Edasi. Suvi 2019. Edasi

      7

      EDASI. Nr 1, mai-august 2019

      Liia Hänni:

      rahvaalgatuse tähendus

      päevakorras

      otsedemokraatia

      Liia Hänni on ühiskonnategelane, Põhiseaduse Assamblee liige ja üks Eesti põhiseaduse autoreid.

      Põhiseaduse kohaselt saab Riigikogu jagada seadusloo-mes vastutust rahvaga, pan-nes Riigikogus vastu võetud seaduse rahvahääletusele. Kui aga rahva-hääletusele pandud seaduseelnõu ei leia hääletamisel osalenud ko-danike enamuse toetust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised. Sellist olu-korda ei ole iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis ette tulnud.

      On ilmne, et põhiseadus ei soo-dusta seadusandliku võimu dele-geerimist rahvale. Sellise valiku mõistmiseks tuleb vaadata tagasi Põhiseaduse Assamblee tööaega aastatel 1991–1992, kui valmis Eesti Vabariigi põhiseaduse tekst.1

      Ajaloo õppetunnid põhiseaduses

      Kuigi Eesti Vabariigi esimene ise-seisvuse aeg piirdus paarikümne aastaga, saime sealt kaasa rikkali-ku põhiseadusliku pärandi. Eesti esimest, 1920. aasta Asutava Kogu tehtud põhiseadust on peetud oma aja üheks demokraatlikumaks maailmas. Selles põhiseaduses ja-gas Riigikogu seadusandlikku või-mu rahvaga. 25 tuhat kodanikku võis algatada seaduseelnõu ja kui

      Riigikogu seda vastu ei võtnud, läks eelnõu üle otsustamine rahva-hääletusele. Kui rahvas eelnõud toetas, pidi sellele vastu seisnud Riigikogu laiali minema. Nii juh-tuski 1923. aastal I Riigikoguga, kui rahvahääletus tühistas seaduse, millega oleks lõpetatud usuõpetuse andmine algkoolis.

      Teise õiguslike ja poliitiliste tagajärgedega rahvaalgatusena on Eesti ajalukku läinud vabadus-sõdalaste koostatud põhiseadus, mis sai toetuse 1933. aastal toimu-nud rahvahääletusel. Edasine on ajaloost teada: järgnes vaikiv ajas-tu, mille saabumise asjaolude üle on ajaloolastel siiani põhjust piike murda. 1938. aastal jõustunud nn Pätsi põhiseadus rahvaalgatust ette ei näinud.

      Põhiseaduse Assamblees jäi val-davaks arusaam, et ettevaatuse mõttes ei tasu Eesti esimese põhi-seaduse otsedemokraatia instituuti tänapäeva üle kanda. Jüri Raidla, ekspertide poolt ette valmistatud konkureeriva põhiseaduse eelnõu esitleja, põhjendas seda nii: “Ühis-konna struktuuri kvalitatiivne muutumine viimase viiekümne aasta jooksul pluss ühiskondliku si-tuatsiooni ebastabiilsus. Ainuüksi

      neile kahele tegurile viitamine peaks näitama, et teatavates olu-kordades on võimalik vastutus-tundetute poliitiliste jõudude või liidrite poolt kasutada ülidemo-kraatlikku rahvaalgatuse instituu-ti demokraatlike parlamentaarsete institutsioonide töö pidurdamiseks ja pärssimiseks, võib-olla isegi blo-keerimiseks.”

      Rahvaalgatus puudus ka Põhi-seaduse Assamblees aluseks võetud, Jüri Adamsi ja tema aatekaaslaste eelnõus. Jüri Adams põhjendas seda nii: “Miks rahvaalgatuse õigus on üldse välja jäetud antud projektist? Arvatavasti ei ole see vajalik, kui põhiseaduses sätestatakse, nagu on antud projektis pakutud, et seadus-te algatamise või seaduseelnõude algatamise õigus on Riigikogu igal liikmel. Ma ütleks niimoodi, et ma ei kujuta ette, et ühiskonnas võiks olla tulevikus mingit nii olulist problee-mi, et see ei leiaks olemasolevatest, valitud Riigikogu saadikutest vähe-malt ühte, kes seda seaduseelnõu-na üles ei tõstaks. Järelikult, see on täiesti piisav, et rahvaalgatuse õigus ära jätta.”

      Siiski ei sündinud valik rahva-võimu põhiseadusliku piiramise suhtes vaidlusteta. Juuraprofessor Heinrich Schneideri kirjutatud ja Päevalehes ilmunud artiklis “Kas vundament kannab?” kritiseeriti teravalt eelnõu liigset parlamen-dikesksust ja rahva võimuvolituste piiramist. Talle sekundeerisid pal-jud kodanike kirjad, mis saabusid Põhiseaduse Assambleele põhi-seaduse teksti esimese versiooni avalikustamisel. Hiljem lisandus neile ka kohalike omavalitsuste juhtide pöördumine, milles nõuti rahvaalgatust ja riigipea otsevali-mist. Vaatamata jõulisele välisele survele jäi Põhiseaduse Assamblee oma valikutele kindlaks – siduvat referendumiga lõppevat rahvahää-letust põhiseadus ei sisalda nagu ka üldrahvalikku riigipea valimist.

      Rahvaalgatus petitsiooniõigusena

      Lisaks rahvaalgatusele kui võimu-instrumendile on paljudes demo-kraatlikes riikides seadustatud

      Eesti riigielu rütm on määratud meie põhiseadusega. Igal neljanda aasta varakevadel valime Riigikogu, kes teostab rahvaesindusena seadusandlikku võimu. Vaid erandjuhul, kui Riigikogu ei saa kokku tulla, lubab põhiseadus Vabariigi Presidendil edasi-lükkamatute riiklike vajaduste korral anda seaduse jõuga seadlusi, mida Riigikogu peab hiljem kas kinnitama või tühistama.

      8

      EDASI. Nr 1, mai-august 2019

      petitsiooniõigus, mis kohustab par-lamenti käsitlema rahva poolt kol-lektiivselt esitatud ettepanekuid. Ka Eesti põhiseadus annab aluse petitsiooniõiguse rakendamiseks: “§ 46. Igaühel on õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigi-asutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastami-se korra sätestab seadus.” On päris loomulik, et see õigus on rakenda-tav ka kollektiivse õigusena, kus-juures teiste riigiasutuste hulgas lasub kollektiivsetele pöördumis-tele vastamise korra kehtestamise kohustus Riigikogul.

      Endise riigikoguliikmena