Edasi. Suvi 2019. Edasi

tead, kuidas mu arvuti ära parandada!” Kusjuures – ma ju ei tea. Ma ise ei tegele küber-teemadega, piinlik küll, aga mind nad väga ei huvita... Aga teemat seos-tatakse Eestiga küll, seda on näha.

      10

      EDASI. Nr 1, mai-august 2019

      Venemaa osas... Ma ei ole kindel, kas meid peetakse Venemaa-eksper-tideks. Aga meid peetakse kind-lasti riigiks, kelle jaoks Venemaa ja Euroopa Liidu Vene-poliitika on eksistentsiaalselt olulised teemad – mistõttu on meid oluline selleteema-listesse vestlustesse kaasata. Me oleme asjast huvitatud osapool. Aga seda, et me Venemaad automaatselt tunneme, lihtsalt sellepärast, et me oleme eestlased... Ma ei tea. Mõned ehk arvavad nii, ma ise ei arva...

      Aga teisest küljest, kas meie – ma mõtlen Eesti ühiskonda laiemalt – võiks Venemaad paremini tunda?

      Võiks küll. Kindlasti võiks. Tege-likult mulle teeb päris palju muret, et Eestis on Vene-ekspertiisi väga väheks jäänud ja eriti väheks avalikus sfääris. Teadjaid inimesi on vähe ning nemad on valdavalt riigiameteis ja ei saa palju rääkida.

      Millest see sinu hinnangul tingitud on?

      Vene-eksperte ei tule kusagilt juurde. Vanasti oli kõigil Nõu-kogude Liidu kogemus, mis oli hea pinnas, millest hakata tundma õp-pima tänapäeva Venemaad. See ise-enesest ei olnud veel ekspertiis: oli illusioon mõelda, et kuna ma mä-letan Nõukogude Liitu, siis tunnen kaasaegset Venemaad. See ei ole nii. Tänapäeva Venemaal on hoopis teine mõtteloogika, teised sihid, teised sea-duspärad. Aga Nõukogude-kogemus annab mingeis asjades eelise – näi-teks Putini mõistmise teeb see lihtsa-maks. Putin on väga Nõukogude Lii-du produkt – rohkem kui keskmine venelane isegi tema enese põlvkon-nas. Aga, nagu öeldud, mälestustest üksi ei piisa; ja nooremal põlvkonnal

      pole enam neidki, samuti pole vene keele oskust. Ja nii polegi Vene-tund-jatel kusagilt tulla. Vähe on neid, kes seal tänapäeval õpib. Venemaal käimist ei soosita. Ajakirjanikke seal peaaegu ei tööta... Seni on vä-hemalt mõned ajakirjanikud Vene-maa-tundmist juurde toonud...

      ...nagu meie kaasautor Marko Mihkelson.

      Jah, täpselt. Astrid Kannel, Jaanus Piirsalu. Ja ongi enam-vähem kõik...

      Mõni endine diplomaat?

      Kui nad tahavad Venemaaga tõsi-selt ja sügavalt edasi tegeleda... Ja kui neil on koht, kus seda teha... Sagedamini seda ei ole.

      Euroopa Liidu ekspertiis taastoo-dab ennast ise. Inimesed, kes on töö-tanud Brüsseli esinduses – ja neid on palju –, võtavad selle teadmise Eestis-se tulles oma erinevatesse ametkon-dadesse kaasa. Brüsselis töötavad ju väga paljude ministeeriumide esin-dajad. Seega teadmine sellest, kuidas toimib Euroopa Liit, külvab ennast meie riigis iseenesest laiali. Amee-rikaga on juba natuke kehvemini, aga siiski – on inimesi, kes seal on õppinud, on neid, keda see väga hu-vitab... Ja Ameerika on avatud ühis-kond, Washingtonis saab Ameerika poliitikast väga palju teada, kui tah-ta. Sa käid, räägid ja küsid, ja inime-sed võtavad sind hea meelega vastu. Venemaa on palju keerulisem: saada üldse aru, mis seal toimub, on keeru-lisem. Jutule saada on keerulisem. Ja meil vähesed isegi proovivad...