Vere kaitse. Marcia Clark

      „Ei, sellega pole küsimust.” Mehe hääletoon oli rahulik ja üdini enesekindel. „Läheb lihtsalt veidi aega veel. Millal Deshawni istung on?”

      Mulle meeldis tema enesekindlus. Ja ma teadsin, et see on õigustatud. See oli ainult puhas õnn, et ta BMW-de varastamisega vahele jäi, sest ta oli tõeliselt hea. Just seetõttu õnnestus mul teha ka sõbralik kokkulepe tingimisi karistuse peale ilma kinniistumiseta. Ta oli nõus näitama võmmidele, kuidas ta seda tegi. „Tema istung on määratud järgmiseks nädalaks.”

      Alex puhistas. „Sa saad selle kahe päeva pärast.” Ta viipas Michelle’i kuvari poole, millel olid laiali paisatud viimased uudised Laurel Canyonis aset leinud topeltmõrva kohta. „Nad on urgitsenud Chloe’i ja Paige’i mõrvas vahetpidamata.”

      Noogutasin. Sedavõrd vahetpidamata, et see on võtnud enda valdusse kogu õhu, etherneti ja kõik kõmulehe plakatid kaubanduskeskustes. Sellest loost ei oleks võimalik eemale jääda ka parima tahtmise korral. „Kuid kõik need räägivad vaid lugusid Chloe’i eluloost. Kedagi ei ole veel kätte saadud.”

      Alati jahti pidav Michelle vaatas mind põlevate silmadega. „Küll saadakse. Usu mind. Ja kui see juhtub, pead sina selle ette võtma.” Olin vait. „Ma räägin tõsiselt, Sam.”

      „Ma tean.”

      Michelle vaatas mind häiritud ilmega. „Ma ei saa aru. Sa võtsid ju Ringeri samuti ette ilma reklaamihuvita.”

      Hakkasin mainima, et Ringer ei tapnud oma ohvrit. Kuid asi polnud selles. Asi oli Chloe’is. Ja Paige’is. Nendes oli midagi, mis puudutas pisut liiga lähedalt.

      Neli

      MA EI SUUTNUD kuidagi „Kanjoni Mõrtsuka” juhtumit tähelepanuta jätta. Meedia oli seda niiviisi nimetama hakanud. Seni on ainsaks uueks teadaandeks olnud see, et tüdrukud pussitati surnuks ühe ja sama relvaga, milleks oli köögiletil asetsevast noahoidjast puuduolev lihanuga. Politsei pressiesindaja rääkis, et on liiga vara spekuleerida selle üle, kes või miks seda tegi. Kuid tuntumad arvamuseavaldajad sellega ei nõustunud. Nende väitel näitas lihanoa kasutamine, et mõrvad ei olnud ette kavatsetud ja et tüdrukud langesid tõenäoliselt murdvarga ohvriks. Kui nende korterisse kaks kuud tagasi sisse murti, pääses röövel sisse avatud klaaslükandukse kaudu. Seesama uks leiti avatuna, kui politsei surnukehad avastas.

      Nagu oli oodata, pühendati enamik esikaantest Chloe Monahanile. Kõmulehed toitusid lakkamatult noore näitleja tragöödiast, kel õnnestus uimastite küüsist välja rabelda ja tagasi superstaari-oreooli rühkida. Kõik vaid selleks, et oma elust seejärel brutaalselt lahkuda.

      Kõigele lisaks tuhniti välja ka täiesti uus südantlõhestav seik. Keegi ei teadnud tol ajal, et lapsstaarina oli Chloe oma pere – noorema õe, jooksikust isa ja väärkohtlejast ema – ainus ülalpidaja. Jumestuskunstnik, kes tundis nüüd vajadust tõde päevavalgele tuua (kuid ainult kinni makstud lugude poolest tuntud kõmulehele), rääkis, kuidas neil sinikate varjamiseks spetsiaalne peitekreem varuks olevat olnud. Need jutud olid tõenäoliselt põhjuseks, miks Chloe’i ema juba ammu rambivalgusest osa saama ei olnud tulnud.

      Chloe’i korterikaaslase Paige Avneri peale ei kulutatud peaaegu üldse trükimusta. Tagasihoidlikult kena Paige töötas poole kohaga reklaamimodelli ja ettekandjana. Ei ole just eriline muinasjutumaterjal, kuid samas mitte midagi häbiväärset. Tema lugu jäi suuresti Chloe’i dramaatilise elu varju. See vähene meediakajastus, mille osaliseks ta sai, keerles peamiselt selle ümber, et nad olid kohtunud Chloe’iga juba lapsena „All of us” võtetel, kus Paige’i ema lavalise juhendajana töötas. Sellest ajast peale on nad sõpradeks jäänud. Paige’i ema Nina andis lühikese liigutava kommentaari oma ainsa lapse kaotuse kohta, kes oli peale tema enda olnud ühtlasi ka viimane allesjäänud pereliige. Paige’i isa suri aastaid tagasi vähki.

      Seega olid ohvrid absoluutselt süüta. Nende ainsaks kuriteoks oli olla õnnetul kombel kodus just sel ajal, mil üks lurjus neid röövida otsustas.

      Ühtki kahtlusalust polnud vahi alla võetud, mistõttu kärbsed ei olnud veel kohale ilmunud. Kuid nad tulevad – kohe kui toimub arreteerimine. Meediatsirkuseks oli kõik vajalik olemas. Mida võimsam trall, seda parem ärile.

      Kuid kas ka piisavalt võimas, et olla väärt selle elaja kõrval istumist, kes teo toime pani? Ma polnud kindel. Mul oli avaliku kaitse büroos tuttavaid, kes tõepoolest siiralt uskusid, et olenemata sellest, kui mitu ohvrit nende kliendid ka ära olid tükeldanud, oli tegemist kõigest vaeste valesti mõistetud õnnetukestega. Ja mõned olidki seda. Kuid tihemini on pistmist käparditega, kes ei suutnud mõelda elus kaugemale kui viis minutit, mis on enamasti ka nende vahelejäämise põhjuseks. Väike protsent on ka neid, kes on lihtsalt sündinud kiskjad ja kelle jaoks ei oma mõju mitte ükski paitegemine, kvaliteetkoolitus ega teraapiaseanss. See ei tähenda, et ma ei võitleks nende nimel sama visalt. Võitlen nii, et tuli takus. Ma lihtsalt ei unusta kunagi, kes nad on. Või seda, et õiglus peaks pääsema võidule, kuigi tihtipeale nii ei juhtu.

      Mul ei olnud midagi selle vastu, et Kanjoni Mõrtsukas riigi kõige vihatum tegelane oli. Ma teadsin oma eriala valides, et ei hakka saama just erilisel hulgal sõbrapäeva kaarte. Vaenlaste söödaks olemine käib asja juurde.

      Ja pealegi ei pea ma klienti kiindunud olema. Mulle ei pea ta isegi meeldima. Mõnikord ma lausa vihkan oma klienti. Kuid see ei loe. Minu kohustuseks on tegelda ühiskonna rämpsuga, mida keegi teine ei taha ega olegi kunagi tahtnud. Ja kui mul tuleb kasutada selleks rämpsu maharaiumist ja ärapõletamist, siis nii olgu. Kohtusse minnes ei huvita mind õiglus, õigusnormid ega võrdväärne võitlus. Persse see õiglus. Seal kaitsen ma klienti. Sellega minu kohustus piirdub.

      Kuid Chloe ja tema parim sõber Paige olid midagi liiga reaalset, liiga lähedast. Kes iganes nad mõrvas, oli tõeline koletis. Mõte sellest, et peaksin istuma tolle mölaka kõrval, kes midagi sellist korda saatis, ajas mul südame pahaks. Seega ei palunud ma Michelle’il juhtumil silma peal hoida, ei küsinud kohtumaja ajakirjanikelt siseinfot ega helistanud ka oma produtsentidest semudele kõmu-uudise tegemiseks.

      See oli olnud üks tõeliselt pingeline nädal. Reede pärastlõunaks rügasin juba nagu loom. Minu viimane selle päeva kohtuskäimine oli seotud vandalismijuhtumiga. Minu kaheksateistkümneaastane „tänavakunstnikust” klient Naille Tarickman oli jäänud vahele alkoholipoe seina „täiustamisega”. Tavaliselt ei võta ma sedavõrd tühiseid juhtumeid ette, kuid tema ema Harriet (keda me Hankiks kutsume) oli üks vähestest võmmidest – olgu, tegelikult siiski ainus võmm –, kes mulle tegelikult ka meeldis, ja tema palus mul asjasse sekkuda. Ta käis peale, et ma talt käsiraha vastu võtaksin, kuid mul oli plaanis tšekk puruks rebida, kui juhtumiga ühel pool olen.

      Mul õnnestus saada poeomanikult ja mõnelt naabrilt avaldused, mille kohaselt nad oleksid nõus Naille’ile maksma kogu ümbruskonna värvimise eest, kui nad seda teha saaksid, ja et nad oleksid rõõmuga nõus seda ka tunnistama tulema. Kui ma need süüdistajale ette näitasin, tõmbas viimane saba jalge vahele ja lõpetas juhtumi.

      Naille läks sõpradega tähistama ja meie Hankiga jäime koridori veel paariks minutiks vestlema. Küsisin talt, kas nad on Chloe’i ja Paige’i tapnud murdvarga juba sihikule võtnud.

      Hank vaatas ringi ja kallutas end minu poole. „Ära kellelegi suud paota, eks?” Noogutasin. „See ei olnud murdvaras.”

      „Kes siis?”

      „See oli politseinik. Uurija Hollywoodi jaoskonnast.”

      Pean tunnistama, et seda ei osanud ma küll oodata.

      Ma ei olnud juhtumi käsilevõtmisest ilmtingimata just rohkem huvitatud, kuid ainuüksi selline ootamatus, et üks uurija võiks pahalane olla, köitis mu tähelepanu. Jälgisin terve laupäeva vältel poole silmaga uudiseid, kammides samaaegselt läbi nädala jooksul kuhjunud miljonit asjatoimetust ja ülesannet.

      Michelle helistas mulle hommikul ja jättis teate: „Helista mulle tagasi, me peame rääkima.” Aega leidsin selleks alles õhtul kella kaheksa paiku. Pesu pesemine