Jasmiinide linn. Deanna Raybourn

maksis teile?“

      Ta kehitas uuesti õlgu. „Eriteenuste eest on kombeks eraldi maksta,“ ütles ta kõlatult.

      Vihje ei jäänud märkamata. Otsisin oma väikesest helmestega kotist paberraha. Tema silmad lõid ahnelt särama, ta võttis raha mu sõrmede vahelt ja pistis taskusse, enne kui oleksin jõudnud protestida.

      „Vastuseks teie küsimusele, proua, jah, mind paluti dirigendile see palve esitada.“

      „Kes palus?“

      Ta pööras pilgu üles ja mina võtsin uue kupüüri. Ta hakkas seda võtma, aga nüüd tõmbasin selle tema haardeulatusest kaugemale.

      Ta ohkas. „Aa, proua hakkab küüniliseks muutuma. Quelle dommage. Hästi. Mulle anti raha, et ma ühe pala telliksin, aga härra nõudis tungivalt, et seda esitataks kohe.“

      „Palun kirjeldage seda härrat.“

      Ta mõtles. „Minu kasvu, võib-olla veidi vähem sale. Tumedad juuksed ja väikesed vuntsid. Araablane,“ lisas ta. „Ja väga noor. Alla kahekümne.“

      Mu pekslev süda rahunes. See ei saanud Gabriel olla. Ülemkelner oli lühem kui viis jalga kaheksa tolli ja tema vöökohale hakkas tekkima kerge polster. Gabriel oli olnud täpselt kuue jala pikkune ja hea kehaehitusega. Veelgi olulisem oli see, et ehkki tal olid tumedad juuksed, oleksid tema suguvõsale omased sinised silmad reetnud ta isegi juhul, kui tal oleks õnnestunud välja näha kakskümmend aastat noorem, milles ma kergelt kahtlesin.

      Ülemkelner napsas mu sõrmede vahelt rahatähe. „Kas proual on veel küsimusi?“

      „Jah,“ ütlesin järsku. „Palju ta teile maksis?“

      „Kakssada franki.“

      „Ja kuidas ta maksis?“

      „Kahe 100-frangise pangatähega, proua.“

      „Te andsite ühe dirigendile?“

      Ta naeris leebelt. „Proua alahindab mind. Ma andsin talle viiskümmend franki.“

      Võtsin käekotist oma kõige suurema rahatähe. „Andke mulle need kupüürid, mis ta teile andis.“

      Ta võttis minu käest raha ja hoidis seda vastu valgust.

      „Oh, jumala pärast, ma ei ole valerahategija!“

      Ta tõstis puhisedes käed. „Proua peab mu küünilise suhtumise andestama, aga see on prantslaste koorem. Kui kaunis noor naine tahab talle tema raha eest maksta palju rohkem, kui see väärt on...“ Ta ei lõpetanud ja jättis mind ise järeldusi tegema.

      „Teil on täielik õigus ettevaatlik olla. Aga ma arvan, et ühel rahatähel võib minu jaoks mingi sõnum olla.“

      Ta kergitas kulmu ja tema vuntside all mängles lõbus naeratus. „Oo! Intriig! Miks proua kohe ei öelnud?“

      Ta võttis kaks sajafrangist rahatähte, ulatas mulle ja pistis rõõmsalt taskusse suurema kupüüri, mille olin talle nende eest andnud. Ta kummardus lähemale, kui ma rahatähti uurisin.

      „Mis seal on, proua? On midagi?“

      Uurisin kupüüre hämaras valguses. „Ei midagi,“ ütlesin, aga kui ma need sõnad kuuldavale tõin, nägin seda. Õrnalt pliiatsiga kirjutatud, päris rahatähe äärel. REAPERS HOME.

      „Aga mida see tähendab, proua?“

      Sundisin end laialt naeratama ja surusin talle veel ühe rahatähe pihku. „See on salakohtumine. Ma pean saama teie diskreetsusele loota, härra.“