Pruudi ihukaitsja. Dani Sinclair

Liiga palju oli kaalul, kaasa arvatud seitsme-aastase tüdruku elu.

      Teine peatükk

      Xavier hakkas ust lahti keerama, kui seestpoolt kostis klõpsatus ning uks tema nina ees lahti kargas. Xavier tõmbus tagasi, olles kõigeks valmis.

      „Ma ei saa Harrisoni kätte!“

      No selleks ta küll valmis polnud. Ta oli oodanud raevu, süüdistamist, hirmu, ent mitte seda, et Zoe oma kihlatut kätte ei saa.

      „Sisse,“ käsutas Xavier.

      Zoe tõmbus tema kindla hääletooni peale tagasi ning lasi mehel tuppa siseneda. Xavier teadis, et enamik inimesi allub automaatselt käsule, ning kasutas seda kõhklematult ära.

      Zoe kandis endiselt pulmakleiti. See liibus vastu naise kumerusi nagu armunu ning satiin voogas tema puusadelt alla. Kleit nägi Zoe seljas seksikas välja. Loor vedeles voodil tumedate pükste ja virsikukarva pluusi kõrval.

      „Vähemalt mõtlesid riiete vahetamisele.“

      „Mida?“

      Zoe ei näinud enam nii kahvatu välja. Xavier tundis järjekordset kahetsustorget ning tegi südame kõvaks. Naise pehmed pruunid juuksed olid sassis, justkui oleks ta sõrmedega läbi tihedate juuste tõmmanud.

      „Kas sa ei mõista? Harrison ei vasta oma mobiiltelefonile. Ta vastab alati oma mobiiltelefonile. See on tal peaaegu kõrva külge kleebitud.“

      „Võib-olla on tal kiire.“

      „See on välja lülitatud! Kõne suunatakse otse häälpostkasti.“

      „Näed siis. Tal on kiire ja ta lülitas telefoni välja.“

      Zoe oli lihvinud oma altkulmupilku. „Ta ei lülita kunagi mobiiltelefoni välja. Midagi on valesti.“

      Xavier raputas pead. „Ei usu.“

      „Mis siis, kui nad võtsid minuni jõudmiseks tema ette?“

      Xavier raputas pead. „Nad juba teadsid, kus sa oled, mäletad?“

      Zoe hakkas voodi ees kõndima. „Võib-olla saidki nad nii mu asukoha teada.“

      „Kas arvad, et ta ütleks neile?“

      Zoe peatus ja lükkas juuksed näolt. „Ei. Sul on õigus. Harrison ei ütleks neile midagi. Ta on tõeline rüütel.“

      Xavier kortsutas kulmu. Sõnad olid küll õiged, kuid naise hääl tundus vale, arvestades seda, et ta rääkis mehest, kellega pidi peatselt abielluma.

      „Mind üllatab, et ta ise minu juurde ei tulnud,“ jätkas Zoe, „eriti kui ta teadis, et nad on mu asukoha välja uurinud. Miks ta mulle hoiatamiseks ei helistanud?“ Ta jätkas kõndimist.

      Zoe ei paistnud armunud naise moodi.

      „Me peame teda vaatama minema.“ Ta peatus ja pööras end ringi, et Xavierile otsa vaadata.

      „Me ei saa seda teha.“

      „Sa oled mu ihukaitsja, mitte vangistaja.“

      „Ma võtan oma tööd tõsiselt.“

      „Isegi kui see tähendab minu rõdult alla viskamist?“

      „Isegi siis,“ nõustus Xavier, minnes naise irooniaga kaasa.

      „Sa ähvardasid mind uimastada.“

      Xavier kehitas õlgu. „Igaks juhuks. Mul pole uimastavaid rohtusid.“