Oidipuse silmad. Hansjörg Schneider

usaldusväärsetelt pealtnägijatelt kuulnud. Üks eriti raevunud daam, nimega Sarasin, olevat mehel granaatsõrmusega kaks hammast sisse löönud. Naist olevat püüdnud ühiste jõududega tagasi hoida kunstihoone peremees Peter Wyss, Oidipuse kehastaja Oswald Gemperle ja Bernhard Vetter, kes olid kõik koos Hulschiga restorani sisenenud. Lavastaja põgenenud. Bernhard Vetter saanud kerge kollapsi ja vajanud tungivalt topeltkonjakit.

      Niisugune olevat olnud eellugu, mis olevat ilmselt kõigile juba teada, sest teatriskandaal äratas lähemal ja kaugemal suurt tähelepanu.

      Kolm päeva hiljem, 23. aprillil, neljapäeval, olevat Vetter pidanud väikesel laval ettekande Hölderlini Oidipuse-tõlkest, millel nende lavastus põhinevat. Ta olevat selgitanud tõlke sünnilugu ja olevat ka ette lugenud. Üritus olevat olnud publikurohke ja kulgenud rahulikult. Vetter olevat õhtu jätkuks kõrtsis istunud ning läinud pärast seda koos sõprade ja tuttavatega oma paati, mis olevat St. Alban-Rheinwegil otsad kinnitanud. Ta olevat olnud heas tujus, sest tal olevat järjekordselt õnnestunud, nagu ta ise ütles, Baseli konservatiivset esietenduse publikut enesest välja viia ja ärritada kuni tõelise lööminguni. Ta olevat olnud kergelt purjus, aga veel täie mõistuse juures. Pool kaks külalised lahkunud. Mõned vaadanud pealt, kuidas paat liikuma hakanud ja kadunud Keskmise silla suunas.

      See olevat kõik, lõpetas Madörin, mida praeguseni teatakse. Paljugi olevat võimalik, kuid veel liiga vara kindlaid oletusi teha. Ei tohtivat jätta tähelepanuta ka varianti, et Vetteril oli Baselist lõplikult kõrini ja ta lasi lihtsalt jalga. Vägivaldset kadumist ei võivat aga mingil juhul kõrvale jätta. Ta paluvat nüüd kolleeg Rotzingeri oma uurimustulemustest teada anda.

      Rotzinger võttis asja lühidalt kokku. Nad olevat paatmaja nii hästi läbi otsinud, kui see oli lühikese ajaga võimalik. Paisu juures olevat veesõiduk kõvasti kannatada saanud. Sellegipoolest olid alles kõik hiljutise peo jäljed, ilmselt üheksa osavõtjaga. Kolm tühja Chateau Margaux pudelit, kaks tühja mineraalveepudelit.

      Tähelepanuväärsed olevat olnud mõned väiksed vereplekid teki vasakul küljel, aga need võisid olla ka varasemast ajast. Kas Vetter sel ööl oma voodis magas, polevat suudetud kindlaks teha. Igal juhul oli ase ülestegemata.

      Ühe nahkmapi vahelt olevat nad leidnud ettekande Hölderlini tõlke kohta. Silmatorkav oli veel asjaolu, et ahtri köis, millega paati kinnitati, oli ilmselt hiljaaegu läbi lõigatud.

      Kokkuvõtvalt: paadi sisemus olevat mõjunud üpris spartalikult. Omanik olevat lausa mungaelu elanud. PC-d ei olevat nad leidnud. Pardal polevat olnud peaaegu üldse isiklikke asju peale raamatute ja mõnede fotode, kõigil oli üks ja sama naine.

      Ta asetas ühe foto lauale.

      „See on Judith Keller,” ütles Hunkeler.

      „Kus teie seda teate?” küsis Suter.

      „Ma tundsin teda. Aastate eest, kui ta oli Karteri komöödiateatris. Ta mängis seal noort armukest ja tegi pärast seda Vetteri juhitud Müncheni teatritrupis karjääri. Niipalju kui mina tean, sai naine temaga tütre. Ma olen kuulnud, et ta olevat teatrist lahkunud ja elavat Alsace’is, Helfrantzkirchis.”

      „Üks hetk,” ütles Lüdi ja kummardus arvuti kohale. „Õige, Rue du Général de Gaulle 16.”

      Suter sügas mõtlikult kaela.

      „Kas te tunnete naist teatriajast?”

      „Jah, varasemast ajast,” ütles Hunkeler, „aga enam mitte. Juba aastakümneid mitte.”

      „Kui ma õigesti mäletan,” ütles Suter, „siis seisab teie eluloos kirjas, et te töötasite samuti komöödiateatris.”

      „See oli nelikümmend aastat tagasi.”

      „Me peame ülesanded ära jagama. Kuidas oleks, kui teie teatris ringi vaataksite?”

      Ta uuris Madörinit, kes oli pilgu lauaplaadile langetanud.

      „Mida teie sellest arvate, vahtmeister Madörin?”

      „Mina juhin uurimist,” ütles mees, „mitte keegi teine. Kolleeg Hunkeler lahkub meie hulgast kuue nädala pärast. Ja mis siis?”

      „Ma palun teid, mu härrad,” ütles Suter, „me ei saa nii kaua viivitada. Ma ootan loomulikult ikka veel Vetteri kõnet. Aga kui ta endast teada ei anna, siis peame me ta üles leidma. Võimalikult ruttu. Ma palun teid meie linna huvides oma isiklikud huvid mängust välja jätta.”

      „Minugipärast,” vastas Madörin. „Aga kogu infovahetus peab käima minu kaudu. Ja ma palun endale erilisi volitusi.”

      Hunkeler läks läbi Steineni eeslinna Barfüsseri platsi suunas. Kell oli veidi kuus läbi. Tänavakohvikud olid täis noori inimesi. Palju paljast ihu, kuigi oli juba üpris jahe. Neli hipit, kelle ninasõõrmetesse ja silmakulmudesse oli torgatud kaunistavaid rõngaid. Nägudel palju igavust, pilkudes põletavat kirge.

      Hunkeler ei tundnud end sellel tänaval kuigi hästi. Talle näis, nagu ta oleks igivana mees, kes on iseendast kauem elanud. Ta ei teadnud, kuhu pilku pöörata.

      Endise komöödiateatri ees jäi ta seisma. Alumisel korrusel oli kohvik alles, aga külastajad oli hoopis teistsugused. Kõik puha noored lõunamaise välimusega nolgid, ilmselt Balkanilt. Nad olid ilmselt ammu märganud vana meest, kes väljas tänaval seisis ja sisse vaatas, sest nad olid nobedad ümbrust jälgima, kuigi keegi ei vaadanud üles.

      Hunkeler tajus, et lokaalist õhkus tema poole kasvavat pinget, mis haaras kogu ta keha. Ta teadis, mida see tähendas. Noorukid oli temas politseiniku ära tundnud. Ta aimas ka ette, et see pinge suureneb kuni keskööni, aeglaselt ja kindlalt. Kuni see ühel ööl pääseb valla rusikahoopides ja noalöökides. Ja siis ei saaks tööd ainult noorte advokaadid, vaid ka noorsooga tegelevad psühholoogid, kes jutlustaksid järjekordselt getostruktuuridest, kus arenevat vägivald.

      Ta astus passaaži, mis varem viis teatrikassani. Vitriinides, kus varem olid olnud esietenduste staarid, pakuti nüüd teksapükse ja trükipiltidega särke, sealhulgas ka tiigrite, musklimeeste ja Che Guevaraga, kes Hunkeleri imestuseks ikka veel moes oli – see kitšilik vennike, Tarzani välimuse ja Jeesuse pilguga.

      Tol ammusel ajal, kui ta oma ülikooliõpingud katkestas, oli ta püüdnud siin jalga ukse vahele saada. Algul lavatöölisena, siis lavastaja assistendi ja kavalehtede autorina. Paar korda oli ta isegi statistina lavale pääsenud. Karteri komöödiateatris oli kõvasti tööd tehtud. Mitte keegi ei arutlenud korraldustest kinnipidamise üle, selleks polnud lihtsalt aega. Proove tehti nädal aega, seejärel avanes eesriie esietenduseks. Mängukavva võeti seda, millest loodeti publikut huvituvat. Paremat sorti komöödiaid. Draamateatrites tuntuks saanud klassikuid. Aga mängiti ka Brechti ja seda ajal, kui kirjanik polnud lausa keelatud, aga ikkagi veel põlu all, sest Brecht oli kommunist.

      Karter püüdis publikut teatrisse meelitada. Ta tegi seda samade teatrivahenditega, mida juba Shakespeare, Molière ja Goldoni olid kasutanud: heade autorite, valguse ja varju, puudri ja grimmi, ilusate naiste ja andekusega, aga ka suure hulga rutiiniga. Ta ei saanud peaaegu üldse mingeid rahalisi toetusi ja seda pidi korvama täissaal. Igal õhtul pärast etendust tõttas ta kassasse ja soovis teada piletite läbimüüki. Ta oli olnud suurepärane intendant, saavutades peaaegu võimatuid tulemusi tänu oma intelligentsile, sarmile ja kavalusele, mis oli teatrikavalus.

      Hunkeler oli tol ajal palju Brechti lugenud. Ta oli sellelt kirjanikult õppinud, et teatri mõte ja eesmärk on meelelahutus. Kõigepealt meelelahutus ja alles siis tegelikkuse tunnetamine. Või ka teisiti öelduna: tunnetus meelelahutuse kaudu. Sest mitte miski polnud meelelahutuslikum kui niisugune äratundmine.

      Hunkeler astus lokaali ja tellis kohvi. Ruumis muutus vaikseks, kui ta sisse astus. Seda pani ta kohe tähele. Oli kuulda ainult valjuhääldist kõlavat naisehäält, kes esitas türgi kõlavarjundiga laulu.

      Kas tal oli tõepoolest juba sedavõrd politseiniku nägu? Niisuguse korrahoidja, kes riiklikku võimumonopoli töökorras hoiab? Ametniku, kes noorte probleeme püüab lahendada käeraudadega?

      Ta