Jevgeni Onegin. Александр Пушкин

ning jambi vahe

      jäi talle täitsa segaseks.

      Ta sarjas Homerost ja suges

      Theokritost, seevastu luges

      küll Adam Smithi, nii et lust.

      Ta tundis rahvamajandust,

      s.o võis rääkida, kust lisa

      saab riigi rikkus, ja miks maa

      agraarse tulu andjana

      ei vaja kulda. Aga isa

      ükskõikseks jättis see tiraad:

      ta läks ja pani panti maad.

      VIII

      Jah, palju teadis veel Jevgeni,

      kuid kõigest, mida mõistis ta,

      ma tuua täielikku skeemi

      siin ajanappusel ei saa.

      Mis aga täitsa valdas teda,

      kus võis ta vabalt valitseda,

      kus geniaalse sära said

      ta rõõmud, piinad, oli vaid

      õrn armuteadus, mida luules

      kord kuulus Naso õpetas,

      mispärast päevad lõpetas

      Moldaavias ta stepituules,

      kus meenus kauge unena

      õnn, hiilgus ja Itaalia.

      IX

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      IX

      Kui noorelt võis ta olla jahe,

      ükskõikne, siiras, häbelik,

      nii usaldav, nii vaikselt mahe

      ja oh kui silmakirjalik!

      Kuis oli ta küll teravkeelne,

      kõrk, armukade, kurvameelne,

      nii sädelev, nii sumejas

      ja õrnas kirjas lohakas!

      Kuis oskas ta, kui võttis voli

      kuum igatsus ja mõttelend,

      nii huupi unustada end!

      Kui palju õrnust, julgust oli

      ta pilgus, kus võis korraga

      nii harras pisar särada!

      XI

      Kuis oskas näida igal juhul

      ta ülbelt üllatav ja uus,

      kuis oli mõnel õrnal puhul

      tal varuks valmis ahastus,

      hell meelitus või lõbus ohe,

      kui tormiliselt ründas kohe

      ta lapselikult tõsiseid,

      veel rikkumata südameid!

      Kuis mõistis ta neid varitseda,

      liig ranget süütust sõidelda,

      poolvargsi kätte võidelda

      siis rendez-vous ja pärast seda

      ka õppetunde õhinal

      veel anda nelja silma all!

      XII

      Kui varakult ju oskas köita

      ta kuulsaid koketeerijaid!

      Kui aga väärata ja võita

      ta tahtis oma võistlejaid,

      kuis oli ta siis õel ja valvas,

      kui sapiselt siis keel tal salvas!

      Vaid auväärt naisemeestega

      jäid soojad suhted püsima:

      ta sõprust hindas õel ja õige,

      niihästi mees à la Faublas

      kui sarvekandjast abikaas,

      kel käis maailmas üle kõige

      ta kalli mina kõrge kraad,

      ta naine ja ta linnupraad.

      XIII. XIV

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      XV

      Ta voodis vaevalt silmad avas,

      kui kirjakesi tuuakse.

      Vist kutsed? Mis on täna kavas?

      Üks maja palub ballile,

      siin lastepeole kutsub teine

      ja kolmandas on õhtueine.

      Mis teeb ta? Kuhu läheb ta?

      Küll hakkama saab kõigega.

      Nüüd esialgu aga köidab

      mu võrukaela vaid bulvaar.

      Peas laiaäärne bolivar,

      seal ennelõuna-ehtes sõidab

      ta ringi, kuni virk bregee

      lööb kõlisedes lõunale.

      XVI

      Ju pimeneb. Ta istub saani.

      „Eest ära!“ hüüab kare hääl.

      Nüüd siis Taloni restorani,

      Kaverin juba ootab sääl!

      Õhk hõbetab ja traav on kärmas,

      ta piibrinahka krae on härmas.

      Uks avaneb – ja silmapilk

      kork lendab lakke pudelilt!

      Ennäe: roast-beef’ilt veri tilgub

      ja trühvlid, trühvlid – moodne toon,

      Pariisi kokakunsti kroon,

      juust Limburgist, mis kihab-vilgub,

      Strasbourgi kuulus pirukas

      ja helekuldne ananass.

      XVII

      Veel nõuaks veini paar pokaali

      kuum, rasvast särisev kotlett,

      seal annabki bregee signaali,

      et alanud on uus ballett.

      Teatri tõre tooniandja,

      aukodaniku tiitli kandja,

      kes jumaldas nii võluvaid

      kulissiriigi graatsiaid –

      Onegin kähku sinna jõuab,

      kus teeb furoori entrechat,

      kus igamees Kleopatra,

      Moїna etteastet nõuab

      ja Phaedra välja vilistaks

      (et teda ennast märgataks).

      XVIII

      Oh imemaa! Su võlupiiris

      kui vabaduse sõber siin

      Fonvizin säras kord satiiris

      ja teisi jäljendas Knjažnin;

      siin rahvas nuttes kiitust hõikas,

      kui Ozerov nii ohtralt lõikas

      Semjonovaga loorbereid;

      siin