Kripeldus. Sabine Durrant

tüdruk! –, oli uskumatult lohakas ja selle vastu polnud mul midagi. Ta oli pereliige. Me kõik – või tema ja mina – andsime igaüks oma panuse. Marta on teistsugune. Marta tunneb ennast palgatöötajana ja ma tean, et see on kõrgklassiprobleem, ja tean sedagi, et peaksin sellest üle olema, aga mulle meeldiks, kui ta tunneks ennast sõbrana.

      Teen kiiresti teed – sidruni- ja ingveriteed, see on närvidele hea – ja istun pingile. Marta tõstab resigneerunult pilgu. Ta arvab, et ma üritan vestlust alustada. Ta kardab seda. Aga ma pean talle rääkima, mis juhtus. Ütlen, et ma ei taha teda ärevile ajada, aga tal tuleb olla ettevaatlik. Ta peab jälgima, et uksed oleksid lukus ja aknad kinni. Ta ei tohi läbi pargi käia, Milliega ega üksinda. Ta peab olema valvel. Me ei tea, kes seal väljas on, ütlen ma, otsides mingitki sädet, kas või ärevust, ükskõik mida peale selle tuimuse.

      Ta vahib mind kahe mustadest juustest kardina tagant. Kui olen lõpetanud, pöörab ta pilgu kõrvale, nakitseb küüne servast nahatükikest ja seejärel torgib seda pöidlaga. Ta ütleb, et on Millie järele vaadates alati ettevaatlik ja ei jäta sissemurdmisalarmi kunagi sisse lülitamata. Tõenäoliselt on see minu ettekujutus, aga tema toon tundub tõrjuv, justkui oleksin ma kogu loo välja mõelnud, et vaid tema kallal norida. Ilmselt rääkisin ma seda juttu täiesti valesti.

      Vahin tema ees lebavat avatud ajakirja. Seal on fotoseeria Pippa Middletonist, ja Marta on leheküljele pastakaga kriipsujukusid joonistanud, kuigi need ei ole tegelikult kriipsujukud, vaid rohkem nagu punktiarvestuse kriipsud. Paistab, et ta on Pippa Middletoni näo ära sodinud.

      Küsin, kuidas tal kursusel läheb – ta õpib Tootingi keeltekoolis inglise keelt. Nimetan üht baari, millest ma olen kuulnud, kus käivad noored ja kus olevat „maruvahva”. Uskumatu, et ma niimoodi ütlesin. Maruvahva? Kuradi kurat. Pole ime, et ta mind ei salli. Kui uksekell heliseb, lasen jalga, et ennast vaikima sundida.

      Pikk tumedate juustega mees, jalas kottis teksased ja seljas poriroheline impregneeritud jope, seisab pisut kummargil, seljaga minu poole. Ta silmitseb hoolega üht lehte jalgteele lähima oliivipuu oksa küljes. Millisekundi võrra hiljem kui tarvis pöördub ta ümber ja küsib: „Pressite ise õli, eks ole?”

      See on kriminaalinspektor Perivale.

      „Alles kuu aega tagasi istutati,” ütlen ma, „need oliivipuud. Me lasime kogu aia, maja taga ja ees, täielikult ümber kujundada. Firma nimega Porised Kummikud. Nii et ma ei tea veel. Aga puid on ainult kolm, nii et isegi kui suvi tuleb palav, pole see tõenäoline.”

      Ta astub ettepoole ja sirutab käed välja, justkui mõõdaks vahemaad. „Kena elamine. Kolmeliikmelisele perele suur.”

      Varjamaks oma üllatust, et ta minust üldse midagi teab (kolmeliikmeline pere), kallutan end tahapoole ja silmitsen uuendatud vuukidega punastest tellistest müüritist, kolme korruse aknaid, elegantselt kitsenevat Victoria-aegset katuseviilu, hiljuti istutatud hiina rippubade jämedaid põimunud varsi, justkui näeksin oma kodu esimest korda, justkui elaks siin keegi teine.

      „Mu kolleeg,” lisab ta nagu muuseas, „rääkis, et naabermaja müüdi viie miljoni eest.”

      Ma hakkan õhetama. Ta arendab lihtsalt vestlust, aga mul on ebamugav tunne. Ma ei saa aru, miks ta seda ütles. Seisame seal, vaatame maja, vaatame teineteist, ja ma ei tea, mida arvata. Ja siis ütleb ta midagi, mida olen kartnud, sest ma lootsin, et minu töö on tehtud. Mõtlesin, et ongi vist kõik.

      „Kas teil on hetk aega?”

      Marta on kadunud, köögist minema lipsanud, kui ma välisuksel käisin. Ilmselt pages ta trepist üles, kuigi ma tema minekut ei kuulnud. Triigitud pesu on kadunud ja minu poolik taimeteekruus samuti. Küllap ta pani selle nõudepesumasinasse; ta koristab ka mind ära.

      Pakun kriminaalinspektor Perivale’ile istet, aga ta ei istu. Jääb seisma. Valan kraanist väiksesse kannu vett, et oleks mingit tegevust, ja kuulen tema kingade vaikset liikumist, naha kerget naginat, kui raskus jalalt nahale kandub. Tal on jalas pruunid tänavakingad, sellised, millel on ninade ümber augumuster, mis meenutab Jermyn Streeti, peeneid kingseppi, kes nikerdavad asju käsitsi.

      „Kas te elate siin kandis?” küsin ma.

      „Batterseas.” Ta on seljaga minu poole. „Teisel pool Clapham Junctionit.”

      „Tõusuteel,” ütlen ma ja saan siis enda peale pahaseks.

      „Kena pilt. Kas teie tütre tehtud?”

      Olen segaduses. Muidugi pruukis tal vaid guugeldada – minust ilmus alles mõne nädala eest lugu Sunday Timesi rubriigis „Elu päeva sees” –, aga kõhe tunne on, kui inimesed, kellega sa pole kokku puutunud, sinust midagi teavad. Seda ma püüdsingi seletada konstaablile, kellega ma möödunud suvel rääkisin, kui need imelikud jälitamised pihta hakkasid. (Sa ei ole meelelahutusäris mitte keegi, kui sind ei ole jälitatud.)

      „Craigie Aitchison,” ütlen ma ja astun tema kõrvale. Pildil on koer lihtsal taustal – Play-Doh-sinine taevas ja marmelaadiroheline rohi. Seal on üks puu, tume kitsenev joon nagu pintsliots. Muidugi petlikult lihtne: koera olek on kuidagi üksildane ja meditatiivne. Arvan, et see peab meenutama Kristust. „See on bedlingtoni terjer,” ütlen ma.

      „Bedlingtoni terjer, mitte mingi suvaline terjer. Ja järjekordne oliivipuu. See on ilmselt läbiv motiiv.”

      „See on vist küpress. Teate küll, surm ja kõik muu. Mu mees ostis pildi hulk aastaid tagasi, aga kui Aitchison suri, tõusid hinnad lakke. Päris nutikas ost.”

      „Päris nutikas ost,” kordab ta, justkui poleks ta eluilmas midagi nii rumalat kuulnud.

      Loodan lausuda oma järgmised sõnad mängleval toonil. Tõenäoliselt kõlavad need vaid okkaliselt. „Tate’is ripub neli maali. Elton Johnil on üks.”

      Ta kehitab õlgu. Ta on noorem, kui ma arvasin. Ma olin endale ette kujutanud, et ta on üle viiekümne, aga ta on vist umbes minuvanune – veidi üle neljakümne. Tema maneerid, küürus kehahoiak, mis võib-olla peab tema pikkust varjama, lõtvunud põsed, mida ta rõhutab, vedades suud viltu, justkui eemaldaks puru, mõjuvad nii, et ta näib vanem. Nendes pruunides juustes ei ole halli – Philipi meelekohad on hõbedaga üle puistatud. Selle mehe põsesarnade all on lohud, rohmaka peitliga voolitud: kui ta kaaluks rohkem, oleks ta peaaegu veetlev. Oma pikkade juuste ja konstitutsiooniga on ta nagu eksiteele sattunud keigar.

      Aitab jamast, mõtlen ma ja ütlen: „Ah jaa, tee. Kas Builders sobib või soovite midagi vasakpoolsemat?” Võiksin endale kuuli pähe lasta.

      „Ükskõik,” ütleb ta.

      Ta on lõpuks laua äärde istunud, oma Barbouri seljast võtnud ja korralikult tooli seljatoele riputanud ning vaatab nüüd välja tagaaeda – meie ilusat rohelist muru ja maastikukujundust, kõrgeid peenraid, batuuti, nutikat „mängumaja” moodi kaadervärki, mis kulgeb vaiadel piki tagaaia müüri, valgepöökide rea taga. Philip otsustas, et me peame laskma aia ümber teha, kui me keldrikorruse välja kaevasime: ehitajad keerasid kõik nii segi.

      Miski, mis põõsastes märtsituule käes laperdab, näib tema tähelepanu köitvat. Võib-olla on see politseinike puhul tavaline: su pilk haakub mingi pisidetaili külge; ei või ju iial teada, mis on tähtis ja mis mitte.

      „Kas te puudutasite surnukeha?”

      Oleksin tema teetassi äärepealt maha pillanud. Viin seda parajasti lauale, ja sellele õrnale nahakolmnurgale, mis on pöidla ja nimetissõrme vahel, loksub teed.

      „Ai.”

      Loputan kätt kraani all, jälgin, kuidas vesi nahale voolab. Hetkeks keskendub mu aju sellele: veele ja nahale. Ja seejärel ei suuda ma mõelda muule kui selle naise juustele, nende nöörsirgele tekstuurile.

      „Tema keha,” ütlen ma. „Ei, ma ei puudutanud tema keha.”

      Kui ma ümber pöördun, vaatab mees mulle otsa.

      „Kas te tundsite seda naist?”

      „Ei.”