Ultima. L. S. Hilton

saavad. Ja ehkki ma olin viimaste tundide jooksul välja selgitanud, et da Silva suutlikkus elada kaksikelu pani mind end amatöörina tundma, uskusin ma teda. Teisest küljest, ma saan riskist kaifi. Ja ma nägin midagi, mida da Silva ei näinud – tema õla tagant paistis üks mees, kes liikus aeglaselt ja sihikindlalt mööda randa meie poole. Ma kahtlesin, kas ta on juhuslik mööduja, sest ta hoidis käes automaati.

      „Me kas lõpetame siin või sa tuled koos minuga tagasi ja vaatame, kas saame mõnda aega koostööd teha.“

      Da Silva hääl oli sama kindel nagu ta käsi relval.

      „Koostööd teha?“ sisistasin mina.

      Ma oleksin võinud siis mõelda kõigest sellest, mida ma olin teinud, kõigest sellest, mis oli juhtunud, et ma siia jõudsin, kes ma olin olnud ja kelleks saanud. Aga ma ei mõelnud.

      „Lase siis käia,“ vastasin. „Tee seda. Lase käia.“

      Kui kõlas lask, tundus da Silva rohkem üllatunud kui mina, aga see oli selle nädala jooksul teine kord, kui keegi mind tappa püüdis. Kuul ei tulnud da Silva Caracalist, mis oli siiani kindlalt mu rinnale suunatud, vaid selja tagant rannast. Aeglaselt ja asendit säilitades keeras da Silva pead, kuni nägi kaljujalamil üht kuju. Mees oli õhku tulistanud, hoiatuseks. Ma oleksin tahtnud öelda, et vähemalt keegi siin võtab asja tõsiselt, aga see polnud õige hetk. Tundsin kerget püssirohulõhna, mis kalki tuhmi terashalli detsembritaevasse tõusis.

      „Tüdruk. Jäta tüdruk rahule!“ hüüdis mees.

      Ma sisistasin da Silvale: „Kas sa ujuda oskad?“

      „Hoovused,“ vastas da Silva aeglaselt. „Ma ei teinud nende suhtes nalja.“

      „Haara minust kinni,“ ütlesin talle. „Tõmba mind enda ette. Seejärel kasuta seda toru.“

      „Aga kui ta sind tulistab?“

      „Äärepealt oleksid ju sina mind tulistanud.“

      „See tüdruk!“ Vintpüss sihtis nüüd meid. Da Silva kummardus ettepoole, haaras mu õlast ja tõmbas mind enda vastu, pöörates ringi, justkui me tantsiksime, nii et me vahetasime kohad ja tema seisis seljaga vastu tukslevaid laineid. Nüüd oli relv minule suunatud. Vähemalt mingi muutus.

      „Ma ütlesin sulle. Lase ta lahti!“ Relv ja mees selle taga lähenesid nüüd mööda rämpsuga kaetud kiviklibu. Varjates end minu kehast kilbiga, käsivars mu lõua all kõveras, astus da Silva sammu tagasi, seejärel veel ühe. Veel üks samm, ja ma tundsin, et ta haare lõdveneb, seejärel lasi ta mu lahti ja sekundi pärast kõlas üle mu pea lask. Kukkusin betoonile, peopesad õlgade all. Plartsatus, ja pikk hetk vaikust. Ma pöörasin pead. Da Silva oli mulle just mõni hetk tagasi öelnud, et kui püüan põgeneda, tapab hoovus mu mõne minutiga, aga ise oli ta juba toru juures. Ma nägin ta käsi, kui ta end lainevahus mööda toru edasi tõmbas. Mees rannal oli jooksma hakanud. Mul oli ehk kakskümmend sekundit, kuni ta minu juurde jõuab, ja mõtlemiseks aega polnud. Toru oli vasakul, ma võisin paari tõmbega selleni jõuda. Veeretasin ennast külili, hoidsin hinge kinni ja kukutasin end vette.

      Da Silva polnud valetanud. Hoovus oli nii tugev, et võisin seda kuulda – kõva, pidev lõmpsumine, mis tuli surve all torust. Külm oleks mul hinge kinni löönud, kui hoovus seda juba enne teinud poleks. Raske jakk oli märja surilinana mu pea ümber takerdunud. Vehkisin kätega ja püüdsin kusagilt kinni haarata, ise soolast ja surmaeelsetest paanikavärinatest pime, ning tõusin veepinnale järgmise kuuliga samal ajal, püüdes meeleheitlikult toru lainelist serva kätte saada. Sain jala poolenisti üle selle, ligane kumm tungis mulle näkku, kõikudes selle sees oleva vee taktis, ning ma tirisin hammastega jaki õlalt maha ja sain parema käe vabaks. Ma libistasin käe toru alla, et pidepunkti leida, ja mu vasak käsi sai lahti just siis, kui laine tabas mind otse näkku ja lögane vesi tõmbas selle kuradi värgi mul seljast ära. Ma olin väiksem kui da Silva ja toru oli mulle liiga lai, et selle alt turvaliselt läbi minna ja ikka veel hingata; pidin küürakil olles sellest pooleldi üle ronima, tõmmates end kätega edasi. Vähemalt tähendas see, et näen midagi, ehkki kui vaatasin üles ja nägin seda meest rannalt istumas kaksiratsi kohas, kus toru oli platvormiga ühendatud, ja püssi laadimas, oleksin tahtnud, et ma ei näeks midagi. Mees tulistas uuesti, aga ta ei sihtinud mind. Kui ta peaks allapoole tulema, on da Silva ilmselt kuskil eespool vees. Mees liikus ettevaatlikult edasi, jämedat toru komantšide kombel reite vahel pigistades. Kõikuval laeval polnud näha mingit elumärki. Kas me kolmekesi pidime võitlema laevatekil, kui sinna jõuame? Mul polnud midagi, millega end kaitsta, peale juuksenõela teksaste tagataskus. Need teksased olin ma eelmisel õhtul Veneetsias jalga tõmmanud, kui olin veendunud, et da Silva mind mõrva eest arreteerib. Tollal, kui elu oli nii lõõgastav. Oleksin võinud lausa heldida, kui mul oleks aega olnud.

      See oli Concorde’i nõel, umbes kümne sentimeetri pikkune, mõeldud juuste ülespanemiseks. Ma painutasin jääkülmi sõrmi ja tõmbasin nõela välja. Mõtle, Judith. See juuksenõel polnud mingi relv, isegi kui püssimees oleks lasknud mind endale piisavalt lähedale, et saaksin seda kasutada. Ta oli rüütelliku osa juba ära teinud; ma kahtlesin, kas ta tunneks mingit erilist rahutust oma sõjategevuse tagajärgede üle. Võtsin juuksenõela hammaste vahele ja pingutasin edasi minna, natuke ettepoole, meeleheitlikud meetrid; seejärel keerasin end küljega mere poole, mu jalad klammerdusid toru külge, ma haarasin nõela kätte ja hingasin sügavalt sisse. Mu silmad olid soola tõttu kõvasti kinni, ma tundsin vasaku käega oma reie taga lainelisi servi ning torkasin nõelaga paksu torukummi. Nõel läks kenasti sisse. Surusin kogu jõust ja lasksin kummi tühjaks.

      Toru põrkus jõuga paremale nagu tohutu lõgismao saba, kui rõhu all vesi vabaks sai. See heitis mu hetkega pinnale, enne kui teine laine tagasi viskas. Ma püüdsin kätega toru ümbert kinni haarata, aga see oli liiga jäme ja ma ei saanud seda kätte; see lõi mind uuesti ja keerutas ringi. Mõni tõmme ülespoole tõi mu tagasi õhu kätte, ehkki tundsin enda taga pidevat tõmmet, mis tiris mind sogase veega toru suunas. Püssimehest polnud jälgegi. Ma ahmisin õhku ja tegin ujumisliigutusi, köhides kurku põletavat soolvett. Konteiner oli ikka veel umbes viiekümne meetri kaugusel, aga hoovused tirisid mind kohutava kiirusega teises suunas. Hulpisin abitult. Iga katse ujuda oli asjatu; ma olin juba väsinud, riided takistasid mind ja ma ei saanud teha midagi muud kui triivida. Hõljuda mingi aja. Lasin pea tagasi sügavasse ükskõiksesse vette ja mõtlesin: kui imelik, et ma ei tunne enam külma.

      „Siia! Ruttu siia!“

      Imestasin, miks ma polnud paadimootorit kuulnud, aga merekarpide vihisev heli mu peas neelas da Silva hääle peaaegu täielikult. Ta hüüded tungisid läbi kummalise pehme rahu. Miks ta ei võinud loobuda, jätta mind sinnapaika? Vähemalt võisin ma ta sellest rahuldusest ilma jätta. Ma ei liigutanud enam jalgu ja libisesin alla, mere hälli.

      Kui ma silmad avasin, oli pime. Tundus, et on öö – pilved olid aeg-ajalt paistva kasvava kuu kõrval süsimustad. Külm oli mind üles ajanud. Kogu mu keha värises vettinud, mereveest kangetes riietes, hambad plagisesid nagu need laste mänguasjad, mis tuulega liiguvad. Jäi mulje, et ma laman paadipõhjas, mis hüples ebameeldivalt mu alaselja vastas iga kord, kui tuli laine. Mootorimüra puuris jääpurikaid mu kumisevatesse kõrvadesse. LED-tulede rida paadipäras näitas da Silvat, kes istus rahulikult rooli taga. Hetkeks kaalusin, kas see võiks olla põrgu – võib-olla oli mind mõistetud sõitma terve igaviku mööda Styxi jõge da Silva seltskonnas? –, aga valu reites ja vastik janu kurgus osutasid pettumust valmistavalt sellele, et ma olin ikka veel elavate seas. Püüdsin istukile tõusta ja lõin pea vastu paadi tagaistet ära. Da Silva pööras selle heli peale ringi.

      „Sinuga on siis kõik korras.“

      Mu paljas parem käsi oli ebamugavalt üle pea; kui püüdsin seda liigutada, tundsin käe ümber metalli, mis hõõrus märja naha marraskile. Da Silva oli mu pingialuse külge aheldanud.

      „Su kõrval on vett.“

      Mu vasak käsi kobas ringi ja leidis plastpudeli. Evian maitses paremini kui 73. aasta Lafitte.

      „Sa