Head ended. Terry Pratchett, Neil Gaiman

      Shadwell (nõiakütt-seersant)

      Madam Tracy (maalitud Jezebel (ainult hommikuti, neljapäeviti kokkuleppel) ja meedium)

      Õde Mary Tatraveski (satanistist nunn Püha Berylla Latatarade Ordust)

      Mr. Young (isa)

      Mr. Tyler (Majaomanike Liidu esimees)

      Kuller

      NEMAD

      Adam (Antikristus)

      Pepper (tüdruk)

      Wensleydale (poiss)

      Brian (poiss)

      Taustaks tiibetlaste, tulnukate, ameeriklaste, atlantislaste ning teiste haruldaste ja kummaliste viimsepäevaolendite ühendkoor.

      lisaks

      Koer (saatanlik põrgupeni ja kassikiusaja)

      11 AASTAT VAREM

      Tänapäevane teooria universumi saamisloost sätestab, et juhul kui universum tõesti loodi, mitte lihtsalt ebaametlikult pihta ei hakanud, sai see alguse kümme kuni kakskümmend tuhat miljonit aastat tagasi. Sama teooria järgi peetakse maakera ennast umbkaudu neli kuni neli ja pool tuhat miljonit aastat vanaks.

      Need andmed ei ole õiged.

      Keskaja juudi õpetlased paigutasid Loomise aastasse 3760 e.Kr. Kreeka õigeusu teoloogid nihutasid selle kaugemale, aastasse 5508 e.Kr.

      Ka need oletused ei vasta tõele.

      Peapiiskop James Usher (1580–1656) avaldas 1654. aastal teose „Annales veteris et Novi Testamenti”, milles oletas, et taevas ja maa loodi aastal 4004 e.Kr. Üks tema abilistest jätkas neid arvutusi ning teatas võidukalt, et Maa loodi pühapäeval, 21. oktoobril 4004. a. e.Kr. täpselt kell 9 hommikul, sest Jumalale meeldis töö hommikul kaelast ära saada, kui ta end veel värskena tundis.

      Ka tema eksis. Peaaegu veerand tunni võrra.

      Kõik kivistunud dinosauruseluukered olid mõeldud naljana, millest paleontoloogid pole paraku veel aru saanud.

      See tõestab kahte asja.

      Esiteks, Issanda teed on äraarvamatud, et mitte öelda kõverad. Vanajumal ei mängi Kõiksusega täringut, vaid hoopis enda väljamõeldud sõnulseletamatut mängu, mis teiste mängijate¹ seisukohalt on nagu äärmiselt segaste ja keerukate reeglitega pokker, mida mängitakse kottpimedas ruumis tühjade kaartide ja piiramatute panustega, kusjuures jagaja ei seleta reegleid ning naeratab kogu aeg.

      Teiseks, Maa on Kaalude tähtkujust.

      Selle kroonika alguspäeval kõlas Kaalude horoskoop Tadfieldi Advertiseri astroloogiaveerus järgnevalt.

      KAALUD, 24. september – 23. oktoober

      Tunned end tülpinuna ja igapäevasest rutiinist haaratuna. Esile kerkivad pingelised kodu- ja perekonnaprobleemid. Väldi asjatuid riske. Üks sõber muutub oluliseks. Lükka tähtsate asjade otsustamine edasi, kuni eesmärgid selgeks saavad. Sind ähvardab täna kõhurikete oht, seega väldi salateid. Abi võib saabuda ootamatust kohast.

      See vastas täielikult tõele, välja arvatud too salatite asi.

      •

      See ei olnud pime ja tormine öö.

      Oleks pidanud olema, aga ilm on juba kord selline. Iga hullu teadlase kohta, kelle Suure Töö valmimise ööl saabub justkui tellitult äikesetorm, leidub vähemalt tosina jagu neid, kes istuvad, käed rüpes, tähistaeva all, samal ajal kui venelasest konkurent palehigis rabab.

      Kuid ärgu keegi end udu tekitatud võltsil turvatundel (hommikupoole ööd on oodata vihma ja temperatuur langeb kuni seitsme kraadini) uinutada lasku. Mahe öö ei tähenda seda, nagu poleks pimeduse jõud liikvel. Nad on kogu aeg liikvel. Nad on igal pool.

      Nagu alati. Selles ongi asja mõte.

      Kaks neist varitsesid parajasti vanal surnuaial. Kaks tumedat kogu, üks neist kühmus ja jässakas, teine kiitsakas ja ohtliku välimusega, mõlemad olümpiatasemel varitsejad. Kui Bruce Springsteen oleks kunagi plaadistanud „Sündinud varitsema”, oleks selle albumi kaanele pandud nemad. Nad olid tund aega udus varitsenud, aga mitte liiga agaralt, nii et vajaduse korral jaksanuks nad terve öö edasi varitseda ja vastu koidikut endast süngelt viimase välja panna.

      Kui möödunud oli veel kakskümmend minutit, lausus üks neist: „Jälle ta sunnik vigurdab. Ta oleks pidanud mitu tundi tagasi siin olema.”

      Ütleja nimi oli Hastur. Ta oli põrguhertsog.

      •

      Paljusid nähtusi – sõda, katku, ootamatuid revisjone – on peetud selle tõestuseks, nagu sekkuks Saatan inimeste ellu, kuid alati, kui demonoloogiauurijad kokku saavad, läheb lahti vaidlus, kas pole selle parim tõestus siiski Londonit ümbritsev ringmaantee M25.

      Loomulikult nad eksivad, oletades, et too äraneetud maantee on saatanast üksnes selle meeletu veresauna ja frustratsiooni tõttu, mida ta iga päev põhjustab.

      Tegelikult teavad väga vähesed inimesed meie planeedil, et M25 moodustab oma kujult iidse Mu musta preesterkonna keeles odegra-märgi, mis tõlkes tähendab „Au ja hiilgus Suurele Metslasele, Maailmade Neelajale”. Tuhanded autojuhid, kes iga päev selle siugjatel keermetel tossutavad, mõjuvad nagu vesi palveveskile; nad tekitavad lõppematu alamat sorti kurjuse voo, mis saastab ümbruskonna metafüüsilist atmosfääri mitmekümne miili ulatuses.

      See oli üks Crowley suurimaid saavutusi. Selleks oli tal kulunud aastaid, kolm sissetungi arvutisüsteemidesse, kaks sissemurdmist, üks väike altkäemaks, ja kui miski muu enam ei aidanud, siis vihmasel ööl kaks tundi mudas sumpamist, kui ta maamõõdumärke mõne, ent okultistlikust seisukohast olulise meetri võrra ümber tõstis. Kui ta siis seda esimest, kolmekümne miili pikkuseks veninud ummikut vaatas, valdas Crowleyt rõõm hästi tehtud pahateost.

      Ta sai selle eest kiita.

      Crowley sõitis parasjagu 110-miilise tunnikiirusega Slough’ lähedal maanteel. Ta ei jätnud eriti deemonlikku muljet, vähemalt mitte klassikaliste standardite järgi. Ei mingeid sarvi ega tiibu. Ta kuulas küll „The Best of Queeni” kassetti, aga sellest ei maksaks midagi järeldada, kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni” kogumikeks. Samuti ei mõelnud ta eriti deemonlikke mõtteid. Tegelikult mõtiskles ta parasjagu laisalt selle üle, kes võiksid olla Moey ja Chandon.

      Crowleyl olid tumedad juuksed, kõrged põsesarnad ja jalas maonahast kingad – vähemalt võis oletada, et tal olid kingad jalas – ning ta oskas oma keelega veidraid vigureid teha. Vahel ennast unustades kippus ta sisisema.

      Ja silmi ta eriti ei pilgutanud.

      Ta sõitis 1926. aasta musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Ta oli auto eest hästi hoolitsenud.

      Ta jäi hiljaks seepärast, et 20. sajand meeldis talle kohutavalt. See oli palju etem kui 17. sajand ning äraütlemata parem kui neljateistkümnes. Crowley ütles sageli, et Aja meeldivaim omadus on see, et see viib teda peatumatult eemale neljateistkümnendast sajandist, kõige äraneetumalt igavamast aastasajast siin Issanda – vabandust! – päikese all. Kahekümnes sajand oli igavusest kaugel. Lisaks oli tahavaatepeeglist paistev vilkuv sinine tuli Crowleyle juba viimased viiskümmend sekundit märku andnud, et teda jälitavad kaks meest, kellel on isu see sajand talle veelgi huvitavamaks teha.

      Ta viskas pilgu kellale, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab ka vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma.²

      Bentley