Krimmi vang. Vene aeg. II. Mihkel Tiks

rahuneda, kui nägi videot Vene sõjaväekolonnide liikumisest Ukraina piiri poole. Venemaa peaminister Medvedjev teatas, et Ukrainas pole neil kellegagi rääkida, sest uus valitsus on ebaseaduslik. Seaduslik president Janukovitš öeldi redutavat Sevastoopoli sõjaväebaasis Kalatšje lahes. Kuni talle sõjalaev valmis pannakse, mis ta Venemaale toimetab.

      Vastukäivate teadete virrvarrist oli võimatu sotti saada. Mis õieti toimub? Kas tõesti läheb sõjaks? Võimatu tundus seda uskuda. Aga Gruusiaga ju läks. Seal Abhaasia, siin Krimm?

      Vanamees ei elanud küll Simferoopolis, kus venelaste mobilisatsioonile vastukaaluks oli toimunud kümne tuhande tatarlase meeleavaldus. Ega ka Sevastoopolis, kus oli peetud rahvakoosolek Vene lippude all, põletatud Ukraina lippu ja kutsutud Putinit appi fašismi vastu võitlema. Koreizi pärapõrgusse jõuaks madin viimases järjekorras. Aga sõja jalgu poleks tahtnud jääda. Anna oli juba helistanud ja isa koju kutsunud. Vanamees oli tütre murest liigutatud, aga jäi siiski veel paigale. Nii Putin ja kui ka Merkel olid talle kinnitanud Ukraina jagamatust.

      Rahustuseks tuli pöörduda Tolstoi poole. Kuid Levini arutlused sellest, kuidas pärisorjusest vabanenud talupoega tööle panna, ei tundunud huvitavad.

      Jaltas oli üritatud Lenini ausammast kangutada. See võis olla ka provokatsioon. Praegu piisas ainsast sädemest. Наших бьют! Ja läheks lahti. Relvastatud jõugud tungivad valitsushoonetesse. Kiiev asub korda majja lööma. Moskva ei saa oma rahvuskaaslaste tapmist kõrvalt vaadata. Ja Krimm tehakse maatasa. Täitsa usutav stsenaarium. Mitu päeva jääks aega põgeneda, kui jamaks läheb?

      Päev 1. Võimu kukutamine Krimmis. Päev 2. Kiiev saadab väed mässu maha suruma. Päev 3. Putini käsk appi minna. Päev 4. Saabub Vene sõjavägi ja puhkeb sõda. Jõuaks veel putket teha. Aga nagu madinaks läheb, tuleb kaduda. Peab lennukite sõiduplaani vaatama. Taksoga Simferoopolisse. Kuhu ei pruugi enam pääseda. Laevad Istanbuli ei käinud. Võib-olla kaubasadamast? Peaasi oli Krimmist välja saada. Aga isegi siis, kui midagi ei juhtu, oli parem kõigeks valmis olla.

      6

      Järgmisel päeval sõda veel ei alanud. Aga palju puudu ka ei olnud. Fašistide ja bandeeralaste võit Maidanil oli Krimmi venelased marru ajanud. Enam polnud kuulda ei Kiievi korraldustele allumisest ega ka peaminister Mogiljovist endast. Krimmi juhina esines hoopis keegi Aksjonovi nimeline. Mitte Vassili Aksjonov, kes oma ulmeromaanis laskis Krimmi saare Nõukogude Liidul okupeerida. Kuigi teisel Aksjonovil paistis sama soov olevat.

      Päev tuli jahe ja vihmane, aga päikesest polnud enam lugu. Elu kulges nüüd poliitika tähe all. Toimusid rahvakoosolekud Venemaa poolt ja Ukraina vastu. Teatati esimesest ohvrist. Simferoopolis oli keegi vanem mees venelaste ja tatarlaste vastasseisus surnuks muljutud. Krimmi raada üritas istungit pidada, aga ei saanud kvoorumit kokku. Sevastoopolis kukutas kakskümmend tuhat meeleavaldajat kohaliku võimu ja pani asemele „rahvalinnapea“. Kiievi esindaja ei julgenud kohale sõita. Ruslan kandis kaasas elektrišokkerit.

      Vanamees sõitis trennist koju koos kaksikõdedega Alupkast, kes käisid kahjuks harva kohal.

      «И что, что мы русские?» küsis Olja, kui taksos läks sündmuste arutamiseks.

      «Нафиг нам нужен этот Путин,» lisas Daša.

      Siis võttis jutuohjad üle taksojuht ega andnud neid lõpuni käest. Sõnum oli üks. Amerikosside ja nende Euroopa sabarakkude poolt äraostetud Kiievi reeturite vastu tuli relvad tõsta. Küsimuse peale, kus kohas taksojuht bandeeralasi nägi, tegi mees teist juttu.

      Vanamees tahtis Marinale teatada, et jõudis koju, kuid side oli katkenud. Keegi oli riputanud internetti video sõjaväeautode kolonnist, mis sõitis Livadias sanatooriumiväravast sisse. Vanamees polnud kunagi näinud, et puhkajaid veoautodega veetaks. Enne, kui värav sulgus, tormas ohvitserivormis mees käed õieli kaamera suunas. Pilt kadus ja kaadritagune hääl teatas kurjalt, et sõjaväeosa oli saabunud korra tagamiseks Jaltas. Korda tagada oli tarvis kaugemalgi kui Krimmis. Venemaa lääne ja lõuna sõjaväeringkondades käis erakorraline õppus lahinguvalmiduse kontrollimiseks. Valmidus lahinguks kellega? Putin ja Lavrov jätsid mulje, et asi on agressioonist kaugel. Kas osta sõidupiletid selleks ajaks, kui tal üheksakümmend päeva Ukrainas täis saab? Või oleks see raha mahaviskamine? Kes oskas öelda, mis seis aprillikuus valitseb?

      Hommikul sai selgeks, et sündmused ei arenenud edasi mitte enam kuude, vaid päevade ja tundide kaupa. Öösel olid relvastatud mehed Simferoopolis hõivanud parlamendi ja valitsuse hooned. Rahvasaadikud lasti püsside all sisse erakorralist istungit pidama. Kvoorumist ei tehtud enam juttu. Raada tagandas Krimmi valitsuse ja pani ametisse uue. Võeti vastu otsus korraldada rahvahääletus autonoomia võimupiiride laiendamiseks. Referendumi kuupäevaks määrati 25. mai. Uus valitsus oli astunud ametisse ka Kiievis. Tühja riigikassa, süveneva kaose ja kasvava sõjaohuga. Peaministriks saanud Jatsenjuk nimetas seda kamikadzede valitsuseks.

      Telefoniühendus oli õnneks taastunud. Aga helistajaks polnud Marina, vaid võõras naine, kes teretas eesti keeles. Eesti televisiooni võttegrupp oli saabunud Krimmi ja tahtis teha kohaliku elanikuga intervjuud. Edevus võttis võimust ja Vanamees jäi pikemalt mõtlemata nõusse. Alles pärast lõi vedelaks. Mis tal öelda oli? Mida teadis tema sellest, mis tegelikult toimub? Krimmis oleks käinud nagu Kiievi sündmuste duubel. Revanšmatš vahetatud värvidega. Seal olid haaranud võimu Euroopa, siin Venemaa pooldajad. Maidanil olid silovikud ülestõusnute vastas, aga Krimmis seisis sõjaline jõud riigipöörajate seljataga. Kellele need ilma eraldusmärkideta sõjardid kuulusid, polnud raske ära arvata. Aga mis edasi saab? Kas Kiiev annab käsu Krimmi mäss maha suruda? Miks ta siis Simferoopoli valitsushooned laskis ära vallutada? Intervjueeritav oli puudulikult ette valmistatud.

      Järgmisel õhtul seisis Vanamees naberežnajal Lenini ausamba kõrval kaamera ees, reporteri mikrofon nina alla torgatud. Kartis, et ei oska eesti keeles enam soravalt rääkida, aga sai siiski kuidagi hakkama. Jutustas Eesti rahvale, mida ta asjast arvab. Rääkis Krimmi rahvuslikust koosseisust, kus ukrainlased ja tatarlased olid vähemuses. Ja valitsevast venemeelsusest. Lõpuks võrdles toimuvat koguni 1939. aastaga Balti riikides. Ainult baaside lepingut polnud Krimmis vaja sõlmida. Vene sõjavägi oli Sevastoopolis juba kohal.

      Sellega korrespondenditöö ei piirdunud. Järge ootasid Vikerraadio ja Kuku. Üha uued jutulesoovijad võtsid sappa. Ta oli pärapõrgust üles leitud ja pildi peale tiritud. Kodumaa ei saanud enam Vanamehe arvamuseta läbi. Meedia tähelepanu vajutas vastutusekoorma õlgadele. Tuli hakata sündmustel silma peal hoidma. Päevad kulusid ettevalmistumise, intervjuude andmise ja üleskosumise peale. Vanamees oli sattunud palava pudru keskele. Koreizi vaikelust ei jäänud midagi alles.

      Ainet õnneks jätkus. Maskides mehed olid hõivanud lennujaamad. Nii Simferoopoli kui Balbeki oma Sevastoopoli lähedal. Koos lennujuhtimiskeskustega, mis Krimmi õhuruumis toimuvat koordineeris. Simferoopoli lennujaam jätkas tööd relvastatud valve all. Mitu uudist oli presidentidest. Ühte neist oodati Krimmi, kus see mingi vana põhiseaduse järgi oli kunagi võimul olnud. Kiievis kuulutas oma soovist presidendiks saada vangist vabanenud Julia Timošenko. Venemaale pagenud Janukovitš teatas Doni äärses Rostovis peetud pressikonverentsil, et president on endiselt tema. Ukrainal polnud kombeks üks president korraga.

      Kiievis oli kokku löödud Janukovitši varandus, mille suuruseks saadi kaksteist miljardit y.e. Mõne tööaasta kohta ei olnud see sugugi halb teenistus. Mežgirja residents oli avatud rahvale uudistamiseks. Päikesekuninga kombel luksust armastav Janukovitš oli rajanud endale XXI sajandi Versailles’, kus erilist furoori tekitas kullast kempsupott. Polnud siis ime, miks presidendiamet Ukrainas nii populaarne oli. Šveitsis oli alustatud Janukovitši poolt välispankadesse toimetatud varade revisjoni. Euroopa kaldus raha Ukrainale tagastamise poole. Ka Vene president lubas Ukrainale abi osutada. Ühes artiklis oli juttu Venemaa majandushuvist Krimmi vastu. Siitkaudu tuli odavam gaasi lõunasse ja läände vedada. Korrespondent sai jutuainet juurde.

      Enne magama jäämist lehitses ta lõdvestuseks pildialbumit „Pühad paigad“. See uhkete värvifotodega raamat kohtadest, kust ammutada usku