Kripeldus. Sabine Durrant

aga sellal kui ma räägin, tundub iga žest kohmetu, silmatorkav. Vestlusel on oma etikett: kuulaja peaks kõnelejale otsa vaatama, kõnelejal on lubatud mujale vaadata. Kriminaalinspektor Perivale ei vaata aga minu poolegi – hoopis mina jälgin teda – hetkeni, mil ma teen pausi, ja siis pöördub tema pilk tagasi ja puurib end minu silmadesse. See ajab segadusse. Kui ma pead kallutan, juuksed hobusesabasse tõmban ja sõlme keeran, et nad koos püsiksid, tundub see ebaloomulik, justkui teeskleks keegi sundimatut olekut. Sama lugu on siis, kui ma käelabad džempri varrukatesse tõmban. Parem on püüda liikumatuks jääda – nii me saatekülalistele ütleme. Istuge oma käte peal, kui on vaja. Mu kael hakkab õhetama. Kui ma olen oma jutustuse lõpetanud – samasuguse loo nagu see, mille konstaabel Morrow mõne aja eest kirja pani, ütlen kriminaalinspektor Perivale’ile, et ta tekitab minus tunde, justkui oleksin süüdi ja peaksin ennast kaitsma. Mul on samasugune kössivajutav tunne nagu turvaväravatest läbi või kallite poodide väljaviskajatest mööda kõndides.

      „Te teete seda sageli, eks?”

      „Mida?”

      „Kõnnite kallite poodide ustest sisse?”

      Annan tema käsivarrele naljatleva laksu. See ei ole meeldiv hetk. Tema nahk polosärgi lühikestest varrukatest allpool on kahvatu, tumedate ämblikulike karvadega. Ta vaatab minu kätt, mu erepunaseid küüsi.

      „All Shook Up,” ütlen kätt tagasi tõmmates. „OPI. Seda oli töö juures vaja.”

      Ta muigab.

      „Jooge ometi teed,” ütlen ma. „Mul on kahju, et ma ei saa teid rohkem aidata. Soovin, et ma oleksin midagi näinud, ükskõik mida. Kahju, et see käik teil tühja läks. Ja sellest vaesest naisest on kahju.”

      „Minul ei lähe ükski käik tühja.”

      Võib-olla on ta selline mees, kes tunneb end vähem küündimatuna, kui ta tekitab teistes inimestes tunde, et nad on pisikesed. Ta meenutab mulle minu praktikaaja ülemust „Panoraamis” – Colin Sinclairi, kellel olid suured mustad nahkrõivad ja väike punane Suzuki 125. „See on sinu arvamus; ma ei saa kommenteerida,” kostis ta iga tähelepaneku peale, mis oli natukenegi vastukarva. Või kui mu rong hilines: „Mina usun sind; miljonid ei usuks.” Suutmata leida ühtki väikest kulunud rööbast, eksles tema aju sihitult, kuni leidis mõne eelarvamuse, mille külge haakuda. Ja see politseinik paistis tegevat sedasama. Ja surnukeha seal väljas... kui see ikka on veel seal.

      „Kas ta on ikka veel seal?” küsin ma. „Keset parki. Või viisite ta mujale? Mul pole aimugi, mida sellistel juhtudel tehakse.” Koputan vastu lauda. „Õnneks.”

      Kriminaalinspektor hõõrub nägu. „Me viisime surnu ära. Ta on lahkamisel.”

      „Kas te... kas nad, kriminaaltehnikud, leidsid midagi? Midagi, millest saaks teada, mis juhtus? Mis te arvate, kas see oli röövimine? Või vägistamine? Või juhuslik tapmine? Kas seal tegutseb mingi maniakk, kellest me kõik peaksime teadlikud olema? Vabandage, et ma nii palju pärin, aga oleks hea... teada.” Oma üllatuseks olen ma vist nutu äärel.

      „Me peame ootama,” ütleb ta, mitte sugugi tõredalt. „Mõne aja pärast teame rohkem. Minu moto on ÄÄK. Ära oleta midagi. Ära usu kedagi. Kontrolli kõike. Ma võtan ühendust. Kindlasti.”

      „Eneselämmatamine see vist küll ei ole?”

      „Isegi kui oletusi mitte teha,” ütleb ta, „arvan ma, et võime eneselämmatamise välistada.”

      „Kummaline, et enne Michael Hutchence’it polnud keegi sellest kuulnudki, aga nüüd on see esimene asi, mis kõigile pähe tuleb. „Ahah. Eneselämmatamine,” ütleme nüüd kõik, paljunäinud inimesed, keda on võimatu šokeerida, aga see mõte on ikkagi nii veider, et kägistamine võib olla seksuaalselt erutav.” Ma ajan nilbet loba – see on mul kombeks, kui ma närvis olen. Kriminaalinspektor vahib mulle niimoodi otsa, pooleldi tüdinult, pooleldi huvitatult, nagu võiks vahtida eredate triipudega akvaariumikala. „Te siis ei tea, kes see tüdruk on? Mobiili polnud... ega rahakotti?”