Indiaanlane. Reijo Mäki

oled säärane. Peas või kõrvakuulmises miskit lonkab, mis?”

      Vastasin üsna teraval toonil:

      „Pea kinni. Mis sul viga on? Sa nüüdsama tagurdasid sealt minema!”

      „Jah, aga ainult auto asendit muutma, ta polnud ilusasti vahes.” Naise käed vehklesid kui veskitiivad. „Ja mida sina teed, tatt! Põrutad oma romu kohe sinna.”

      Ei teadnud, kas nutta või naerda. Seega sõnasin:

      „Ära mu autot romuks sõima. Tulime täna ülevaatuselt.”

      „Sa oled kindla peale see mees, kes ka invakohale pargib!”

      Pagan võtaks. Asi muutus üha hullemaks. Ei osanud muud kui naeratada.

      „Uisapäisa järeldused, kiire mõttejooks teil.”

      „Mida sa irvitad! Sinusugune kepib ka laevade invapellerites!”

      „Njet. Tead, pole tarvis. Mul on selleks alati eraldi kajut.”

      „Kes ... kurat võtaks! Kes sa enda arust õige oled!”

      „Erkki Eckerö, laevaomanik, meeldiv tutvuda. Ja sinu nimi oli?”

      Kaks minutit hiljem sõitsin parklast tänavale.

      Nii kui välja sain, sittus kajakas auto esiklaasile, viskas laraka täpselt näo kohale. Lennutas taevasinast tõelise superpommi. Mida paganat too lind söönud oli? Terve lihapiruka? Kahe viineriga?

      Üritasin aknapesureist vett pritsida. Ilmselt oli ülevaatuse läbi viinud ametimees pesuvedeliku ära kulutanud, aknale lirtsatas kõigest paar piiska. Kojamehed pühkisid rõõmsalt ja silusid klaasile ühtlase kihi kajakasitta. Servast servani.

      Sedaviisi siis. Kas täna oli selline päev?

      Ei jäänud üle muud kui hingepõhjast ohata ja auto kõnnitee ääres kinni pidada.

      Pesuvedelikku mul varutud polnud. Muidugi mitte. Ega majapidamispaberit. Nurga taga oli baar. Astusin sisse ja ostsin poolteiseliitrise pudeli mullivett. Jõin sealt paar lonksu ja kallasin ülejäänu paaki.

      Kõrvetised olid nüüd sellised, et ründasin kindalaegast. Seal oli õnneks tuttav pappkarbike. Kõrvetiseravim Zolt! Tänasin taevaisa. Avasin pakendi värisevate sõrmedega. Tühi. Seega olid kõik tabletid otsas. Alles vaid kribukirjas kasutamisjuhend.

      Hea seegi! Samal õhtul jooksin sama naisega uuesti parklas kokku.

      Tema nimi oli Petra Venho.

      Sealt see algas.

      Ja läks mis ludises.

      Ärkasin hommikul Petra Venho kõrval ja naeratasin laia eeslinaeratust.

      5.

      „How do you do, m’lady?”

      The Lonely Crow Bar&Diner ukseaugus seisev blond naine võpatas selja tagant kostvat rämedat häält kuuldes. Naine pöördus, ilme ettevaatlik. Paar meetrit eemal seisis ruudulises särgis, punetava näoga, Minnesota Vikingsi nokkmütsis tüüp, kes tankis oma roostes pikapit samal ajal, kui naine vabakäigul plekikolinaga teeninduspunkti ette rullus. Mees seisis, sõbralik irve tüükas näol, paksud pöidlad õliplekiliste teksapükste värvli vahele torgatud.

      Naine pühkis juuksesalgu näolt ja sõnas rahulikult:

      „Good day, Mister. I’m very well, thanks.”

      „Great ... Aga ma panin tähele ... on autoga midagi ... on sellega ikka kõik korras?”

      Naine muigas ja sõnas:

      „Sellel on miskit ... väheke viltu ...”

      „I’m Hank Curbanski. Minu autoremondifirma on siit õkva kakskümmend miili Billingsi poole. Mul on autos veokonks. Seega olen soovi korral teie teenistuses.”

      „Seda ... et ...” Naine kiikas Dinerisse ja taas meest. Ja juurdles, kuidas toimida. „I appreciate your very kind offer, sir. Aga mõtlesin, et uurin esmalt siitsamast, kuna siin on autoteeninduse märk ... ja muud ka ...”

      „Understood, ma’am.” Mees tegi silma. „Ehk saad ka siit abi, kui mehaanik pole päevale joont alla tõmmanud.”

      „Jah. Thanks ... anyway. Kavatsen igatahes küsida.”

      „Annaksin teile oma visiitkaardi. Kui te siit juhtumisi abi ei saa.”

      „Jah, see oleks tore,” kiirustas naine vastama.

      Hank Curbanski võttis ruudulise pluusi rinnataskust pappkaardi ja ulatas selle naisele. Too noogutas, naeratas viisakalt ja torkas nimekaardi sellele pilku heitmata teksapükste tasku.

      „Have a very good time, ma’am. And God bless!”

      Billings, Montana osariigi suurim linn ja ärikeskus jääb The Lonely Crow Service Stationist loodesse. Õhtu oli laskunud üle linna, taevas vähehaaval tumenemas, see oli märk, et Deerhunter Alley, kohalik poissprostituutide tänav hakkas vähehaaval ellu ärkama.

      Thommie-Boy oli ärganud umbes kolme tunni eest, söönud taldrikutäie maisihelbeid, suitsetanud viimase marisuitsu ja meikinud silmi. Viivu aru pidanud, otsustas ta jalga tõmmata stiilsed teksad, mis ta oli leidnud viimasel superpikal poodlemissessioonil. Seejärel oli ta vaadanud natuke aega Disney multikaid ja lemmikkatkendit Tšehhi homopornost, kutt lõi tavapäraselt aega surnuks, oodates õhtut ja hetke, mil oleks aeg postile siirduda.

      Thommie-Boy oli seisnud tubakapoe nurgal pea tunni. Õhtu läks käima aeglaselt. Kunded venitasid. Mõned aeglased autod ettevaatlike piilujatega, kogu lugu. Veerand tundi tagasi oli roostes Volvoga turdkael võtnud peale ühe kolleegi, kuti hüüdnimega Who’s Who. Pärast seda ei juhtunud midagi.

      Kiirabi ulgus kusagil taamal, siis valitses taas vaikus. Kurat.

      Thommie-Boy kibrutas nina. Eilegi oli olnud sitt õhtu. Ainult paar viiekümnekullist minetti kliendi autos, naaberkvartali parklas. Thommie mõtted liikusid teatud suunda. Tekkis tuline tarve lõõgastava kaifi järele. Probleemiks oli rahastamine. Kus kuradi kohas need kunded munesid? Onasid iga roju oma kodus kamina ääres, pritsisid limalaste läpakaruutudele?

      Thommie ohkas raskelt ja oli juba pöördumas, et poe seina ääres seisva kolleegi Billy the Kidiga juttu puhuda, kui trotuaari veerde purjetas, otsekui eikusagilt, uhke süsimust lipulaev, ehtne Escalade. Vinge, dollarihaisune, uhiuus sõiduriist.

      Küljeaken rullus aeglaselt lahti.

      Auto seest kostis kurguhääl:

      „Hey! You! Friend!”

      „Talking to me, sir?”

      „Ei, me räägime just ja praegu ja ainuüksi sinuga, kullake.”

      Thommie manas näole ametinaeratuse ja astus paar sammu autole lähemale. Paistis, et autos istus kaks meest. Thommie kõhusopist käis läbi kerge võbin, kui noormees hoomas, kuidas kaks kivinäolist indiaanlast teda mõõtsid. Samas meenus talle midagi. Kes seda oli rääkinud? Jacko? Pierre? Või hoopis too kiilaspäine tüüp, kes City Parkis passis? Tricky-Dick? Who cares. Keegi oli rääkinud pikemast tööotsast reservaadis. Uhke autoga. Tõeline rahaauk. Tegelik klient seal kusagil, kummalise väljanägemisega tüüp, elutses veidras majas nimega The Mushroom ja oli ilmselt reservaadi maffias mingi suuremat sorti nina. Narkot olid lauad täis. Ja rahulolev kunde oli oma töö hästi sooritanud spetsialistile andnud toreda nutsaku koguni koju kaasa. Jaa, see oli Pierre, kes sellest rääkis. Kehkenpüksil oli manu kotike parimat, kristalset kokat. Mida jagus ka sõpradele! Kraami piisas. Nagu ka lusti.

      Thommie-Boy sai mõtteist uut vunki. Ta lükkas puusi veelgi enam ettepoole. Ja naeratas magusamalt.

      „Nice evening, eh ... Mis sul mõttes, sir?”

      „Esmalt üks mälumänguküsimus: