Lubaduste lennurada. Katriin Fisch

ja telefoni töölauale asetas.

      Eleanor otsis arvutist Winehouse’i „Love is A Losing Game“, pani kõrvaklapid pähe ja nõjatus oma tooli, et nautida seda 2 minuti ja 34 sekundi pikkust lugu, mängides mõttega kaotusest. See oli õige häälestus, võttis pinged maha.

      Riidekapi siseukse peeglist paistis ta endale vana ja väsinuna. Kolmkümmend neli, mõtles Eleanor, üle töötanud, üle muretsenud. Ta kammis oma kuldse läikega punakasblondid juuksed hobusesabasse, toonis kulme ja huuli. Uuesti peeglisse vaadates jäi ta rahule kõrvarõngaste ja uue tumesinise kostüümiga. Kergelt taljes jakk ja põlvi kattev sirge seelik: klassika, ei midagi väljakutsuvat ega silmatorkavat. Puhas sirge esinduslik joon ja kallid parfüümid, need harjumused oli ta pärinud oma isalt, hingestatud ehted lisanud ise ja arusaama, et ta näeb halb välja, kaasa saanud emalt.

      Seinakella suur seier oli lähenemas täistunnile, oli aeg minna läbi avatud kontori uuele juhile Robinile oma lugu müüma.

      Noor naiivitari olekuga juhiabi Kätlyn lausa pakatas heatahtlikkusest ja avatusest: „Üks hetk, ta juba ootas sind, aga kõne tuli vahele, kas ma pakun sulle teed või kohvi, meil on siin terve karp šokolaaditrühvleid, tahad? Evel on sünnipäev.”

      Liiga soe ja siiras meie külmetava kontori jaoks, peale esimesi öökülmi on temagi läinud või pingestub, kibestub, samastub ohvritega, mõtiskles Eleanor.

      Mõttetu oleks süüdlasi otsida, nad kõik osalesid siin nii mugandumises kui ka intriigides rohkem või vähem teadlikul moel ja kasutasid enesehaletsuslikku privileegi olla ohver, olla valesti mõistetud.

      Tegelikult oli siin sotsialiseerumiseks vaid üks võimalus: kui small talk’i ei oska, siis tuli osaleda kuulujuttude levitamises. See oli järeleproovitud ja turvaline viis sõpruseks, midagi lapsepõlve unejuttude ja muinasjuttude vahepealset, aga mitte nii süütu ja õpetlik. Jutuvada hoidis sind sootsiumis, aitas kinni pidada vaikimisi reeglitest, mida tuli järgida, kui tahtsid ellu jääda. Ükskõik kui küsitavad need reeglid siis ka olid, aga nad varustasid sind katkematu õpetusega, tervele mõistusele siiski üsna kaheldavaga. Eleanor oli seda nõrkushetkedel proovinud, tundnud end aga alati pärast seda loodetud naudingust ilma jäänuna.

      Küllap ta siiski õpib small talk’i ka ära, mõtles Eleanor Kätlynit jälgides. Ta on liiga hea, et üksnes klatšist elujõudu ammutada.

      Sirutades Kätlyni märguande peale käe ülemuse ukselingi suunas, kõhkles Eleanor hetke. Teen end naerualuseks, käis temast kerge ebakindlusevärin läbi.

      Robin oli tema tulekut oodanud, astus kabinetisügavusest joonelt Eleanori suunas, aval naeratus ja ettesirutatud käsi murdmas ametiredelist tulenevat distantsi, mälestuste kohmetust ning eelarvamusi, ja pakkumas mida – unustust?

      Robin oli ametisse asunud paar nädalat tagasi, omavaheliseks vestluseks ei olnud neil veel võimalust avanenud. Eleanor ei suutnud mõista, mida Robin siin õigupoolest taotles – on see mingi järjekordne enesetõestus, soov saavutada avalikku populaarsust, mingi tehing? Miks ta nii häirivalt palju naeris, nii siis kui keegi oli vaimukas või irooniline, kui kõlasid süüdistused, kui ka siis, kui kahemõttelisus ületas hea maitse piirid. Kas ta varjab oma mõtteid selle naeru taha, mängib kaasa, kuni tal on käes kogu info, mida vajab?

      Aga naistele ta meeldis. Endine peatoimetaja, vananev elunautija oli asendatud noore, sitke ja palju vähem läbinähtava eksemplariga, kes oli oma mõjust teadlik. Eleanor ohkas. See jõuline tegelane oli Eleanori jaoks märksa etteaimatavam - neid ühendas ebamugav ajalugu.

      Jah, keegi meist ei ole kaitstud mineviku eest! Ruumilist distantsi oli Robiniga alati olnud keeruline hoida – mees eelistas kindlat silmsidet ja minimaalset distantsi vestluspartnerist.

      „Istume sinna, palun. Ei olegi olnud veel võimalust sulle öelda, kui hea meel mul on, et me siin üle pika aja jälle kokku saime. Soovid sa kohvi, teed?“ alustas Robin vestlust.

      „Rohelist teed,“ vastas Eleanor, jättes tähelepanuta vihje nende ühisele minevikule ja lisas: „Mida tõhusam antioksüdant, seda parem.” Nii kriiskasid pealkirjad kaubandusega koostööd tegevas meedias. Aga kes teab, võibolla saan praegu hoopis järjekordse pestitsiididoosi, mõtiskles Eleanor sarkastiliselt. Elu on tihti õel, ja kaubandus eriti.

      Robin noogutas uksel seisvale sekretärile, kes tõttas kohvi ja teed tooma. Eleanor ei teadnud, kust alustada, ärevus hakkas võimust võtma. Liiga palju oli kaalul, oleks andestamatu see mõne tobedusega ära rikkuda, pingestus ta jalga üle põlve sättides ja seelikut võimalikult alla sikutades.

      Robin hingas sügavalt sisse, nõjatus toolis Eleanori poole ja alustas ise: „Sain su meilist aru, et tahad kasutada kuuajalist loomingulist puhkust enesearendamiseks, sealhulgas lisanädalat lähetuseks? Ühesõnaga, põgened mu laitmatu juhtimise ja juhendamise alt taas tuhandete kilomeetrite taha?”

      Teeseldud naeru varjus jälgis Eleanori uuriv silmapaar, mis salvestas iga tundevirve. Eleanor oli seda kartnud ja püüdis minevikku ja olevikku lahus hoida, meenutades mõttes refrääni laulust „Love is A Losing Game“.

      Robin jätkas: „Saan aru, et oled ühtlasi valmis ka sellest meediale kättesaamatust pühategelasest persooniloo tegema?” Ning lisas heatujuliselt: „Püüad ajakirjanduspreemiat meile tuua?”

      „Jah, ma olen harjunud võimatut saavutama,“ sõnas Eleanor, tundes korraga, kui väsinud ta on nendest lõpututest enesetõestamistest kõigi tööl oldud aastate jooksul.

      „Olen kuulnud, olen kuulnud,” muigas Robin taas ja lisas siis ootamatu reipuse ja asjalikkusega: „Sõida, tee see intervjuu, vaata, kuidas seda meie kontekstis osavalt serveerida. Neid müstilisi prohveteid ilmub aina juurde, aga paistab, et selle teema osas ei ole turg veel küllastunud.”