Oidipuse silmad. Hansjörg Schneider

Nad marsiksid kohale neljakaupa rivis ja täies koosseisus, et nende pensioni mingil juhul ei kärbitaks. Ka siis, kui kellelgi polnud aimu, kust raha peaks tulema.

      Hunkeler muigas jälle, mõningase kibedusega. Talle meeldis tema maa. Ta pidas rahva tahet õiglaseks asjaks, kuigi rahvas ise tundus talle vahel nürimeelsena.

      Ta oli veendunud, et teda ennast oleks võidud veel kasutada. Tema elukogemus ja inimesetundmine, nii arvas ta ise, olid asendamatud. Üldiselt pidas ta ennast äärmiselt tagasihoidlikuks isikuks. Nüüd märkas ta, et tal oli siiski endast üpris kõrge arvamus. Aga küllap see oli kõigi vanade krõnksude hoiak, kui neid hakati pensionile saatma.

      Igatahes kavatses ta oma viimase kriminaalasja igati väärikalt lõpetada. Vaevalt nädal tagasi oli Baselis Dreispitzi mööblilaost rahakapp varastatud. Ilmselt olid kurikaelteks kaks teismelist jõnglast ringireisivast perest, kellel oli parkimiskoht Magstatt-le-Bas’s. Kaks poissi, kes varahommikul olid hulganisti lõhkeainet vastu taevast kihutanud, et rahakappi lahti muukida. St. Louisi politseijaoskonnas töötav Paul Wirz, kellega koos Hunkeler seda kriminaalasja lahendas, oletas, et rahakapp oli peidetud kuhugi piiri ligidusse. Lahti polnud poisid kappi ometi saanud, sest selleks oli vaja enamat kui vaid dünamiiti. Uurimist lõpetades olid lapsed süüdi mõistetud, aga neid polnud vangi pandud, sest vastavalt kriminaalseadusele olid nad selleks liiga noored. Niisiis tühine lugu, mis andis Hunkelerile võimaluse end rahulikult pensioniks ette valmistada.

      Kummaline oli ainult asjaolu, et kaks taksojuhti märkasid Dreispitzis kuriteo hetkel Pariisi numbrimärgiga valget kaubikut, kus olevat istunud kaks araablase välimusega noormeest. Küsimusele, kuidas ööpimeduses oli võimalik nende välimust kindlaks teha, vastasid mõlemad, et nad olevat juhikabiini autolaternatega valgustanud. Üks arvas, et tegemist olevat olnud kahe marokolasega, teine oletas Alžeeria päritolu.

      Pariisi numbrimärgiga valget kaubikut oli pandud tähele ka Kappelenis, mõned kilomeetrid piirist. Paul Wirz uuris välja, et kaks tuneeslast olid majast majja käinud ja pakkunud soodsalt müüa väikesi vaipu. Selles polnud midagi ebaharilikku peale tõsiasja, et nende ringirändavate kaupmeeste puhul oli enamasti tegemist musta äriga. Paul Wirz oleks nad meeleldi häbimärgistanud tõelise üldrahvaliku hädana. See polevat loomulikult poliitiliselt korrektne, nõustus Wirz, aga niisugune oli tema rahvuslik mõtteviis.

      Hunkeler oli keetnud kaks muna, valanud tassidesse kohvi ja musta teed. Tee endale, kohvi Hedwigile. Ta oli kaminasse tuld teinud ja kaminasiibri nii seadnud, et soe õhk jõuaks tänu tema kütmiskunstile otse tuppa. Nüüd istus ta köögilaua taga, väljas simsil kassid päikesekiirtes, ja sõi. Kõigepealt muna, siis viil keerusaia, millele ta oli võid ja mett peale määrinud.

      Uks läks lahti, Hedwig astus sisse, seljas sinine hommikumantel. Ta istus ja toksis muna, mille mees oli ta ette pannud. Naine vaatas talle otsa.

      „Ah nii,” ütles ta, „sa ei kannata seda enam välja.”

      „Mida ma välja ei kannata?”

      Naine kooris hoolega muna, raputas peale soola ja pipart.

      „Logelemist. Sa peaksid end sellega pikkamööda harjutama.”

      „Ma teen juba edusamme,” ütles mees. „Ma konutan kogu hommiku ja pärastlõuna büroos, lahendan ristsõnu ja loen netilehti. Ma tean ajalehtede päevasündmusi juba kõigist paremini. Ma sõitsin eile keskpäeval siia, et puid lõhkuda. Aga tead? Ma suren igavusest.”

      Hedwig hammustas tüki keerusaia, kallas piima kohvile ja jõi. Ta tegi seda aeglaste, uniste liigutustega.

      „Mul hakkab õudne,” ütles ta, „kui ma mõtlen sinu pensionile saatmisele.”

      „Saan sellest hästi aru, minul samuti. Aga mida ma pean siis tegema?”

      „Miks sa ei võiks lahti lasta?”

      „Millest ma peaksin lahti laskma?” möirgas mees. „Oma elust? Või sinust?”

      Ta tõusis niisuguse hooga, et mõlemad kassid hüppasid alla murule. Ta virutas köögiukse enda järel kinni, läks küüni ja lülitas sisse mootorsae. Selleks oli küll liiga vara, ta oleks pidanud missa alguseni ootama. Aga tal oli ükskõik. Nad võisid sinna kohta sõita, kõik need taevaisa poole hädaldajad, kes kirikupingil põlvitasid ja laulsid. Kogu külas ei uskunud enam ükski inimene Kristuse ülestõusmisse, selles oli ta veendunud. Mitte ükski!

      Ta läks kuusetüve kallale, mille torm oli kümne aasta eest maha murdnud. Ta nägi, kuidas saetera läbi tüve tungis, puupuru eemale lendas, ta tundis vaigu lõhna. Ilus, hea töö. Ta täidab kogu küüni puudega, laob nad kunstipäraselt riita. Võibolla teeb ta välja pähklipuu alla veel ühe siilikujulise puuriida, nagu seda varem tehti. Ja nimelt nii, et kõik halud oleksid veidi allapoole kaldu ja võimaldaksid vihmapiiskadel hästi minema voolata.

      Kui kuusetüvi oli käepärasteks halgudeks saetud, oli ta uuesti rahunenud. See algas tõesti hästi, et ta juba praegu, olles veel ametis ja auväärt, läks endast välja nagu viimane koleerik.

      Ta nägi Hedwigit lähenemas. Naisel oli käes mehe mobiil. Mees lülitas mootorsae välja.

      „Mul on kahju,” ütles mees. „See ei tohiks enam korduda.”

      „Ma saan sinust tõesti aru. Aga vala oma viha parem välja puudele, mitte minule. See on, muide, Lüdi.”

      Naine andis talle telefoni.

      „Jah,” vastas mees, „mis siis pühal pühapäeval lahti on?”

      Ta kuulis vaikset itsitamist. Nii oli kord Lüdiga. Ta ei pannud seda ise tähele, et ta pidevalt itsitas.

      „Mida sa teed?”

      „Saen puid. Külmade ja üksildaste ööde jaoks, mis mind ees ootavad. Mis uudist?”

      „Täna pärastlõunal on Waaghofis raport. Kell 16. Sa pead ka tulema, nii arvas Suter.”

      „Miks? Ütle talle, et ma olen finišini jõudnute võrdkuju, ta võiks mind ometi kord rahule jätta.”

      Aga Lüdi ei lasknud end eksitada.

      „Sa tead ju paatmaja Antigone,” ütles ta, „sul oli kahe aasta eest sellega tegemist.”

      „Jah, see kuulub Bernhard Vetterile. Ta elab seal, kuigi õigupoolest ei tohiks. Igatahes mitte Šveitsi territooriumil. Me oleme silmad kinni pigistanud, sest ta on Baselisse sisse registreeritud, St. Alban-Rheinwegil. Ja kuna ta on teatridirektor. Eks teatridirektor tohib endale kõike lubada.”

      „Paat leiti reede hommikul Märkti paisu juures üpris lõhutuna. Kajutis põles veel tuli. Mitte kedagi polnud pardal. Bernhard Vetter on jäljetult kadunud. Sellest teatas Christian Rotzinger.”

      Hunkeler toetus saepukile ja mõtles järele.

      „Mida see peaks küll tähendama?” küsis ta. „Niipalju kui mina tean, on Vetter viimastel aastatel ainult vee peal ööbinud, sest ta ei suuda kindlal maapinnal enam uinuda. Tänu traumale, mille ta sai juba poisikesena Dortmundi pommitamise ajal.”

      „Täpselt õige,” ütles Lüdi.

      „Sel juhul on vesi ometi tema element. Ta ei kuku lihtsalt üle parda ega upu.”

      „Ka see on õige.”

      „Kus ta võib siis olla?”

      „Ta on rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud. Seni pole midagi teatatud.”

      „Kes seda uurimist juhib?”

      „Madörin.”

      „Miks mitte mina?”

      „Seda sa ometi tead. Võibolla kestab uurimine kauem kui kuus nädalat.”

      Ah nii, jah. Selle oli Hunkeler peaaegu unustanud.

      „Olgu,” ütles ta, „ma tulen kohale.”

      Ta sõitis mööda Hohe maanteed Baseli suunas. Sõidutee