Jasmiinide linn. Deanna Raybourn

alguse niisugune veresaun, mõtlesin vaadates, kuidas akna taga möödusid mägised linnad ja karjamaad. Siin leidus imelisi mäekurusid, stseene maa- ja külaelust, mis oleksid võinud olla pärit vendade Grimmide muinasjuturaamatust. Iga mööduva miiliga leidsin midagi uut, mida oleksin tahtnud Gabrielile näidata.

      Pagan. Jälle oli ta siin, jõlkus mu elu äärealal nagu visa kummitus. Kui tuli esimene teade, et ta on kadunud, eeldatavasti uppunud koos Lusitaniaga, nägin teda silmanurgast mitu kuud igal pool. Psühhosomaatiline, oli tädi Dove kindlal toonil teatanud. Ta määras mulle mõtete selitamiseks raske sõjatöö ja pikad jalutuskäigud maal. Ta oli isegi leidnud mulle töö paranejate haiglas, mida Wally ema pidas nende valdustes Mistledownis. Kuna Wally ema oli vikontess ja meeletu snoob, võttis ta oma haiglasse ainult lendureid ja tahtis, et nende eest hoolitseksid väga hoolikalt valitud õed. Ta andis meile imekaunid murtud maasikaroosat värvi vormiriided ja nutikad väikesed mütsid, mis tõstsid esile meie juukseid. Suurem osa tüdrukuid töötas seal ainult selleks, et leida endale mees, aga mul olid teised plaanid. Sain noormeestega sõbraks ja paari kuuga olid mul lendamise algtõed selged. Ja see mind päästiski, kui ma arvasin, et upun pärast Gabrieli kaotust kahetsusse. Esimest korda pärast tema kadumist magasin öösiti ega näinud teda nurkades ja varjudes. Õppisin hüvasti jätma, eluga edasi minema.

      Aga nüüd, mida lähemale ma Damaskusele jõudsin, seda lähemal ta tundus olevat. Magasin halvasti ja kui ma üldse magasin, nägin teda unes. Ja kui mul jäi aega omaette olla, hakkasin meenutama.

      Vahtisin Orient Expressi aknast välja, raamat süles lahti, ja meenutasin meie viimast kohtumist, kui kupee uks avanes ja tädi Dove sisse lipsas, tosin klaaspärlitest kaelakeed iga liigutuse juures klõbisemas.

      „See on paruness Orczy viimane pingutus, eks ole?“ küsis ta ja osutas peaga raamatule mu süles. „Kuulsin, et see pidi päris lõbus olema. Kahju, et sina seda ei naudi.“

      Ajasin end sirgu. „Miks sa seda arvad?“

      „Sa oled kaks viimast päeva esimesel leheküljel olnud. Sa haud süngeid mõtteid. Ja sellest, kuidas sa näpid oma abielusõrmust, mis sul keti otsas ripub, ütleksin, et see on Gabrieliga seotud.“

      Lasin keti käest, nagu oleks see kõrvetanud. Kuna ma olin lahutust oodanud, kui Gabriel kadunuks jäi, polnud mul õigust end leseks nimetada, arvasin ma, ükskõik, mida seltskond ja seadused selle kohta ütlesid. Aga mul polnud ka südant sõrmust minema visata. Olin seda tema matusepäevast peale keti otsas kandnud, turvaliselt dekoltees, ehkki see tõi meelde kõige valusamaid mälestusi. Ma ei olnud sõrmust oodanud. Olime põgenenud ja see tundus eriti romantilise salasepitsusena, et tal oli õnnestunud mulle sõrmus hankida. Ta võttis selle meie pulmaööl mul sõrmest, et näidata graveeringut.

      „Millal sa jõudsid?“ tahtsin teada.

      Ta naeratas. „See on minu oma.“ Ta tõstis käe ja ma nägin, et kitsas kuldsõrmus, mida ta kandis oma väikeses sõrmes, Starke’ide pitsatsõrmuse all, oli kadunud. „Leidsin pärastlõunal, kui sa pulmakleiti otsisid, kullassepa, kes graveeringu ära tegi. Vaata sisse.“

      Vaatasin sõrmuse sisekülge, üritasin hämaras valguses graveeringut lugeda. „Hora e sempre,“ lugesin valjusti.

      Ta heitis mulle teeseldult tõsise pilgu. „See on ladina keeles.“

      „Jah, ma ei ole ehk küll ülikoolis käinud, aga päris harimatu ma ei ole,“ ütlesin teda kergelt müksates. „Nüüd ja alati.“

      Ta pani sõrmuse tagasi mu sõrme. „Tead, ma mõtlen seda tõsiselt,“ ütles ta kergel toonil, aga tema pilk oli väga tõsine. „Ma kardan, et minust saab vilets abikaasa, lausa kohutav tegelikult. Ma ei oska väga hästi vastata kellegi teise ootustele peale iseenda omade ja ma olen vastikult isekas.“

      Panin käe ümber tema kaela. „Jah, sa oled koletis. Ometi ma abiellusin sinuga.“

      Minu narritavast toonist hoolimata ei naeratanud ta. Teda oli vallanud mingi melanhoolia, ta pani käed mu randmetele ja hoidis neid õrnalt paigal.

      „Olgu ma neetud, kui ma tean, miks. Mida ma tahan öelda, Evie, on see, et minu parim on pagana hale värk. Aga ma annan sulle endast parima, nüüd ja alati. Ära ainult liiga palju oota, eks ole?“

      Siis põimisin käed tema ümber, sest ei suutnud taluda vaevatud kurbust tema pilgus, aga ka kirest. Paar tundi hiljem, kui ta sügavalt magas, üks jalg üle minu jala, nägu minu juustes, surusin käe tihedalt rusikasse, nii et tundsin, kuidas sõrmus mu kätte lõikas. Nüüd ja alati. Me olime vastu pidanud neli kuud...

      Libistasin pilgu uuesti Balkani maastikule. „Need on eriliselt kenad lehmad.“

      Tädi Dove ohkas ja võttis istet, pärlid klõbisesid jälle. „Kui see peaks olema soovitus, et ma oma asjadega tegeleksin, on see hale. Ürita uuesti.“

      „Tegele oma asjadega,“ ütlesin naeratades.

      Ta raputas pead. „Naisele ei ole kasulik süngeid mõtteid mõlgutada. Ma arvan, et sul on meest vaja.“

      „Ühes asjas olen ma küll kindel, mul ei ole meest vaja.“

      Tema ilmes peegeldus kaastunne. „Kullake, ma tean, et sa armastad Wallyt, aga ma arvan, et sa peaksid midagi teadma.“

      Pööritasin silmi. „Jumala pärast, Dove! Seda ma juba tean.“

      Ta ohkas kergendatult. „Jumal tänatud. Arvasin, et pean sulle rääkima poistest, kellele meeldivad poisid. Kas said sellest ise aru või ta ütles sulle?“

      „Nii üht kui teist,“ tunnistasin. „Ühel õhtul olime liiga palju džinni joonud ja liiga vähe söönud. Rääkisin talle Gabrieli loo ära ja nutsin natuke tema käte vahel ja ta embas mind. Kõik muutus nagu pehmeks ja häguseks ja me suudlesime. Umbes kahe minuti pärast taipasin, et kumbki meist polnud liigutanud. See oli umbes nii, nagu ma kujutasin ette suudlust vennaga. Või Arthur Wellesleyga. Seal polnud lihtsalt mitte midagi.“

      „Tõesti? Kummaline. Üks minu parimaid suudlusi oli lillaga – aga ta oli kuningaperest. Võib-olla sõltub see sellest,“ ütles ta lohutavalt. „Aga see ei muuda midagi, laps. Sinu eest on vaja korralikult hoolitseda.“

      „„Hoolitseda“? Mida paganat...“ Tõstsin käe. „Pole tähtis. Ma ei taha teada.“

      Tädi surus huuled kokku. „Seks, kullake. Ma räägin seksist. Sul on seda vaja. Ja ma arvan, et päris hädasti.“

      „Tädi Dove, me ei hakka seda arutama. Ei praegu ega kunagi.“

      Ta tegi näo, et ei kuule mind. „See pole sinu süü, mu kallis. Ma kujutan ette, et pärast sellist meest nagu Gabriel Starke, oleksin ka mina meeste seltskonna suhtes veidi valiv. Aga lihtsalt sellepärast, et sa ei leia kedagi, kes... hm, nii-öelda täidaks tema üsna suured jäljed, ei tähenda, et sa ei võiks seda nautida.“

      „Kust sa tead, et temast jäid maha suured jäljed?“ tahtsin teada. See, et tädil oli täiesti õigus, ei puutunud asjasse.

      Tädi naeratas. „Sest teie lühikese abielu ajal käisid sa ringi nagu kass, kes on kanaarilinnu alla neelanud. Ma tean, et te tülitsesite nagu tiigrid ja abikaasana oli ta kohutav. Järele jääb magamistuba. Ilmselgelt oli seal kõik rahuldav. Enam kui rahuldav, kui mina neid asju hinnata oskan, ja ma arvan, et oskan. Aga lihtsalt see, et sa ikka veel Gabrieli järele igatsed, ei tähenda, et sul ei tohiks põnev olla. Ma arvan, et lausa peakski olema. Tead, naise sisemus vajab määrimist. Muidu kuivab seal kõik ära ja kleepub kokku.“

      Ma ei teinud tema ähmastest bioloogiaalastest teadmistest väljagi ja haarasin kinni millestki muust. „Ma ei igatse Gabrieli järele. Ma ei kujuta ette, mis sind sellisele mõttele viis.“

      Tädi tõusis ja suudles mind pealaele. „Lapsuke, sa oled läbinähtav nagu klaas.“ Ta läks ukse juurde. „Ma nagu mäletaksin, et viimane asi, mis Gabriel Starke sulle andis, oli raamat „Peeter ja Wendy.“ Huvitav, et sa panid oma lennukile nimeks Jolly Roger.“

      Ta