Ultima. L. S. Hilton

ajaveetmisest loobuda, ning seetõttu oli vangistus mulle palju vähem vastumeelne, kui oleks võinud arvata. Midagi polnud karta ja hirm polnud mulle kasulik. Ma lihtsalt otsustasin seda mitte tunda. Tunnid olid pikad, aga kuna polnud ootamatusi, millele reageerida, omandasid need peaaegu hüpnootilise kvaliteedi, mis nende möödudes suurenes – meeldiv tardumus, kui mitte just rahu. Ma magasin, võimlesin ja kordasin vene keele tegusõnu, ning kui ma parasjagu seda ei teinud, siis mõtlesin piltidest. Olin kuulnud vangidest, kes kordasid luuletusi või lõike piiblist, et hoida end mõistuse juures. Ma sammusin kujutlustes mööda Londoni National Gallery’t, kus olin esimest korda näinud päris pilte. Ühe pildi juurde läksin meenutustes kõige sagedamini tagasi: see oli Cézanne’i „Avenüü Chantillys“. Ma olin seda mitu korda silmitsenud, kompositsioon ainult rohelistes toonides, lihtsalt metsavaheline teerada, mida poolitab puust rööbas, jalge all on tolmune maa, taamal madalad valged majad ja loojuva päikese puhasoranž kera. Algul tundub see rahulik, isegi igavavõitu pilt, aga siis näed, et valguse kapriisid on nii vallatult kinni püütud, et lehed näivad su hingetõmbest võbelevat. Nii vaikne, aga samas nii elav.

      2

      Üks kahest, kas da Silva Caracal oli ujumise üle elanud või sihtis ta lõpuks ust avades minu suunas selle asendajaga. Ma ootasin nurgas kuulekalt Kalahaisu ja tänast põnevat kulinaarset üllatust ning võpatasin tuttava hääle peale.

      „Võid nüüd välja tulla.“

      Pärast lõputut pimestavat elektrivalgust keerlesid talvemaastiku värvid nagu Kandinsky maalidel, kui ma kobasin teed õue, võimatult elusasse rohelise ja kulla, sinise ja halli segadikku, mis avanes talvepäikese all kaljusesse kuristikku, mida ääristasid sihvakad tammed ja madalad põõsad. Mürdi, lehekõdu ja männi teravad lõhnad. Da Silval oli vorm jälle seljas ning ta lõhnas tugevasti dušigeeli ja Kölni vee järele. Olin valusalt teadlik oma lehkavast suust ja tuhmiks läinud räpastest juustest. Kalahaisu-mehest polnud jälgegi. Da Silva ulatas mulle kilekoti.

      „Häid jõule. Mine sea end valmis.“

      Selge õhk rõhutas veelgi läppunud haisu betoonplokkidest osmikus, mida ma nüüd nägin; räpases õuenurgas vedelesid roostes talutöömasinad. Mul oli tunne, et oleme üsna kõrgel. Da Silva hoidis relva mu selja vastas, kui ma kotis sorisin. Veel vett ja märgi salvrätikuid, hambahari ja -pasta, seep, deodorant, kamm. Ma tõmbasin jalast räpased teksased ja T-särgi ning hakkasin end puhtaks küürima, hoolimata sellest, kas da Silva vaatas või mitte. Juustega ei saanud ma eriti midagi ette võtta, aga piparmünt ja seep, isegi külm mineraalvesi tundusid imelised.

      „Need pole sellised, millega sa harjunud oled.“

      Ta oli toonud sõjaväe dressipüksid, valge puuvillase särgi ja läikiva jaki, supermarketi pesu ja tõeliselt jubeda välimusega tumepunasest kunstnahast mokassiinid.

      „Ma pidin ära arvama, mis numbrit sa kannad. Ja enamik kohti oli kinni, pühade puhul.“ Da Silva hääl kõlas pisut vabandavalt.

      „Käivad küll. Ja sa võid selle ära panna, sul pole seda vaja.“

      „Ma ei arva nii. Oled valmis? Tule. Pane side silmade peale tagasi.“

      Ta võttis mu käsivarrest kinni, et mind välja juhatada. Laetud relv vastu mu südant, ja süda jäi ikkagi rahulikuks. Imelik, millega inimene võib harjuda. Kui mu jalad mööda künkanõlva allapoole suundusid, tundsin kummalist kaotusevahku väikese toa pärast, kus ma sain rahus olla. Paus, pärast mida pööras da Silva mu ringi ning võttis sideme silmilt.

      „Ohoo.“

      Me seisime kaljutipul räpakalt betooniga kaetud teel. Meie ees oli vaade, mis ulatus kilomeetrite kaugusele: kõigepealt järsud metsased mäed, seejärel lai tasandik, mis laskus säravasse merre, mida ääristasid hõbedased rannad.

      „Väga ilus.“ Seni oli Calabria tundunud mulle igava kolkana, aga siit ei näinud mu nälginud silmad sõiduteid ega pooleldi valmis inetuid betoonehitisi. Da Silva osutas vasakule.

      „Ma olen seal sündinud. Sidernos.“

      „Kas me sinna lähemegi?“

      „Võib-olla. Kõigepealt peame ühes kohas külas käima. Mine autosse.“ Püstoli salasuudlus müksas vastu mu ribisid. Ära lase tal näha, et sa kardad.

      „Oo. Kas te paneksite sireeni peale, inspektor?“

      „Ole vait.“

      „Väike vestlus võiks kena olla. Tead, ma olen olnud pisut üksildane, sest sa panid mu mitmeks päevaks luku taha.“

      „Säästa oma hingeõhku. Tee peal võid pilte vaadata.“

      Ta ulatas mulle telefoni, aga pani enne mu randmetele käerauad ja kinnitas turvavöö. Ma ootasin, kuni olime sõitnud mööda järsku rada alla ja jõudnud maanteele, siis võtsin oma sülest telefoni. Da Silva sirutas ühe käe roolilt ja vajutas nupule. Ekraanil oli lähivõte hallipäisest mehest, kellel oli auk peas ja üsna palju ajusid krael. See tegi ta äratundmise raskeks, aga järgmisel fotol, kus mehe kõhuli keha lamas laual ja ühel pool paistis punasest sametist kardin, leidsid mu kahtlused kinnitust: see oli Ivan Kazbitši surnukeha.

      Ma olin kohtunud Kazbitšiga suve algul, kui ta astus Veneetsias sisse minu Gentileschi galeriisse ja tahtis lasta hinnata oma tööandja, vene kunstikoguja Pavel Jermolovi maale. Sidet da Silva ja Kazbitši vahel olin viimaste kuude jooksul tulemusteta otsinud. Hindamine oli kaval nõks; Kazbitš oli Jermolovit petnud ja tagajärg oli siin – vahendajale lasti ta kunstigaleriis Belgradis kuul kuklasse nagu reeturile, kes ta ka oli. Jermolov oli mulle öelnud, et hoolitseb selle eest.

      Ma vaatasin järgmisi fotosid surnukehast ja andsin näoilmega da Silvale märku, et see ei huvitanud mind üldse.

      „Noh?“ küsis ta.

      „Nii et Kazbitš on surnud. Kas sa ootad, et ma sellest hooliksin?“

      Ma mõtlesin hetke ja jätkasin.

      „Sa arvad, et oled järgmine. Kas seda see stseen seal rannal tähendaski?“

      „Räägi edasi,“ ütles da Silva. Tal tundus lõbus olevat.

      „Sina ja Kazbitš kasutate – kasutasite – kattevarjuna kunsti. Kazbitš püüdis Jermolovilt palju raha kätte saada, aga nüüd on Kazbitš surnud. Küsimus on…“ Ma tegin pausi, meenutades prahti, mille olin kuuripõrandale kogunud. „Miks Kazbitš Jermolovi raha vajas? Sest ta oli kellelegi võlgu. Kellelegi, kes tahab seda tagasi. Ja nüüd oled jäänud ainult sina, kes peab selle ära maksma.“

      „Väga hea.“

      Tundsin absurdsel kombel heameelt nagu korralik õpilane, kes oli just õppetüki esitanud. Miks ma hoolisin millestki sellisest nagu da Silva kiitus? Kas ma olin selles kuuris Stockholmi sündroomi saanud?

      „Aga kellele ma selle raha võlgnen?“ küsis ta. „Oletades, et sul on õigus. Mis sa arvad, kes mulle need pildid saatis?“

      „Miks see peaks mind huvitama?“

      „Dejan Raznatovic.“

      „Ahaa. Saan aru.“

      Raznatovic oli relvaärimees, selle pettuse viimane lüli.

      Ma olin ta Belgradis üles otsinud ja arvasin, et meie kohtumine tema kabinetis oli läinud suurepäraselt, aga kui otsustada randa tulnud püssimehe järgi, oli seksijärgne mõnus tunne nüüdseks ilmselt kadunud.

      „Nii et Raznatovic saatis meie püssimehest sõbra sinu juurde? Kazbitši pole ja raha ka pole?“

      Da Silva kehitas õlgu. „Jah ja ei. Mis puudutab härra Raznatovicit, siis oli siin vääritimõistmine. Ütleme, et mul oli vaja sind Veneetsias kiiresti näha.“

      „Mitte nii kiiresti, kui sa hoidsid mind kolm päeva panino⁴-dieedil.“

      „Palun selle pärast vabandust. Ma pidin hoidma sind turvalises kohas.“