Head ended. Terry Pratchett, Neil Gaiman

prügikastidega täidetud õu.

      Ta võdistas end ning seadis pihud piibu ette, et seda läita.

      Naistega läheb see teatud eas niimoodi. Kakskümmend viis laitmatut aastat, ja siis korraga tõmbavad nad jalga roosad sokid, millel labaosa ära lõigatud, teevad neis masinlikke võimlemisharjutusi, ning süüdistavad meest, et see pole iial pidanud enesele ülalpidamist teenima. See tuli hormoonidest või millestki sellisest.

      Prügikastide kõrvale libises suur must auto ja peatus. Sellest hüppas välja tumedate prillidega noor mees, käes miski, mis meenutas kandehälli, ja siugles ukse poole.

      Mr. Young võttis piibu suust. „Teil jäid tuled peale,” ütles ta abivalmilt.

      Mees heitis talle mittemidaginägeva pilgu, just nagu oleksid tuled tema kõige väiksem mure, ja viipas käega Bentley suunas. Tuled kustusid.

      „Õige käepärane,” ütles Mr. Young. „Infrapuna, jah?”

      Teda üllatas kergelt, et võõras ei paistnud märg olevat. Ning et hällis juba oli keegi.

      „Kas juba algas?” küsis mees.

      Mr. Young tundis kergelt uhkust, et teda otsekohe lapsevanemaks osati pidada.

      „Jah,” vastas ta. „Aga minul kästi välja minna,” lisas ta tänulikult.

      „Juba? Oskate te öelda, kaua meil aega on?”

      Meil, täheldas Mr. Young. Ilmselt oli tegemist arstiga, kes pooldab vanemate ühistegevust lastega ümberkäimisel.

      „Minu arust hakkas meil… eee… asi juba minema.”

      „Millises palatis ta on?” küsis mees kiirustades.

      „Me oleme palatis number kolm,” vastas Mr. Young. Ta patsutas taskuid ja leidis laperguseks pressitud paki, mille ta oli traditsioone järgides kaasa võtnud.

      „Äkki jagaksime ühist rõõmurikast sigarisuitsetamise elamust?” küsis ta.

      Kuid mees oli juba kadunud.

      Mr. Young pani paki hoolikalt tagasi ning vaatas mõtlikult oma piipu. Küll neil arstidel on alati kiire. Töötavad iga tunnikese, mis Issand annab.

      •

      Üht herne ja kolme topsiga tehtavat silmamoondust on väga raske jälgida; praegu on juhtumas midagi samasugust, ainult et mäng käib suuremate panuste peale kui peotäis peenraha.

      Teksti aeglustatakse, et näpuliigutusi oleks võimalik jälgida.

      Mrs. Deirdre Young sünnitab parajasti palatis number kolm. Ta toob ilmale kuldjuukselise poisi, keda me nimetame lapseks A.

      Ameerika kultuuriatašee abikaasa Mrs. Harriet Dowling sünnitab parajasti palatis number neli. Tema toob ilmale kuldjuukselise poisi, keda me nimetame lapseks B.

      Õde Mary Tatraveski oli sünnist saadik olnud paadunud satanist. Lapsena käis ta sabatikoolis ning võitis käekirja ja maksahaakide eest musti tähekesi. Tal kästi astuda Latatarade Ordusse ja ta tegi seda kuulekalt, sest ta oli sellel alal loomu poolest andekas ning teadis, et teda ootavad seal ees sõbrad. Ta olnuks päris nutikas, kui teda vaid mõttetöös kunagi proovile oleks pandud, kuid juba ammu oli ta aru saanud, et tuulepäisus, nagu ta ise seda nimetas, aitas palju kergemini läbi elu heljuda. Praegusel hetkel ulatatakse talle heledapäine poisslaps, keda me nimetame Peavaenlaseks, Kuningate Hävitajaks, Põhjatu Mülka Ingliks, Suureks Elajaks, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitsejaks, Valede Isaks, Saatana Sigitiseks ja Pimeduse Isandaks.

      Vaadake hoolega. Üha ringi ja ringi…

      „Kas see on tema?” küsis õde Mary last vaadates. „Ma arvasin, et tal on silmad kuidagi imelikud. Punased või rohelised. Või on tal siis pisikesed kabjakesed. Või seasabake.” Ta keeras lapse teistpidi, ise rääkides. Sarvi polnud tal samuti. Saatana lihane laps nägi välja kurjakuulutavalt tavaline.

      „Jah, see on tema,” kinnitas Crowley.

      „Mõelda, et mina hoian süles Antikristust!” hüüatas õde Mary. „Ja vannitan Antikristust! Ja loen üle tema tillukesed varbakesed…”

      Ta rääkis nüüd otse lapsega, eksinud omaenese salamaailma. Crowley vehkis ta nina all käega. „Kuulge? Hei? Õde Mary?”

      „Vabandust, sir. Aga ta on nii armsake. Kas ta on oma isa nägu? Kindlasti on. Kas ta on oma issikese…”

      „Ei,” sõnas Crowley kindlalt. „Mina teie asemel kiirustaksin nüüd kohe sünnitustuppa.”

      „Mis te arvate, kas ta mäletab mind, kui ta suureks kasvab?” küsis õde Mary lootusrikkalt, samal ajal mööda koridori eemaldudes.

      „Palvetage, et nii ei läheks,” arvas Crowley ja lasi jalga.

      Õde Mary kõndis ööpimedusse vajunud haiglas, süles Peavaenlane, Kuningate Hävitaja, Põhjatu Mülka Ingel, Suur Elajas, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitseja, Valede Isa, Saatana Sigitis, Pimeduse Isand. Ta leidis käru ja pani lapse sellesse lamama.

      Antikristus kurises rõõmsalt. Nunn kõdistas teda.

      Ukse tagant ilmus nähtavale kellegi väärikas pea. See küsis: „Õde Mary, mida sa siin teed? Kas sa ei peaks viibima palatis number neli?”

      „Isand Crowley ütles…”

      „Hakka aga minema, ole nüüd tubli nunn. Ega sa kusagil abikaasat näinud pole? Ootetoas teda pole.”

      „Mina nägin ainult isand Crowleyt ja ta ütles…”

      „Loomulikult,” sõnas õde Grace Soravsuu kindlameelselt. „Ma lähen ja otsin selle armetu mehenässi üles. Mine hoia seni naisel silma peal. Ta on veidi uimane, aga laps on terve.” Õde Grace peatus hetkeks. „Miks sa silma pilgutad? Kas su silmaga juhtus midagi?”

      „Tead ju küll!” susistas õde Mary kelmikalt. „Lapsed! Vahetus…”

      „Selge see. Kõik omal ajal. Aga me ei saa ju lasta isal mööda maja ringi hulkuda, või mis?” arvas õde Grace. „Ta võib sedasi tont teab mida näha. Jää siia ja valva last, ole kallis.”

      Ta purjetas mööda poonitud põrandat minema. Õde Mary sisenes käru enda ees lükates sünnitustuppa.

      Mrs. Young oli rohkem kui uimane. Ta magas sügavalt, näol otsustav enesega rahulolu, nagu inimesel, kes teab, et üks kordki peavad teised tema pärast jooksma. Kaalutud ja nimesildiga varustatud laps A magas tema kõrval. Õde Mary, kellele oli lapsest saadik räägitud abivalmidusest kui voorusest, eemaldas nimesildi, kopeeris nime tühjale sildile ning kinnitas selle oma hoole all oleva lapse külge.

      Lapsed nägid sarnased välja; mõlemad olid väikesed, lapilised ja meenutasid veidi – kuigi mitte väga – Winston Churchilli.

      Ja nüüd, mõtles õde Mary, tahaksin ma tassikest teed.

      Enamik kloostrielanikest olid vanamoodsad satanistid, nagu seda olid olnud ka nende vanemad ja vanavanemad. Neid oli lihtsalt niimoodi kasvatatud, ja kui mõtlema hakata, siis polnud nad eriti kurjad. Tavaliselt inimesed seda ju polegi. Nad lihtsalt lasevad uutel ideedel ennast kaasa haarata – näiteks võivad nad jalga panna läikivad säärsaapad ja hakata inimesi maha laskma, riietada ennast valgetesse voodilinadesse ja inimesi lintšima hakata või tõmmata jalga kivipesuteksad ja inimestele kitarri mängida. Anna inimestele uus usk koos kostüümiga ning nende süda ja meel on peatselt sinuga. Kuid satanistina üles kasvamine võttis kogu värgilt osa võlust. See on lihtsalt midagi, mida sa teed laupäevaõhtuti. Ülejäänud aja lihtsalt elad, nagu oskad, nagu kõik teisedki. Pealegi oli õde Mary halastajaõde, ja halastajaõed, olgu nad mis tahes usku, on eeskätt halastajaõed, ja selle juurde käib tagurpidi kaelas rippuv kell, hädaolukordades säilitatav rahu ja hirmus teeisu. Ta lootis, et keegi tuleb peatselt; ta oli