Pruudi ihukaitsja. Dani Sinclair

imestas, miks ta veel hirmust segi polnud läinud. Ilmselt šoki tõttu, arvas ta. Naine oli näinud maha pillatud relva ning see polnud esimene kord, kui tema elu kallale kiputi. Talle meenusid püstolilasud ning ta püüdis unustada kuuli lihasse lõikumise häält.

      Kui temaga põgenev mees teda tappa tahaks, ei jookseks ta praegu parkla poole. Harrison oli ihukaitsjate palkamisega peale käinud, kuid Zoe oli olnud veendunud, et tal on oma korteris pulmadeni ohutu. Talle ei meeldinud, et Harrisonil oli õigus olnud.

      Kummaline, kui rahustav, ent samal ajal hirmutav oli teada, et tema ihukaitsja ei kandnud relva.

      Nüüdseks võlgnes Zoe oma elu kahekordselt Harrisonile. Ainus viis selle tasumiseks oli mehele võimalikult hea abikaasa olla. Ta surus kõhklused alla, samal ajal kui Xavier kohvri väikese tumeda kupeeauto pakiruumi viskas.

      „Mine sisse.“

      Zoe ronis ettevaatlikult juhi kõrvalistmele, üritades mitte kleiti kortsutada või midagi määrdunut katsuda.

      Ta tõi kuuldavale sõna, mille peale ta ema alati häält tõstnud oli.

      „Mida?“ küsis Xavier, libistades end juhiistmele.

      „Ma jätsin kingad korterisse. Mis ma homme hommikul jalga panen?“

      Xavier pomises midagi nina alla ning käivitas mootori.

      „Olgu, saan aru, et tegu pole elu ja surma küsimusega, aga ma ei saa abiell...“

      Xavier polnud pomisenud Zoe kingahala pärast. Tema pilk oli peatunud ühel mehel, kes jooksis nende poole, relv käes.

      Ta tagurdas auto kummide vilinal parkimiskohalt, enne kui Zoe jõudis turvavöö leida.

      „Kuidas nad mu üles leidsid?“

      „Hea luuretöö tulemus.“

      „Mida?“ Zoe ahmis õhku, kui Xavier peaaegu riivas parklasse sisenevat minikaubikut. „Sõida aeglasemalt! Sa sõitsid sellele peaaegu... Issand jumal!“

      Xavier kihutas ümber teise auto ning pööras liiklusrohkele maanteele, heites vastutulevatele autodele vaid pilgu. Zoe pillas loori sülle ning surus käed vastu armatuurlauda.

      „Sa oled hull! Sa peaksid mind valvama, mitte autoõnnetuses ära tapma!“

      „Rahune.“

      „Pärast õnnetust,“ puhises naine, „kui me veel elus oleme.“

      Xavier välgutas naeratades hambaid. Tal olid põselohud! Ihukaitsjatel ei tohiks põselohukesi olla. Nad peaksid olema inetud kõõrdsilmsed musklimäed. Ehkki kui järele mõelda, siis kellele meeldivad kõõrdi vaatavad silmad? Ning Xavieri musklitel polnud ka midagi viga, ehkki need ei punnitanud liigselt. Tegelikult polnud mehe välimuses midagi ebameeldivat. Tal olid tugevad, karmid näojooned ning päevitunud nägu, mis vajas raseerimist.

      Zoe sulges silmad ning klammerdus tugevamini oma käekoti külge. Ta ei tohiks märgata, kuidas tema ihukaitsja välja näeb. Küllap oli tegu stressist tingitud reaktsiooniga. Järgmisel hommikul ootab teda ees abiellumine.

      Auto vingerdas. Zoe avas silmad. Parem oli toimuvat oma silmaga näha, kui olla teadmatuses, kas surm on juba silme ees. Vaid seetõttu suutis ta oma suu kinni hoida, ehkki Xavier juhtis autot vilunud täpsusega. Nad polnud siiani avariisse sattunud, ehkki võimalusi selleks oli olnud palju.

      Kuigi Zoe teadis, et ei tohiks Xavieri häirida, märkas ta, et foorituli läks punaseks ning mees ei võtnud kiirust maha!

      Zoe surus käed kõhule ja ahmis tahtmatult õhku. Ehk oli mitte vaatamine siiski parem. Tema kõhus torkas miski hoiatavalt.

      Mitte praegu. Ta ei tohi nüüd iiveldust tunda.

      Kõht polnud sellega nõus.

      „Palun.“ See kõlas palvena. Kleit oleks rikutud, kui ta selle täis oksendaks.

      „Rahune. Me saime neist lahti. Ma võtan kiirust maha.“

      Zoe kõht tõmbus kokku. „Jäta auto seisma.“

      „Mida?“

      „Mul hakkab halb.“

      „Nii napikas see ka polnud.“

      „Jäta auto seisma!“ Zoe neelatas raskelt, tundes suus sapivedeliku maitset.

      Ta sulges silmad ning pigistas süles olevat loori nii tugevasti, et neid kortse sealt enam ilmselt välja ei saa. Tore. Mõtle sellele. Ära mõtle kõhule. Eriti väldi mõtteid sellest rasvasest pitsast, mille õhtusöögiks nahka pistsid.

      Auto võttis hoogu maha. Zoe kõhus jõnksatas miski hoiatavalt. Ta avas silmad samal ajal, kui auto sõitis edasi, tagurdas ning peatus supermarketi parklas. Zoe paiskas autoukse lahti, kummardus nii kaugele välja kui võimalik, turvavöö endiselt ümber keha kinnitatud, ning lubas kõhul end tühjendada.

      Xavier väljus vandudes autost. Zoe üritas mitte mõelda sellele, et mees seisab asfalteeritud parklapinnal ja vaatab, kuidas ta end häbistab.

      „Oota siin,“ käsutas Xavier kiiresti.

      Nagu Zoel oleks olnud valikut.

      Naine kobas värisedes käekotis taskurätikute paki järele, üritades eirata iiveldustunnet, mis endiselt kõhus pitsitas. Ta polnud võinud leppida vaid maapähklivõi ja saiaga või tavalise juustupitsaga, oo ei. Tema pidi võtma ikka pepperoni ja rasvase vorstiga pitsa.

      Zoe neelatas raskelt, kuid see ei aidanud. Tema maos polnud enam midagi välja oksendada, ometi läbisid keha kõõksatused.

      Kui naisel õnnestus iiveldus lõpuks kontrolli alla saada, kuivatas ta suu, nõjatus tooli seljatoele ning sulges silmad. Miks ta poleks võinud sündida tugeva seedeelundkonnaga nagu tema sõbranna Marge? Marge oli söönud kolmel rasedusajal kõike ega tundnud kordagi iiveldust. Samas aga polnud keegi üritanud Marge’i tappa. Samuti ei pidanud ta kunagi pealt nägema kellegi tapmist, sest need inimesed seisid valel ajal tema kõrval.

      Zoe tunnetas ja kuulis, kuidas keegi autole lähenes. Ta avas silmad.

      „Kas sinuga on kõik korras?“ Ihukaitsja hoidis käes kaupluse logoga pruuni kilekotti.

      „Kas paistab nii?“ Zoe tundis, nagu oleks tema suu päev läbi kantud soki sisemus. Ka kõht polnud veel mässamist lõpetanud.

      „Võta.“ Xavier tõmbas kotist pudeli külma vett ning ulatas selle naisele.

      „Tänan.“

      „Loputa suud ja sülita välja.“

      „Vaimustav.“ Ent Zoe tegi täpselt nii, nagu Xavier oli õpetanud. Kui halb maitse oli suust läinud, tundis ta end veidi paremini. Jumal õnnistagu seda meest. Xavier tõmbas kotist välja pudelikese suuveega.

      Zoe vaatas alandatult ringi. Nad olid eraldatud kohas ning kaugel teistest autodest. Xavier oli parkinud auto vastu igihaljast hekki, mis asus poest eemal. Keegi ei pööranud neile mingit tähelepanu.

      Suuloputamine aitas palju, kuid Xavier polnud sellega veel lõpetanud. Ta tõi nähtavale riidetüki, mida niisutas teise veepudeli sisuga, ning ulatas selle näopühkimiseks naisele.

      „Vabandust,“ sõnas Xavier pahuralt. „Aga võib-olla tahad sa oma kleiti tupsutada. Sellel on plekk.“

      Zoe ei suutnud mehele otsa vaadata, kuivatades kleidil olevat plekki. Tore. Lausa täiuslik. Ta abiellub hommikul määrdunud pulmakleidis ja purjeriidest kingades. Mida paremat veel tahta?

      „Ma olen üsna kindel, et meile ei järgnetud. Nüüd võib aja maha võtta. Istu ja rahune.“

      Zoe ei osanud midagi öelda. Ta jõi väikese lonksu vett, nautides kurgust alla jooksvat jahedat veeniret ning tegi, nagu Xavier oli soovitanud. Kurnatud, sulges ta veel kord silmad. Xavier asetas koti tagaistmele, sulges Zoe-poolse autoukse ning libistas end taas juhiistmele.

      Zoe peas keerles palju