanne on liiga suur. Niisugune tunne oli aga ka Martin Lutheril, kui ta asus tõlkima piiblit ja keeras teda kord sedasi ja teisiti ja kaalus ta raskust kätel ning ohkas. Aga istus ikkagi viimaks maha ja hakkas pihta.

      Temal aga oli ju ikkagi midagi ees ja ta tundis vaid kartust, kas ta oskab ka õigesti tabada mõtet ja leida õiget vormi. Mul aga pole seni midagi, vaatan järvele ja usun, et vist saab varsti kaldal olevast pajust pilli teha, niisugust, nagu mu lapsepõlves neid meisterdas mõisasulane Märt ja siis mängis temal ja päike paistis läbi end püsti taeva poole ajavate peente ja jämedate oksade ning lõi vingerdavaid varje kollakal murul.

      Praegu ka sirutab end iga puu oma värske pika ja halja kasvuga vastu taevast, aga pillitegijat minust ei saa, sest et ma seda kunagi ei mõistnud ja et mul kunagi polnud nii teravat viskari väitse, millega lõigutakse sisse nii korrapärased väikesed, natuke ovaalsed augud, kuhu siis hiljem vajuvad näpud ja loovad helisid, mis ammu-ammu maailmast on kadunud. Kes mängib veel pajupilli?

      Ei saakski minust pillimeest, kes saadaks kõiki neid sündmusi, millede idud juba on olemas nende inimeste mõtetes, kes kavatsevad siia tulla suveks ja kes mõõdavad aega, kunas saaks vabaks maalesõiduks. Ja ka maa siin ootab, mis tuleb, kes tuleb, ja kuidas kujuneb nüüd see suvi ja ei ole jällegi sarnane eelmistega, mis omavahel kõik erinesid, olgugi et oli ka tuttavaid nägusid ja tuttavaid viise. Aga igal suvel oli ju alati oma isenägu, nimelt kõikide nende pärast, kes siia tulid ja kes siit läksid. Olgu suvi ise muutlik oma igakordsuses, olgu ta vihmane või päikeseküllane, toogu põhjatuuled külma või seisku suvi põua või äikesepõrinate all, ta on ikka suvi omaette, suvi enese jaoks. Aga need inimesed, kes tulevad, muudavad ka tema näo kord selleks ja kord teiseks ning isegi maastik võtab oma ilme sellegi järgi, kas läheb hõisates ja trallitades mööda järvest mõni pulmarong või aga upub järve koolilapsi, kes tulid siia, et olla rõõmsad ja tunda päikese ja vee läikiva laotuse juubeldust. On olnud seda ja on olnud ka teist, kord nõnda ja kord päris teisiti, ning mõnikord on see päike paistnud nagu läbi loori, nõnda kurb on olnud mõne suve ilme.

      Ja kui ma lihtsalt kirjutan sellest, kuidas möödub nüüd eelolev suvi, kas poleks küllalt sellestki? Kui ma vaatlen kõiki, kes tulevad, siin kas alustavad oma elu uut ja pöördelist järku rõõmsaina ja jõurikkaina, ja kui ma vaatlen teisi, kelledest ma ei tea, kas pole see neile viimseks õhtutuuleks, mis tuleb sealt üle niitude, kus juba kukerpallitab õhus kiivit — kas pole sellest küllalt?

      Aga seda ütlevad mulle hiljem ju teised, kas oli küllalt või mitte. Sa tõmba vaid sügavalt hinge, nagu sa seda tegid poisikesena, kui tuli karata külma vette või katsuda oma esimest saltomortaali või kui hiljem esmakordselt läksid vastu vaenlase ahelikule. Tuleb natuke hinge kopsu tõmmata, teda siis veidi seal kinni pidada ning väheviisi jälle välja hingata. Siis oled valmis minekuks, ei kaalu ega targuta enam, vaid siis läheb lahti!

      Ning nõnda olengi ma sel puhul siingi talitanud ja nüüd olen saanud alguse kätte oma kirjaniku­karjäärist ja mis muud kui ikka edasi, kuid ikka väikese hirmuga ja põnevusega, mis õige tuleb ja mis õige sünnib, ja kas viimaks mitte midagi ei sünni, mis tasuks paberile märkimise tööd.

      Igatahes aga tohin ma kõnelda neist, keda ma ootan. Sest veel mõned nädalad, siis on vana Taar siin, hellitab oma toredat rinnahabet, millele ta uhke on, sest ta tunneb end patriarhina. Teatava õigusega, sest kes keelab talle tunnustuse, et ta on arvurikka perekonna isa ning et tema suust tulevad needsinatsed tarkusesõnad, mis on teenäitajaiks lastele ja ka kõrvalisematele inimestele nende maisel rännakul. Need sõnad ei tule aga mitte piibli arhailises keeles ega stiilis teps, vaid nad on rahvatarkuse ja tema enese elutarkuse salvest, mõnikord loodud silmapilgu tõukel, ning nad pole mitte alati maitsekad, kuid nad on õiged. Ja kui ta seejuurde naerab oma mürisevat, laia, nagu keha seesmisi köidikuid ja neete lahtikangutavat naeru, siis näed ja kuuled sa meest, kes seisab laialt ja tugevalt emakese maa kamaral ja kajab nagu vastu rõõmsalt sellest tööst, mida loodus tema moodustamisel on teinud.

      Jah, Taar tuleb. Kuidas, seda seekord ei tea ju ette näha. Mõnikord on ta tulnud suurel kahehobuse redelvankril, peal peret kui muru, suurt ja väikest ning õlgede seest vahib vaid päid välja. Ta ise troonib kutsari kõrval ja vestab juttu ning seda küll kogu tee, oma viiskümmend versta korraga. Kuid vankril on kõiksugu koli, on puure, kus kanu sees ja võib-olla nende seas mõni teel ettejuhtunud ja ruttu ning alati kasulikult ostetud põrsas. Kuhu muidu panna seda kõike, mis kukub laua alla pudemeteks rikkalikkudest söömingutest, mis on vajalikud nii tugeva tervisega lastekarjale. Proua vahest on eelistanud tulla teist teed ja teissugusel veokil, vahest ka üliõpilasest poeg August ja preili Alvi ei ole leidnud kohaseks sõidu niisuguse kraamikoormaga ning loomaaiaga. Kuid lõppude lõpuks on nad ikkagi kõik koos.

      Algul ei võtnud ma vaevaks tema lapsi lugeda. Kuid kui neid nägid sagedamini ja ikka üks erines teisest, siis hakkasid näod meelde jääma, tekkisid isiklikud väga sõbralikud vahekorrad ja siis ei olnudki neid nii palju. Sama tunne pidi olema ka Taaril enesel. Üheksa ei ole ju õieti mingi põrutav arv ja selle võtsin kord sõrmedel kokku: August, Alvi, Maret, Helmi, Roobi, Henn, Linda, Salme (kus Linda on, peab ka Salme olema), Peet ja Helga. Väga terved lapsed, väga rõõmsad lapsed, väga jutukad lapsed ja nupukad ka ning isa silitab oma habet ja muigab, et kuidas muidu! Salme, suur tüdruk juba ja kuigi nimi midagi ei ütle, siiski suur eksperimentaator ning uute kogemuste otsija, istus läinud suvel alasti, suplemast tulles, sipelgapessa, et proovida, kuidas on. Aga ei ütelnud oma muljetest palju. Alvi on äge vaidleja, August ajab juttu jumega, kuid nägu on tal seejuures alati tõsine — aga ei hakka ma ometi loendama kõikide väljapaistvusi ning erinevaid omadusi — olgu küllalt sellest, et neid on mitmekesisemaid ja lapsi on palju ja et nad kõik on siiraste, lahkete nägudega ja teomoega. August vaid ei pea vajalikuks lausuda, kuhu ta igakord läheb ja mida ta teeb, aga teinekord kuuled nii kõrvalt, et on mõndagi, mida vanamees ei kiidaks heaks, sest et ta ise pole kunagi üliõpilane olnud.

      Vanal Taaril on hea ja soe olla noore elu keskel. Mulle on see sageli rohkem kui koormav. Kui mängime vanamehega malet, siis trügib end see noor koroona su ümber, täis pinevust ning õppimishimu, ja siis hakkab mul palav kõigist neist noortest soojadest kehadest ja hingamistest su kuklasse ja kõrvade taha. Ning nad ei oska vakka olla, arutavad ja vana Taar kühveldab oma salvest nalju ja elutarkusi ja nõnda lähebki mu lipp minema ja mis mäng see niisugune on! Või aga kui mehed astuvad kokku, Taar, Leebik, Room ja mina, et sooritada rõdul vägevat kaardimängu üleajamistega, sunnipadadega ja teravalt välja­mõeldavate kavalustega, suure­jooneliste hulljulgustega ja peadpööritavate häbematustega riskis, siis on väike ja veidi suurem ja veel suurem noor kaardivägi ümberringi ja matab su hinge oma hiirvaikse põnevusega või üksteisele sosistatud märkustega. Taaril ei ole sellest midagi, tema on alati olnud niisuguses omaenese asutatud lasteaias, aga meid teisi paneb see raskustesse, meid masendab see hulk ja see rõkkav, kuigi vaikne elu meie ümber. Taar aga sulistab peale oma harjunud vees, on suurepärases tujus ja tal on hullu õnne, kuigi mängib nagu saabas — mis tuju sul niiviisi võib olla!

      Ja siis närvitseb ka Leebik ning vaatab vilksti silmanurkadest minule ja jälle uuesti vilksti, et kas siis Taar tõepoolest ei taipa ja et ei olegi mingi mood, kui lapsed on alati vanemate inimeste seas ja ei saa ütelda mõnda tüsedamat sõna omavahel, mis noortel ei kõlba kuulda. Noh, Leebikust nende sõnade ütlejat ei ole, seks on ta liiga peen, aga talle meeldib, kui seda keegi teeb tema eest, siis on tal enesel hea õilis olla. Seevastu aga