Indiaanlane. Reijo Mäki

palus end ühendada Västerniga. Naine jäi ootusrikkalt kuulama telefonist kostvat kutsungit. See kestis ja kestis. Mitte kui midagi. Laubakibrutus. Viimaks langetas Petra käe. Nüüd oli tema ilme endisest veelgi hämmeldunum.

      „Seal on ka seesama kuramuse lint pöörlemas ... Väga veider.” Petra pidas lugu tervislikest eluviisidest. Ta ei suitsetanud, aga teatud olukordades, nagu näiteks õhtustel koosviibimistel, lubas endale ühe või kaks eriti kvaliteetset sigarillot. Nüüd läks Petra alla kajutisse, tõi sealt läikiva karbi ja pani suitsu ette. Vaatasime betoonmuuli ninas uttu.

      Märkasin, et Petra lõdises. Pisut. Naine oli liiga õhukeselt riides. Asetasin käed naise õlgadele ja silitasin neid.

      „Jussi ... Mul on miskipärast imelik tunne ...” pomises Petra.

      „Mis viga?”

      „See udu ... Nagu vaataks midagi ... Mis selle õudusfilmi nimi oligi?”

      „Jaa ... Ma tean seda filmi. Pealkiri ei meenu. Aga küll see varsti väikestviisi hõreneb ...”

      Kõigest kümne minuti pärast läks minu ennustus tõeks. Ootamatult tõusis edelast kohisev iil. Tuul hakkas otsekohe mereudu tükkideks rebima. Kõigest paari minuti jooksul hakkas maailm kirgastuma. Nähtavus paranes kiiresti, õige pea võis näha koguni mitmesaja meetri taha. Silmapiir avardus umbes kilomeetrini.

      Kortsutasin kulmu. Tõstsin käe laubale. Nägin midagi enda ees, pisut vasakul pool. Mis see oli? Imelik tume moodustis paigas, kus peaks olema lage mereturi.

      Oli see laev?

      Uurisin täpsemalt. Jah, nii oligi. Seal kiikus laev.

      Aga oot! Ega too laevuke koguni tuttav ette tule?

      Tegu polnud väikese jahiga. Kõrges profiilis oli tõepoolest midagi tuttavat. Oli see toosama liinilaev, mis tõi mind eile siia?

      Üritasin pilku teravdada. Kõhklesin.

      Oli see tõepoolest Västern?

      „Petra! Ulata mulle binokkel!”

      Sain selle.

      Tõstsin binokli silmile, rihtisin, hoidsin hinge kinni.

      Ja siis võpatasin. Üle kere. Mida põrgut? Mida see tähendas?

      „Mis lahti, Jussi?” imestas Petra.

      „See on Västern. Kindla peale. Aga sellega on ... midagi valesti ...”

      2.

      Paigalt tõmmates hüppas Aquadori nina üles. Petra lisas muudkui vunki ja paadinina laskus kenasti alla. Aquador säilitas tasakaalu.

      Põrutasime viimsete uduribade vahele. Niiske õhk pühkis üle näo. Toetusin reelingule ja passisin kississilmi sihtpunkti. Västerni kõrge siluett kasvas. Üks sai selgeks. Binokliga nähtu osutus tõeks.

      Laev seisis paigal.

      Alus kõikus elutult kerges lainetuses. See tekitas ähvardava meeleolu. Laev oli kui jääkirmetises loksuv sügiseselt lõunamaalennult maha jäänud luige laip. Vidutasin tuuleiilis silmi. Pigistasin kahel käel alumiiniumpiiret. Sisimas kasvas veendumus, olin kindel, et juhtunud on midagi arusaamatut, lõplikku ja kurja.

      Petra hakkas hoogu maha võtma. Põrnitsesin, kulm kipras, laeva. Ei saanud silmi vöörivisiirilt. Ega autorambilt.

      Nõnda. Mida kuradit see veel tähendas?

      Nad ei tohtinud sedaviisi olla. Keset merd.

      Visiir oli avatud ja üleval. Autoramp ripakil. Iseenesest tuli võrdluspilt: ramp oli kui koolnud eluka keel.

      Heitsin üle õla pilgu Petrale. Otsekui oleksin peeglisse vaadanud. Naine näis olevat sama hämmeldunud nagu minagi.

      Laeva vööripoolsed helgiheitjad põlesid, samuti udus vajalikud ohutuled. Ka kaptenisillalt kumas valgus. Aga muidu näis laev elutu. Ülemisel tekil oli kohvik, kus reisijad tavaliselt pooleteise tunni jooksul Nauvost Rymättylä Hankasse aega veetsid. Kohviku reelingul polnud näha ühtegi hingelist.

      Üha külmemad judinad jooksid mööda selga alla ... Peas kirgastus tasapisi teadmine, et pea kogeme midagi täiesti ootamatut. Kiikasin Petrat, vibutasin paremat kätt.

      Petra noogutas. Mõistis kohe. Ja tegi Aquadoriga järsu kurvi.

      Paat sõitis Västerni ümber laia auringi. Põrnitsesin laeva teraselt.

      Mitte kusagil polnud näha viluvarjugi.

      „Jussiiii!” hõikas Petra üle mootorimürina.

      Pühkisin näolt veepritsmeid. Pöördusin Petra poole.

      Naise ilme oli kui suur küsimismärk.

      „Mida see peab tähendama? Veider värk! Mida me nüüd ...”

      Laiutasin käsi. Silmitsesin viivu autorampi. Siis torkas mulle pähe idee.

      „Ramp!”

      „Mida ... mis sellest?”

      „Meie paadi käilast saab väga lihtsalt rambile ronida!”

      Petra kiikas taas laeva poole ja noogutas.

      „Lähme või?” küsis ta.

      „Jah. Peame,” pomisesin endale nina alla, Petra ei saanud minu sõnu kuulda, aga nägi peanoogutust.

      Petra suunas paadipära Västerni visiiri poole. Ja hakkas samas hoogu maha võtma. Petra tagurdas vilunult. Ta sai Aquadori osavalt pidama täpselt terasest rambi kõrvale.

      Olin juba valmis, kinnitusköis peos. Ronisin rambile ja leidsin ka kohe sobiva raudkonksu, kuhu köis kinnitada. Tulin seejärel rambi servale tagasi, ulatasin käe ja aitasin naisel üles ronida. Petra hingeldas ja sudis näolt musti juuksesalke eemale. Naine vaatas mind suuril silmil.

      „Jussi, mis siin lahti on? Tähendab ... mida paganat siin on juhtunud?”

      Raputasin pead ja kiikasin mustavasse avausse.

      „Ei tea. Tõepoolest ei tea. Aga me saame selles kohe selgust.”

      *

      Autotekil konutas kõigest mõni kurblik sõiduriist. Tekk polnud autosid täis nagu näiteks eile, ilusama ja suvisema ilmaga, kui mina samal laeval Nauvost Marrasholmi tulin.

      Samas hoomasin midagi. Kummipaat oli puudu.

      Olin eile pannud tähele autoteki laes, umbes nelja meetri kõrgusel rippuvat suurt, päramootoriga varustatud kummipaati. Taolistel liinilaevadel leidus peale kohustuslike, reisijate tarbeks mõeldud päästepaatide tavaliselt ka reelingule kinnitatud väle MOB-paat. Ehk siis hädaolukorras kiiresti vettelaskmiseks valmis päästepaat. Västernil ma sellist eile ei märganud. Arvatavasti oli too kadunud kummipaat asendanud tavapärast MOB-paati. Neid kahte muidugi ei saanud võrrelda. Taolise kummipaadi vettelaskmine oli aeglasem ettevõtmine, selleks pidi laeva visiiri üles tõstma ja rambi välja lükkama. Säärane operatsioon paari minutiga küll ei õnnestu. Mõtlesin, kas seetõttu oligi Västerni käil pärani. Et kummipaat vette saada.

      Võpatasin mõtteist Petra küsimuse peale:

      „Jussi ... Miks siin nii vaikne on?”

      Vaatasin laest rippuvaid kummipaadi kinnitustrosse.

      Pomisesin poolihääli:

      „Ei tea. Ma ei ... ma ei oska öelda ...”

      „Mida me nüüd teeme?”

      Tõstsin kämbla otsmikule. Kiikasin vasakule ja paremale.

      Eilsest õhtupoolikust meenus mulle pikk, viiekümnendais aastais mees – laeva kapten –, kes Nauvos meid, reisijaid, samal autorambil vastu võttis. Kapten seisis visiiri kõrval koos laeva meeskonnaga: tunkedes madruse ja heledapäise piletimüüjaga, kes toimetas ka kohviku kassaneiuna.

      Kapteni