Krimmi vang. Vene aeg. II. Mihkel Tiks

praalimist, kui ta Marinat saatmast koju sõitis. Aga ei päevauudised ega rahvasuu aidanud selgust tuua, mis võiks edasi saada.

      Hommikul kobis Vanamees varakult verandale. Aed oli üleni valgetes õites. Linnud laulsid. Taevas oli sinine ja meri rahulik. Nagu ei asukski Krimm piiramisrõngas. Vanamees tegi teed ja harjutas soome keeles mõtlemist. Kordas oma jutu valjusti üle. Ta kavatses rääkida soomlastele elust Krimmis, mille rohelised mehikesed pea peale pöörasid. Soome oli agressorile vastu hakanud ja suutnud oma vabadust kaitsta. Eestil nii hästi ei läinud. Ka Ukraina oli valinud järeleandmiste tee.

      Selle kohta, mis pärast referendumit Krimmis saama hakkab, oli Vanamehel neli stsenaariumi. 1. Kiire liitumine Venemaaga. 2. Pikk vindumine üleminekuperioodi nime all. 3. Sõda. 4. Iseseisev Krimmi Vabariik.

      Kõige tõenäolisem tundus teine variant. Sel juhul saaks Krimmist midagi Eesti NSV sarnast, mille puhul de jure ja de facto erinesid. Aga need kõik olid üksnes fantaasiad Vanamehe peas.

      Internetis levitati kuuldusi, et Putin ei tahtvat Krimmi, vaid üksnes kontrolli Musta mere naftavarude üle. Relvastatud operatsioon oli korraldatud ligipääsemiseks Krimmi naftale ja Lääne kõrvale tõrjumiseks. Raev Maidani sündmuste üle oli tegelikult hirm, et sama kordub Punasel väljakul. Putini silmade ees terendas Janukovitši saatus. Mõõdukamate nõunike kõrvaldamine siseringist ja üksnes kolme siloviku allesjätmine oli märk soovist keerata Venemaal kruvid veel rohkem kinni. Rahva tähelepanu tuli juhtida siseprobleemidelt välisvaenlasele. Ukraina bandeerafašistid sobisid selleks hästi. Vanamees oli sattunud nägema marurahvuslaste veebilehte nimega Novorossija. Kogu maailm oli fašistlik. Üksnes õigeusklik Venemaa oli püha ja õiglane.

      Asja tegi veelgi segasemaks, et ka kohalikelt valitsejatelt saabus vastuolulisi signaale. Ehitusfirma „Konsol“ omanik Konstantinov, kellest oli saanud Krimmi ülemnõukogu esimees, oli äsja teatanud, et Ukraina seadusliku võimuga teeks autonoomne vabariik koostööd.

      Mida selline tuulemuutus tähendas? Kas tõesti antakse tagasikäik ja Krimmi venelased jäävad pika ninaga? Koos isehakanud rindekorrespondendiga, kes kavatseb pajatada Soome televisioonis sellest, kuidas Krimm ära võetakse?

      Mida rohkem Vanamees mõista püüdis, seda suuremaks kasvasid kahtlused. Äkki oli ta vanal sõbral tõesti õigus? Aga milleks siis referendum? Ja kuidas Venemaa nüüd Krimmist lahti ütleb? Miks ei võinud nad võtta Krimmi koos nafta ja gaasiga? Vanamees oli segaduses.

      Kuid telefon helises, mehehääl ütles „Hyvää päivää!“ ja küsis siis, kas ta on see ja see. Maailma avalikkus ei saanud enam ilma Vanameheta läbi. Õnneks ei oodanud „Ajankohtainen Kakkonen“ temalt oraaklivõimeid.

      9

      Päevad läksid. Referendum lähenes. Nädala keskel levisid kuuldused, et Krimmis algab toiduainete kriis. Hinnad pidid juba tõusma. Varustamisteed olid tundmatute vägede poolt ära lõigatud. Marina pääses õnneks toidukoormaga läbi. Ukrainlanna jätkas Krimmi elaniku toitmist, nagu Ukraina pidas ülal Krimmi vabariiki.

      Vanamees oli välja uurinud, et poolsaar elas tõepoolest peamiselt emamaa dotatsioonist. Teenis eelarvesse kaks miljardit grivnat, aga kulutas ligi kuus. Ka suurema osa veest sai Krimm Dnepri jõest Euroopa kõige pikema kanali kaudu. Elekter voolas siia traate pidi Zaporožje ja Energodari jõujaamadest. Gaas tuli läbi Ukraina torujuhtmete. Venemaaga ühendas poolsaart üksnes praamiliiklus läbi Kertši väina. Piisas Ukrainal vaid kraanid kinni keerata, kui Krimmi tabaks jalamaid sotsiaalne katastroof. Seda need aksjonovid ja konstantinovid ei mõtelnud. Või ahvatlesid krimlased meelega kuristikku. Nemad oma naha päästsid igal juhul. Aga Krimmist saab mingi jumalast unustatud Novo-Kostantinovka. Nagu Abhaasiast pärast Gruusia-Vene sõda.

      Vanamehe trennist koju sõidutanud taksojuht ennustas samuti majandusblokaadi. Mis häda peaks Ukrainal olema Krimmi sööta ja joota, kui selle elanikud kodumaa reedavad ja Venemaaga ühineda soovivad? Vanamees oli selleks valmis, et Kiiev poolsaart toitvad nabanöörid läbi lõikab. Päästku Venemaa ise oma venelased! Tema ise jääks samuti ilma elektrita, aga mis siis. Ostaks diiselgeneraatori, kui häda käes. Janusse ta ei sure, sest mägedest voolas allikavesi alla läbi Koreizi asula. Ühte tänavat kutsutigi Rodnikovaja uulitsaks. Vanamees tassis endale nagunii joogivett allikast. Enda pärast ta ei muretsenud. Huvitav oleks näha, kuidas Krimm sellest sotsiaalmajanduslikust eksperimendist välja tuleb. Silla ehitamine üle Kertši väina võttis vähemalt kolm aastat aega. Turismisuvi oli löögi all. Kuidas tema isegi kui välismaalane siin juriidiliselt positsioneerub? Kuidas jääb edaspidi sisse ja välja saamisega? Kiievist olid lennud Krimmi juba ära jäetud. „Estonian Air“ tühistas ka Ukraina lende. Rongid sõitsid tühjalt. Kauaks neidki enam on.

      Aga ikkagi ta veel ei põgene. Pärast aastaid 1988 ja 1991 oli see kolmas põnev aeg ta elus. Vanamees läks koguni nii kuraasi täis, et kukkus Facebookis ärplema. Kirjutas, et talle Venemaa poliitika meeldib – saab suvel Krimmi tühjades randades üksinda peesitada. Aga otsustas endale siiski väikesed varud soetada. Marina pakkis küll kodus juba tema toidukotti. Pidi võtma kaasa ka peiulille seemneid, mida Vanamehe aeda maha istutada. Nädalavahetus saab tihe olema. Valimisjaoskonnad olid juba avatud.

      Õhtul kella viie paiku sõitis Via Militarest mööda sajaliikmeline autokolonn. Vene lippude ja plakatitega, millel oli sõna «Единство». ÜRO julgeolekunõukogu pidas Krimmi küsimuses istungit. Jatsenjuk kohtus Obamaga. Lääs oli valmis uuteks sanktsioonideks.

      Hommikul hakkas õuest kostma marsimuusikat. Klubiesisel platsil tungles juba varakult inimesi. Pühapäevariides rahvast vooris katkematult. Mindi ühest uksest sisse, lasti sedel kasti ja tuldi teisest uksest välja. Valida sai kahe variandi vahel. „Kas pooldate Krimmi liitmist Venemaaga või tagasipöördumist Ukraina 1992. aasta põhiseaduse juurde?“ Muid võimalusi polnud ette nähtud. Näiteks seda, et säiliks senine status quo.

      Klubi õuel pidasid korda kasakad. Läikivate nööpide ja kuldsete paeltega mustad mundrid seljas, kortikud vööl ja kumminuiad käes. Aga tümitada ei paistnud kedagi leiduvat. Bandeeralased olid põgenema löödud. Kostsid valjuhäälsed tervitused ja naljad. Meeleolu oli pidulik ja olemine võidukas.

      Vanamees läks lahvkasse leiva järele, kui parajasti astus klubiuksest välja Naabri-Tolik. Vanameest märgates vehkis see pea kohal Ukraina passiga ja hüüdis: «Я уже россиянин!»

      Tolik oli elanud palju aastaid Vladivostokis ja töötanud seal tuukrina. Lõpuks Krimmi kolinud, pani ta Kaug-Idas teenitud raha eest püsti kaks maja, mida nüüd suvitajatele välja üüris. Peale elukoha ei sidunud teda Ukrainaga midagi.

      Vanamees soovis naabrimehele õnne. Ka tema oleks Eesti NSV-s üliõnnelik olnud, kui oleks saanud konstitutsioonilist enesemääramisõigust teostada ja okupatsioonivõimu alt pääseda. Ükskõik kui tundmatute võõrvägede abil selline ime ka poleks sündinud. Krimmi venelastele suruti samuti võõrast keelt ja kultuuri peale. Ukraina oligarhia polnud parem NSV Liidu partokraatiast. Nõukogude impeeriumi lagunemise oli vallandanud Moskva putš, Ukraina separatismi päästis valla Kiievi ülestõus. Ja Krimm oli haiges organismis kõige nõrgem lüli. Nagu Baltikum Nõukogude Liidus. Ainult selle vahega, et siin olid vabastajate väed juba enne sees. Baaside leping sai jälle saatuslikuks. Vabadusvõitlejaid juriidiline abrakadabra ei huvitanud. Kodumaaga ühinemine terendas silmade ees ja rahva joovastusel polnud piiri. Täna toimus Krimmi venelaste Balti kett. Iga võrdlus lonkas, aga Toliku tundeid võis mõista.

      Marina jõudis elusalt ja tervelt koju tagasi. Kuigi Zaporožjes võis olla ohtlikumgi kui Krimmis. Eesti julgeolekuekspert ennustas lähipäevadel Venemaa sissetungi Ida- ja Lõuna-Ukrainasse. Millest saaks esimene suur relvakonflikt Euroopas pärast 1945. aastat. Vene sõjaplaanist liikus kolm erinevat versiooni. Kas Ida- ja Lõuna-Ukraina vallutamine, dessant Kiievi peale või mõlemad koos. Vanamees mõtles jälle, et nägi Marinat võib-olla viimast korda. Oleks vast saatuse iroonia – pääseda Aafrikas mustade käest eluga, aga kodus teeksid emakeelsed valged sulle lõpu peale!

       „Kui