Vere kaitse. Marcia Clark

jalga.”

      Väike-J pöördus minu poole. „Kuulge, kas teil visiitkaarti või midagi on?” Teised liitusid jutuga. „Jaa.” „Ma võtaks ka ühe.” „Mina ka.”

      Ulatasin neile oma kaardid. „Käsiraha ainult sulas, ei mingeid tšekke ega krediitkaarte.”

      Ma kahtlesin, et nad mulle maksta jõuavad, kuid ei tahtnud tõrjuda ainsat vastutustundlikku sammu, mida nad selle kuu või isegi aasta jooksul teha olid suutnud.

      Nad asusid minekule, kuid Deshawn peatus. Ta vaatas mõlemale poole, astus tagasi ja sosistas: „Kui keegi kunagi raskusi peaks valmistama, andke märku, eks?”

      Kolm

      JÄRGMISEL PÄEVAL LÕPETASIN oma hommikused kohtuskäimised juba varakult ja jõudsin lõunaks tagasi kontorisse. Michelle oli toonud minu kõige meelepärasemat kohvi.

      Tõstsin kõrgemale oma vana sekretäritooli, mille olin näpanud avaliku kaitse büroost, kui sealt erapraksisesse tööle tulin, ja istusin Michelle’i kõrvale. „Kena patsikumm.” Seekord oli see punase ja sinise kirju, sobitatud ühtlasi tema koobaltsinise sviitriga. Ta kannab alati oma juukseid hobusesabas, mille pärast ma tema kallal pidevalt norin. Michelle’il on värske kisakooritüdruku välimus, mis talle baarides jätkuvalt tähelepanu toob. Pisike arm vasaku silma kohal, mis on mälestus üheksa aasta tagusest röövi käigus püstoliga saadud obadusest, ainult rõhutab seda effekti.

      Michelle viskas mulle terava pilgu. „Suu kinni. Kas vandekohus on Ringeri osas endiselt otsustamas?” Noogutasin. „On nad küsimusi küsinud?”

      „Mitte üks piuks.” See ei olnud hea märk. Vaikne vandekohus on süüdimõistev vandekohus.

      Sel hetkel muutus kuuldavaks helikopteri mürin, mis on tavapärane nähtus meie getopiirkonnas nii päeval kui öösel. Ma valisin selle kontori, kuna see oli odav ja asus Van Nuysi kohtumaja läheduses. See näis olevat üpris meelepärane saak, kuni ma avastasin, et hoone paikneb ühtlasi ka riigi ühe suurema jõugu Barrios Van Nuysi territooriumi keskmes.

      Michelle ütles midagi, kuid tema sõnad kadusid helikopterimootori kõminasse. Raputasin pead ja osutasin lae suunas.

      Michelle hõikas kõvema häälega: „Kuidas tal istungil läks?”

      „Polnud viga.” Vägistajast pasapea kohta. Tema kaheksateistkümneaastane ohver, kodutu nooruk Aidan Mandy, kelle Ringer leidis kiirtoidurestoranide lähedusest luusimast ning almust – raha, toitu ja uimasteid – palumast, oli varem kerjamisega vahele jäänud. Seetõttu võiks Ringeri väide selle kohta, et tegemist oli vastastikuse äritehinguga, anda talle võiduvõimaluse. Välja arvatud asjaolu, et Aidan lõpetas traumapunktis nii tõsiste vigastustega, et tema täielik paranemine võtab aega aastaid, kui ta üldse sellest enam toibub.

      Ringer väitis, et ta pole meest vigastanud ja et pärast Ringeri lahkumist pidi mees veel kellegi teisega asju ajama. Kuid seda ma ei usu ja ma arvan, et vandekohus samuti mitte. Minu kaitse oli lühike ja konkreetne. Lasin mõnel tunnistajal kindlustusfirmast, kus Ringer töötas, mehe kohta paar head sõna öelda ja jäin seejärel ootele. Vandekohus peaks tegema süüdimõistva otsuse iga hetk.

      Helikopterid hakkasid eemalduma. Michelle ootas lärmi vaibumist. „Igatahes, ma loodan, et ta saab oma palga. Ta on üks jälestusväärne jätis.”

      Sellele ei saanud vastu vaielda. „Aga enda kiituseks võiksin öelda, et tegin päris hea lõpukõne. Tahad kuulda?”

      Michelle vajutas arvutiklaviatuuril nuppu ja hakkas tippima. „Oleneb. Oled huvitatud telefoniside alleshoidmisest? Kui mitte, siis olen üks suur kõrv. Vastasel korral pean sinu avalduse kohe kohtusse esitama, sest me oleme juba kuu aega arvega hiljaks jäänud. Ja sa pead oma auto registreerimismaksu ära tasuma.”

      „Hea küll, unusta ära.” Silmitsesin Alexi kabinetti, mida võiks teisiti nimetada ka meie iidvana uskumatult aeglase koopiamasina hoiupaigaks. Tõnäoliselt saaksime paremini hakkama isegi kopeerpaberiga. Märkasin, et uks oli kinni. See tähendas, et mees oli välja läinud. Ruum oli niivõrd väike, et kui ust mitte lahti hoida, saaks seal kümne sekundi pärast hingata ainult süsihappegaasi. „Kus meie vapper uurija on?”

      Olin oma endise kliendi Alex Medrano äsja enda juurde uurijaks palganud. Tal ei ole mitte mingisugust väljaõpet ega kogemust, kuid ta on nutikas ja tal on ebareaalsed oskused häkkimises. Lisaks olen üpris kindel, et ta ei saa olla hullem kui need kasutud loodrid, keda olin palganud varem.

      „Töötab kodus. Ta püüab saada andmeid Deshawni juhtumi kohta, mida sa palusid.”

      „Õigus küll.” Oleksin püüdnud neid ise hankida, kuid see nõuaks tõsist küberpungilikku vilumust ja korralikku arvutit. Mul ei olnud kumbagi. Hakkasin oma kabineti poole suunduma, kuid Michelle sirutas käe välja.

      „Oled sa ikka kindel selle venna palkamise osas? Ta on siiski varas ja häkker.”

      Vaatasin meie büroo odavamaigulist sisustust ja laksasin endale peopesaga vastu otsaesist. „Pagan, sul võib õigus olla. Kuidas ma sain küll ohustada meie võimsat varandusi sissetoovat impeeriumi?”

      Michelle vaatas mind altkulmu. „Ma ei väida, et ta meid paljaks röövib, tarkpea. Ma räägin, et mis saab siis, kui ta vahele jääb? Siis võib jääda mulje, et meie oleme ka asjaga mestis ja...”

      Raputasin pead. „Seda juba ei juhtu. Usu mind.” Alex oli häkkinud firmaarvutisse, et näpata kaks 750Li-d BMW vahendusettevõtte käest, kus ta müügimehena töötas. Kuid ta ei teinud seda iseenda jaoks. Tema lugu oli justkui otse raamatust „Hüljatud”. Alexi isa suri ootamatu südamerabanduse tagajärjel ja ema vajas pärast ajuinsulti ööpäevaringset hooldusravi, mida nad aga endale lubada ei saanud. Seega pidi Alexi vend Carlos töölt ära tulema, et ema eest hoolitseda. Tema väike õde Leticia oli just keskkooli lõpetamas. Talle oli pakutud stipendiumi Penn State’i ülikooli, kuid see poleks katnud tema ühikarenti. Kui Alexil oleks õnnestunud need autod maha müüa, oleks ta suutnud vähemalt paari aasta vältel hoolitseda nende kõigi eest. Seega varastas ta tõepoolest, kuid minu nimekirjas ei olnud ta siiski varas. Rääkisin loo ära ka Michelle’ile.

      Tal oli skeptiline ilme. „See on muidugi üks tõeliselt kurb nutulaul. Kas kontrollisid üle?”

      „Ei. Ta ei valetaks ju ometi.” Viskasin talle iroonilise irve. „Loomulikult kontrollisin.”

      Michelle võttis hetke, noogutas ja sukeldus taas oma arvutisse. „Olgu, tagasi töö juurde. Anna mulle oma ajagraafik Ringeri osas. Ühel või teisel viisil on temaga igatahes varsti ühel pool.”

      Viipasin äraminekuks käega ja suundusin oma nurgakese poole. Minu kabineti sisekujundust võiks kõige paremini iseloomustada ennetavalt sõnadega „mul on täiesti kama kaks”, sest mul ongi. Lisaks ei ole ka kedagi, kellele oleks tarvis muljet avaldada. Minu kliendid viibivad peaaegu alati vahi all. Enamik minu juhtumitest on kohtuistungid, mis on sisuliselt avaliku kaitse pärusmaa, kuid mida avalik kaitsja pole ühel või teisel põhjusel vastu võtta saanud. Seega on kõik minimalistlik: suur laud ja juristi tool (need sain ma odava hinnaga ladude oksjonilt) ning laua ees paar omavahel sobimatut tooli, mis minu omast madalamad olid (et teha mind imposantsemaks). Ainsad kaks asja minu laual lisaks arvutile on pealuukujuline tekiilapudel, mille kinkis mulle minu endine kavaler, ja väike nefriidist „rahapuu”, mille okstelt ripuvad alla tillukesed kullakarva kellukesed. Selle kinkis Michelle mulle inspiratsiooniks. Seni ei ole meil sellest igatahes erilist kasu olnud.

      Ülejäänud pärastlõuna veetsin Michelle’i jaoks vajalikke pabereid kokku korjates ja töötasin juhtumite kallal, mida mul tõenäoliselt edasi kaevata ei õnnestu. Alex ilmus välja kella kuue paiku. Ta ei meenuta mitte ühestki küljest ainsatki päriselu uurijat, keda ma eales näinud olen. Kuid Hollywoodile võiks ta vägagi meelepärane olla: ühele küljele lükatud paksud tumedad juuksed, oliivikarva nahk ja silmad nagu mustad teemandid. Michelle’i süda murdus, kui ma andsin talle teada, et Alex on gei. Kuid ta ei hakanud ka vastu vaidlema, kuna teadis, et minu geiradar