Lubaduste lennurada. Katriin Fisch

see teadmine on tegelikult päästnud?

      Nad jätsid linna maha ja lendasid läbi tiheda pilvemassi pimedusse. Peagi lubati taas lennurežiimis seadmed avada, mida suurem osa ka kohe kasutas. Eleanor mõtles, et ilmselt ei ole kunagi varem kirjalik eneseväljendus olnud nii massiline. Võibolla praegu ongi selle kõrghetk? Võibolla väheneb alates tänasest teksti maht iga päevaga ja pilt võtab selle taas üle?

      Turbulents andis endast märku väikeste raputuste ja värinatega, peaaegu rahustavalt. Stjuardessid, väljapeetud naeratus näol, taandusid joogi- ja suupistekärudega kiiresti lennuki nina- ja sabaossa, katkestades teenindamise. Peagi järgnes teade piloodilt: „Palun kinnitage turvavööd, kogeme lähiajal vähest turbulentsi.” Eleanor oli stjuardesside kadumisega ilma jäänud oma kohvist, praegu oleks see ära kulunud lihtsalt tuju tõstmiseks ja asendustegevuseks.

      Jõudnud vaevu turvavöö kinnitada, kogesid nad hetkelist järsku kukkumist, millele järgnesid väiksemad raputused. Lennukisabas istuvad reisijad kriiskasid. Lõuna-eurooplased, kes ei suuda oma emotsioone kontrollida, oletas Eleanor, surudes ise jalgu vastu lennukipõrandat, justkui asuksid seal nähtamatud piduripedaalid, mis aitavad kokkupõrget tundmatuga vältida, ja klammerdus küüntega tooli käsitugede külge.

      „Kas kõik on korras?” küsis mees kõrvalistmelt.

      Eleanor hingas sügavalt sisse ja välja ning sõnas vabandavalt naeratades: „Selline lendamine muudab mu ärevaks jah.”

      „Kas teil on varasemast halbu kogemusi?”

      „Jah on,” pomises Eleanor.

      Turbulents raputas taas lennukit, seekord kergemini. Mees vaatas teda oma uudishimulike ja heasoovlike silmadega ja küsis: „Kas te lendate puhkama või olete tööreisil?”

      „Vist kõik ühes – töö, puhkus, õppimine.”

      „Mida te õppima lähete?”

      „Kirjutamist,” vastas naine ja lisas juba mõnevõrra rahunenult: „Ma ei tea, miks inimesed üldse tahavad kirjanikuks saada, miks see on teistest unistustest parem?”

      „Küllap selleks, et saaks jalad maast lahti, et saaks lennata,” lõõpis mees vastu.

      Eleanor aasis saadud vastust mõttes – jaa, muidugi, inimkond on muutumas ingliteks. Viisakaks jäädes sõnas ta: „Ma eeldasin, et need, kes kirjutavad, neil on sünnist saati jalad maast lahti, et neil ei õnnestugi neid kunagi maha saada.”

      „Jah, aga nad ise ju ei tea seda kindlalt enne, kui on oma maailma kirja pannud. Nipp seisnebki selles, et esmalt tuleb jalad maast lahti saada, siis lennata ja lõppfaasis jällegi korralikult jalad maha saada, kas pole?” sõnas mees küsivalt naeratades. „Me räägime ju piloodi rollist, mitte suvalisest kaasreisijast?“

      Kas selles oli mingi loogika või heidab ta mu üle nalja, mõtles Eleanor. See vestlus hakkas teda huvitama.

      „Mis teie arvates siis kirjutades toimub?” küsis ta võimalikult ükskõikse häälega, tundes, et on juhuslikult sattunud varjatud leiukoha lähedale.

      „Ilmselgelt on see maailma loomine kõige juurdekuuluvaga, ja kõrgus, see annab lihtsalt laiema perspektiivi, iga asi asetub oma kohale.“

      Pagana filosoof, muigas Eleanor mõttes. On see mees ise üldse midagi ilukirjanduslikku kirjutanud? See mida tema, Eleanor, seni kirjutas, oli enamasti vaid hoovõtt millekski, mis seni end tema eest varjas. Aga ta ikkagi kirjutas. Sest kirjutama peab, muidu võidki oma inspiratsiooni ootama jääda, kaod võrdlemise kibedasse liiva, eneseusk lööb kõikuma, kõik tundub kulunud, varastatud, jäljendatud või liiga triviaalne, et seda kirja panna.

      Seitse aastat tagasi oskas Eleanor neid hinnanguid vältida, aga nüüd ei suutnud ta kuidagi inspiratsiooni leida. Nõiaõpilane, sa oled oma loitsu sõnad unustanud, muigas ta mõrult Goethe ballaadi meenutades. Kriitikutel ei olnud siin süüd, nemad olid alati pigem leigelt soosivad kui põhjalaskvad. Ta ise ei suutnud selles enam mingit väärtust näha: tekst nagu kohustus, teda ennast seal enam ei olnud.

      Mõttes küsis ta endalt: mida mina praegu kirjutamisest tean? Kirjutamine on ohtlik, sõltuvust tekitav illusioon, ettearvamatu protsess, mis viib su endaga kaasa, iga uus sõna, iga uus tegelane on avastus, see kõik on üks tohutu energiaülekanne.

      Avaldamine on veelgi ohtlikum. Sind loetakse ja tõlgendatakse – see on piinav rambivalgus. Ja siis, täiesti ootamatult, lõpeb kõik ära, sa ei suuda enam midagi kirjutada, aastaid kestev mõttepaus, lood veel mõned tekstid, mis sind ei köida ja äkki selgub, et kõik teised autorid kirjutavad sinust originaalsemalt, sügavamalt, tänapäevasemalt, leiavad tekstile õige tempo ja teema. Sa oled justkui inflatsiooniga oma väärtuse kaotanud rahatäht, mida ei investeeritud õigel ajal õigesse kohta. Kas ma mängisin laenatud pillil ajutist viisi, oli ta endalt sadu kordi küsinud.

      „Kõrgelt vaadates võib kõik tunduda nii tähtsusetu,” sõnas Eleanor resigneerunult.

      „Vastupidi,” elavnes mees, „see võimaldab näha asjade terviklikku olemust, tekivad uued seosed, need on nagu settinud vastused teie küsimustele, ja taju avardub.”

      Eleanor ei mõistnud, mida mees silmas pidas ja sõnas väsinult: „Tundub, et peaks veidi puhkama.”

      „Muidugi puhake, meil on veel kolm ja pool tundi lendu ees,” sõnas mees heasoovlikult.

      „Aga mida te ise kirjutate?“ küsis Eleanor, endale stjuardessi pakutud tekki peale sättides.

      „Aa, see on kiri õele, ma ei ole suurem asi sidepidaja,“ sõnas mees sülearvutit taas avades.

      „Nii et teie tekstid ei ole uues valguses ja teadmises kirjutatud,“ naasis Eleanor tahtmatult endise teema juurde.

      „Mis puudutab suhteid lähisugulastega, siis koban ma alati pigem pimeduses,“ muigas mees nukralt ja lisas, „muide, ma olen Michael.”

      „Eleanor.“ Kaaludes, kas on liialt pealetükkiv veel küsimusi esitada, poetas ta kiirelt: „Teate, mind hakkas see teie kirjutamise filosoofia ikkagi huvitama.”

      „Aa,“ naeratas mees kavalalt, „professionaalne huvi.” Ta ulatas arvutikotist visiitkaardi ja sõnas: „Kirjutame siis sellest.”

      Mõtlikult luges Eleanor visiitkaarti ja küsis: „Kas teil on aega? Ma mõtlen selle jaoks, mida te teha tahate?”

      „Et aru saada, mis teid kiirustama sunnib, tulebki aeg maha võtta.”

      „Küllap,” sõnas Eleanor mõtlikult, otsis seejärel iPadist välja uneäpi, pani kõrvaklapid pähe ja sulges silmad.

      3.

      Esmaspäevahommikune toimetusekontor elas oma tavapärast elu – sekretär luges lehte, vesteldes samal ajal telefoniga. Turundusjuht seletas suurel häälel sporditoimetusele: „No mina küll ei käi teiste palganumbreid nuhkimas!”

      Siis on sind küll tõsine meeleparandus tabanud, mõtles Eleanor möödudes ja turundusjuhile põgusalt noogutades.

      Kokkuhoidvamad kolleegid sumisesid kohvinurgas, ja oli ka põhjust, sest lisaks elavat vastukaja tekitanud tööaja muutusele oli taas nähtud ringi liikumas ka kidakeelset personalijuhti. See tähendas kas seda, et õiglane tasu, töökoormus ja -tingimused põrkuvad produktiivsuse ja efektiivsuse argumendiga või siis koondamisi, nii-öelda looduslikku valikut, mille käigus kõrvaldatakse ebasoovitavad mutatsioonid.

      Viimaste kuude sündmused olid õhkkonna närviliseks muutnud – valimiste-eelne poliitiline võitlus lõhestas ühiskonda. Lisaks veel need tõlketööd – miks mina neid üleüldse teen, küsis Eleanor endalt juba mitmendat korda, ehkki teadis vastust – majanduskriis, mis siis, et juba vaibumise märke ilmutav.

      Jälle kandus temani koridorist turundusjuhi praaliv eneseimetlus: „Mina olen strateeg, ma hindan tõenäosust ja ei võta mõttetuid riske!”

      Selge pilt. Ühtlasi ei loo