Jevgeni Onegin. Александр Пушкин

uhke maja ukse ette

      trepp tulukestest särades;

      fassaadi kõrgeis akendes

      näeb daamipeade siluette

      või möödub nagu tuuleiil

      ka moodsa veidriku profiil.

      XXVIII

      Me sangar nagu linnutiivul

      nüüd möödub esikus portjeest,

      kesk marmortreppi samal viivul

      veel äigab loki lauba eest

      ja ongi saalis. Rahvavoogu

      masurka muusika toob hoogu,

      ju kõlavad kui kuljused

      kavalergardi kannused,

      ju kisub kaasa mõtted-meeled

      nii mõni tibatilluke

      parketil tantsiv jalake,

      ju viiulite võimsad keeled

      on summutamas kadedat

      moenaiste salasosinat.

      XXIX

      Mind ballid vaimustasid varem,

      kui elu oli lausa lust:

      kus oleks pidada veel parem

      galantset kirjavahetust?

      Kus armuavalduse-moodus

      veel oleks nõnda imesoodus?

      Tõepoolest, iga naisemeest

      ma hoiatan siin balli eest.

      Teil, mammad, valvas vaade loitku,

      et püsiks püha etikett –

      jah, otse sihtige lornjett!

      Või muidu tütred ... issand hoidku!

      Ma sõitlen sellepärast nii,

      et olen ammu patust prii.

      XXX

      Ja kuigi elus head ja kallist

      mul palju rikkus pidusaal,

      ei loobuks ometi ma ballist,

      kui just ei manitseks moraal.

      Mind võlub metsik noorus, kära,

      kesk tunglemist ja tulesära

      nii armas on mu pilgule

      koketse daami jalake.

      Kas leidub Vene riigis aga

      kolm paari päris saledaid

      ja nõtkeid jalgu? Mulle said

      kord kalliks oma graatsiaga

      kaks jalakest ... Mu rahu nad

      veel nüüdki unes häirivad.

      XXXI

      Kas kusagil on kõrbealad,

      kus meeletul ehk unute?

      Oh jalakesed, kaunid jalad,

      kus kevadlilli muljute?

      Teid heidutasid põhja hallad

      ja kunagi te kingatallad

      ei puudutanud lumist maad:

      me hangest olid armsamad

      orientaalsed vaibad neile.

      Mul polnud meeles loorbereid,

      ei vangistust, ei koduteid,

      kui mõtlesin vaid teile, teile!

      Nüüd noorusrõõm on kadund nii

      kui luhal teie jäljedki.

      XXXII

      Nii võluvad on Flora põsed

      ja kütkestav Diana rind!

      Kuid Terpsichore jalakesed

      veel rohkem vaimustavad mind.

      Neis ikka midagi on säärast

      pooltõotavat ja ebamäärast,

      mis rahutuks mu rinna teeb.

      Silm nende ilu imetleb,

      Elviina kallis, eine ajal

      laudlina varjus põrandal,

      raudresti najal kaminal,

      õrnrohelisel niidurajal,

      parketil ja kesk lagedaid

      graniidist kaljumürakaid.

      XXXIII

      Mul meenub meri enne äikest:

      kuis kadestasin laineid ma,

      mis randa tormasid kaht väikest

      ja kallist jalga embama!

      Kuis oleksin ma laineks muutund

      ja huultega neid kingi puutund

      kui mere voog sel minutil!

      Nii polnud ilu kusagil

      mu üle varem võimust saanud,

      veel iial polnud valge rind,

      Armiida punahuuled mind

      nii suudlusele ahvatanud –

      nii polnud kired iialgi

      mind viinud piina piirini!

      XXXIV

      Veel pilt: ma sadulasse aitan

      noort kütkestavat iludust,

      jalgrauda unistades paitan,

      peos tunnen talla puudutust –

      ja juba kõik mu rahu kaobki,

      ju süda hullus taktis taobki

      ja närbund hing ei tunne muud

      kui üht: ma olen armunud! ...

      Miks, lüüra, on su hääl nii virge,

      kui ülbet ilu ülistad?

      Need jumaldatud graatsiad

      ei vääri laulusid, ei kirge,

      sest nende jalad, silmad, suud

      ühtviisi kõik on petlikud.

      XXXV

      Mis teeb Onegin? Ballisaalist

      ta sõidab sängi. Töö ja turg

      ju virgub trummide signaalist:

      ei tunne puhkust Peterburg.

      Ju poodnik, voorimees on jalul

      ning Ohta noorik valge valul

      teel piimanõuga rutates

      käib rudiseva lume sees.

      Ju korstnast kerkiv suitsusagar

      jääb õhku sinisambana

      ning aknal kokamütsiga

      on akuraatne saksa pagar

      ja lahtigi ju lõksatas

      paar korda tema wasisdas.

      XXXVI

      Päev oma virge valgusega

      ei pääse läbi kardinast

      ja miski magades ei sega

      nüüd luksuse ja lõbu last.

      Keskpäevani tal vältab uni,

      siis kordub jälle hommikuni

      see kirju kava täpselt nii

      kui eile, tunaeilegi.

      Jah,