Ülelahe pumpernikkel. Kersti Salulaid

see asi nüüd nii hull ka ole, siit käivad kiirbussid hästi tihti Helsingisse, kahe tunniga viivad ära. Kui veel pileti ette ostad, saad viie-kuue euroga hakkama,” lohutas Tiia. „Kust sa muidu pärit oled?”

      „Tartust,” kostis Lysette napilt.

      „Siis ikka linnatüdruk minuga võrreldes. Aga minagi harjusin siin ruttu ära, kuigi esialgu tundus võõras. Tegelikult on Turu väga tore linn, mulle on siin päris meeldima hakanud.”

      Lysette kangutas kohvrilukud lahti ja astus kapi juurde. Ta nägu venis pikaks. „Kas ma pean sellega pool aastat hakkama saama või? Mul ei mahu kohvridki sinna ära.”

      Tiial kihvatas korraks. Kas teine ei näe, et tema on endale jätnud väiksema kapipoole? Samuti oli naine pannud uustulnukale mõned oma riidepuud, sest kes neid ikka kaasa võtab.

      „Ega kotte peagi kappi panema, minul on nad voodi all,” ütles Tiia, kuid sai kohe aru, et see nõuanne polnud asjakohane. Need sumadanid ei mahu ühegi sängi alla. Oijah.

      Tiiale oli alati tundunud ebaviisakas pealt vaadata, kuidas teine inimene oma asju lahti pakib, seega otsustas ta minna kööki. Vaja veel üks külmkapp sisse lülitada, seda saavad uued tulijad kasutama hakata.

      Ta manööverdas ennast ukse ette lahtilöödud kohvrist mööda. Kõrvaltoas sättis ennast sisse kaks uustulnukat ja seal avanes sarnane pilt tema toaga: igal pool avatud kotid, riidevirnad, jalanõud ja muu kraam. Kööki oli tekkinud konservikarpide ja moosipurkide hunnik ning lõhnas isuäratavalt suitsusingi järele.

      „Kas tekki, patja ja voodipesu polegi?” nõudis Lysette, kui Tiia tagasi jõudis.

      „See ei ole hotell, et kogu varustus ootamas,” hakkas Tiia kannatus katkema. „Siin peaks vanast ajast mõni tekk ja padi leiduma, kuid eks sul tule poest läbi käia, kui voodipesu kaasa võtta ei taibanud.” Hetke kaalus ta, kas pakkuda oma puhtaid linu, kuid siis meenus talle juhus, kus üks hädaline oli hiljem tema uue suletekiga koju sõitnud, ning ta loobus.

      Tiia suundus esikusse. Kui laealuses kapis veidi tuuseldada, saab vana teki ja padja kätte. Ta ei tahtnud eriti mõelda sellele, kes nendega omal ajal magasid. Pesnud polnud neid keegi. Madratsikate oli veel hullem. Mida küll tüdruk mõtles, kui nii suurte kohvritega teele asudes ei leidnud ruumi paarile linale ja padjapüürile?

      Kõrvaltoast olid uued tulijad vahepeal kööki jõudnud ja Tiia läks näitama, kus kellegi kapp on, millised potid-pannid on ühised ning kuidas külmkapp võimalikult võrdselt kolme uustulnuka vahel ära jagada.

      Siiri tuppa olid saabunud keskealine Maire ning Leili, vanem rahuliku olemisega naine, kes pakkus lahkelt omasuitsutatud sinki külakostiks. Tiia tõi eilsed kuklid lagedale ning pani teevee keema. Tuli välja, et Leili oli Viljandi kandist nagu temagi, ning üsna ruttu leiti ka paar ühist tuttavat.

      Oma tuppa tagasi minnes pidi Tiia peaaegu kukkuma – Lysette avatud kaanega kohver vedeles ikka veel ukse all ning ei paistnud üldse sedamoodi, et neiu seda lahti hakkaks pakkima. Selle asemel istus ta voodiserval ja näppis väikest läpakat.

      „Liisa, katsu nüüd oma asjadega kiiremini teha, varsti vaja magama minna. Homme on tööpäev nii sul kui mul.” Tiia üritas hääletooni rahulikuna hoida, pole ju vaja kohe pahandama hakata. Tiia jaoks oli tähtis kodurahu. Lausa sedavõrd, et ta oli selle nimel valmis ära kannatama ka mõningase ebaõigluse.

      „Jajah, kohe,” ühmas Lysette. Ta põrnitses avatud uksega kappi ning tõstis siis ühe kohvri sisse. Peaaegu pool sellest jäi üle kapiserva välja. Siis tõstis ta teise kohvri sinna peale, soris natuke selle kaane all ning tõmbas välja kokkupakitud tööriided. Niimoodi, kapiuks pärani lahti ja kohvrid otsapidi väljas, jättis nende tuba mulje, et keegi hakkab kohe lahkuma, kuid Lysettet see ei paistnud häirivat.

      Peab meeles pidama, et öösel pimedaga sinna otsa ei koperda, mõtles Tiia ja hakkas oma voodit üles tegema.

      „Kuidas ma siit laevale pääsen, kui tagasi Eestisse lähen?” päris Lysette. Tiia üllatus veidi: tüdruk oli alles saabunud ning jõuluaegse kojuminekuni oli veel üle kuu aja aega.

      „Noh et mis bussiga siit sadamasse saab?” jätkas neiu. „Mul on pilet enne jõule hommikusele Viking Linele.”

      „Kõigepealt peab linnaliiniga sõitma kesklinna, sealt kaugliinide bussijaama ja siis Helsingis tuleb Kamppist istuda trammi peale, mis viib Katajanokka terminali,” juhatas Tiia. „Mina olen küll tihti läinud Länsisatamast Tallinki või Eckerö Line’i laeva peale, sinna pääseb ka otse kaugliinibussiga sadama treppi.”

      „Kas see jääb paremale või vasakule?”

      „Mis mõttes paremale või vasakule?” ei saanud Tiia aru.

      „Noh et kui ma siit majast välja lähen, kuhupoole ma pean pöörama, et Helsingi bussi peale saada.”

      „Kõigepealt lähed maja taga olevasse peatusesse, kust liiniga 73 saad kesklinna, sealt tuleb edasi minna bussijaama, alles siis istud Helsingi bussile.” Tiia otsis oma riiulist kesklinna plaani ning viis selle Lysettele. „Näed, see hall nelinurk siin plaani keskel on keskväljak, kus peatuvad kõik liinibussid. Sealt edasi jõe poole jääbki kaugliini bussipeatus.”

      Tüdruk põrnitses tükk aega kaarti. „Kus see jõgi on?”

      „See sinine pael siin on jõgi,” näitas Tiia. Ta hakkas aru saama, et Lysettele tee juhatamine võib olla päris raske pähkel.

      „Kõige parem oleks, kui sa mõnel puhkepäeval läheksid kesklinna, võtaksid kaardi kaasa ja otsiksid üles bussijaama ning üldse tutvuksid linnaga. Me kõik oleme nii alustanud.”

      „Aga kuidas Helsingis Kajanokka sadamasse saab?”

      „Trammiga, kuid seal peab vaatama, et sadamast mööda ei sõida, terminal ei ole päris trammipeatuse kõrval.”

      „Järgmine kord tulen vist Ekolainsiga, et oleks lihtsam tulla. Aga kas firmajuht meid siis tagasi sadamasse ei vii? Kuidas ma tema arvates koju pääsen? Ma pean kindlasti päev enne jõule Tartus olema.”

      „Siiamaani on kõik kuidagi koju jõudnud ja enamik hiljem tagasigi tulnud. Raido oli teil ju bussijaamas vastas, edasi peab ise hakkama saama.”

      „Mina arvan küll, et esimese reisi peaks firmajuht garneerima, et töötajad ikka jõuaksid õige laeva peale,” arvas Lysette. „Kust ma Helsingi piletid saan osta?”

      „Meie ostame internetist, sealt on odavam. Vaata OnniBusi või Vainion Liikenne lehelt.”

      Lysette keeras oma läpaka Tiia poole. „Näita mulle.”

      Tiia sai aru, et ta ei pääse enne magamagi, kui Lysettel pole kojusõidupilet ostetud. Ta avas OnniBusi saidi, otsis välja marsruudi ja päeva ning kui oli leidnud, et minema peaks võimalikult varajase bussiga, jõudis järg maksmise kätte.

      „Nüüd siis sinu pangaandmed ja ongi kuue euroga pilet käes,” ohkas Tiia kergendatult.

      „Ta pakub mulle siin erinevaid kaardisorte! Mida ma valin?”

      „Mis tüüpi kaart sul on?” uuris Tiia.

      „Mul on Hansapanga diabeetkaart.”

      „Võta siis see märk,” näitas Tiia ekraanile.

      „Ma nüüd sisestasin pangakaardi numbrid, aga see küsib, kas ma peerutan või ei.”

      Parem ära peeruta, kui soome keelt ei oska, mõtles Tiia. Ta vaatas arvutit. Seal seisis teade, et pangakaart ei kõlba maksmiseks.

      „Miks ei kõlba? Mul on täiesti uus kaart!” protestis Lysette.

      „Vaata, minul oli ka omal ajal deebetkaart ning minagi ei saanud sellega piletit osta. Tuleb Swedpangast taotleda krediitkaarti või äkki õnnestub mõne Soome panga kliendiks saada. Mina näiteks ostan oma piletid Osuuspankki