Ärevil inimesed. Fredrik Backman

      Vanem politseinik noogutab.

      „Jah. Kui me sisse tulime, oli korter verd täis. Mu poeg ütleb, et röövel sureb, kui me teda õigel ajal ei leia.”

      Maakler näeb politseiniku ripsmete all värelevast kurbusest, mida see talle tähendab. Mees kraabib küüntega lauaplaati ja lisab sunnitud ametlikkusega:

      „Pean sulle meenutama, et kõik, mida sa siin ülekuulamisel räägid, salvestatakse.”

      „Sain aru,” lubab maakler.

      „On väga tähtis, et sa mõistaksid. Kõik, millest me siin räägime, kantakse protokolli ja teised politseinikud saavad seda lugeda,” jätkab mees.

      „Kõik saavad lugeda. Selge pilt.”

      Kokkuvolditud paberi, mille noorem politseinik lauale jättis, teeb vanem nüüd ettevaatlikult lahti. See on joonistus, autoriks laps, kes on oma vanuse kohta kas väga andekas või ülimalt andetu, sõltuvalt täiesti vanusest. See paistab kujutavat kolme looma.

      „Kas see tuleb sulle tuttav ette? Me leidsime selle trepikojast, nagu öeldud.”

      „Kahju küll,” ütleb maakler ja paistab tõesti sedamoodi, nagu tal oleks kahju.

      Politseinik sunnib suunurgad ülespoole.

      „Minu kolleegid ütlevad, et siin on vist ahv ja konn ja hobune. Kuigi minu meelest on see siin rohkem kaelkirjak kui hobune. Tal pole ju saba! Kaelkirjakutel pole vist saba? Ühesõnaga, mina pakun kaelkirjakut.”

      Maakler hingab sügavalt sisse ja ütleb nii, nagu naised ikka ütlevad meestele, kelle meelest ei peaks nende puudulikud teadmised küll kunagi takistama surmkindlatele järeldustele jõudmist.

      „Sul on kindlasti õigus.”

      13. peatükk

      Tõde on see, et mitte sillalt hüpanud mees ei pannud poissi soovima politseinikuks saada. Hoopis teismeline tüdruk, kes seisis samal piirdel nädal aega hiljem, pani teda seda tahtma. See, kes ei hüpanud.

      14. peatükk

      Kohvitass läheb vihaga lendu. See tuhiseb otse üle mõlema kirjutuslaua, aga tsentrifugaaljõu ettearvamatul mõjul püsib kogu vedelik sees, kuni tass täie hooga vastu kohe koorekohvikarva värvuvat seina kildudeks puruneb.

      Politseinikud vahivad tõtt, üks häbenedes, teine kohkunult. Vanema politseiniku nimi on Jim. Noorema politseiniku, tema poja nimi on Jack. See politseijaoskond on liiga väike, et need kaks saaksid teineteist vältida, nii et lõpuks sattusid nad sama kirjutuslaua eri pooltele, kumbki oma arvutimonitori taga kõigest poolenisti varjatud, sest nüüdsel ajal seisneb politseitöö kõigest kümnendiku ulatuses reaalses politseitöös ja ülejäänud aeg kulub ülesmärkimiseks, mida täpselt selle politseitöö ajal tehti.

      Jim sündis põlvkonnas, kelle jaoks olid arvutid võluriistad, Jack on võtnud neid alati enesestmõistetavalt. Kui Jim väike oli, karistati lapsi sellega, et neil kästi oma tuppa minna, nüüdsel ajal sunnitakse lapsi sealt välja tulema. Üht põlvkonda hurjutati, kuna nad ei suutnud paigal istuda, ja järgmist seetõttu, et nad ennast üldse ei liiguta. Nii et kui Jim kirjutab raportit, vajutab ta otsustavalt iga klahvi põhjani välja ja kontrollib kohe ekraanilt, ega see teda alt ei vedanud, ja vajutab alles seejärel järgmist klahvi. Sest Jimi juba alt ei veeta. Jack omakorda kirjutab muidugi nii nagu noored mehed, kes pole iial elanud internetita maailmas, kasvõi silmad kinni, riivates klahve nii kergelt, et isegi kriminalistid ei suudaks pärast kindlalt tõendada, et ta neid üldse puudutas.

      Mõlemad mehed ajavad teineteist närvi, loomulikult, iga pisiasjaga. Kui poeg midagi internetist otsib, ütleb ta, et ta „guugeldab”, kui isa sama teeb, ütleb ta: „Ma vaatan seda Google’ist.” Kui nad on milleski eriarvamusel, ütleb isa: „No aga nii on, ma Google’ist lugesin!” ja poeg õiendab: „Google’ist ei loeta, sealt OTSITAKSE …”

      Ühesõnaga, poega ei aja marru see, et isa ei oska tehnikat kasutada, vaid see, et isa saab peaaegu aru. Jim ei tea näiteks ikka veel, kuidas ekraanist pilti teha, nii et kui ta tahab millestki oma monitoriekraanil pilti teha, pildistab ta seda oma mobiiliga. Kui ta tahab teha pilti millestki oma mobiiltelefonis, paneb ta selle paljundusmasinasse. Viimane tõeliselt suur tüli Jimi ja Jacki vahel leidis aset siis, kui mingile ülemuse ülemusele tuli pähe, et linna politsei peaks „sotsiaalmeedias rohkem nähtav olema” (sest Stockholmis on politseinikud ikka pidevalt kohutavalt hästi nähtavad) ja palus neil ühel tavalisel tööpäeval üksteist pildistada. Niisiis pildistas Jim Jacki politseiautos. Samal ajal kui Jack juhtis. Välguga.

      Nüüd istuvad nad vastamisi jaoskonnas ja kirjutavad, ikka erinevalt. Jim on rohkesõnaline, Jack tõhus. Jim räägib lugu, Jack annab ainult aru. Jim kustutab ja tõstab ringi ja mõtleb järele ja alustab otsast peale, Jack muudkui klõbistab ja klõbistab, nagu ei saakski mitte midagi maailmas mitut moodi väljendada. Jim unistas noorpõlves kirjanikuametist. Ka veel Jacki noorpõlves unistas ta sellest. Siis hakkas ta unistama sellest, et hoopis Jackist saab kirjanik. Poegadel on seda võimatu mõista ja isadel häbi tunnistada: et me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad.

      Nende laual on sama naise fotod. Ühe ema, teise naine. Jimi laual on ka veel pilt ühest noorest naisest, kes on Jackist seitse aastat vanem, nad räägivad temast harva ja tema ise annab ennast märku ainult siis, kui tal on raha vaja. Iga talve hakul ütleb Jim lootusrikkalt: „Võib-olla tuleb su õde jõuluks koju,” ja Jack vastab: „Jah, isa, eks näe.” Poeg ei nimeta isa kunagi naiivseks. See on armastuse akt. Isa õlgadel on nähtamatud kivid, kui ta igal jõuluõhtul viimaks ütleb: „See pole tema süü, Jack, ta on …”, ja Jack vastab alati: „Haige. Ma tean, isa. Õde on haige. Tahad veel üht õlut?”

      Praegu jääb vanema politseiniku ja noorema politseiniku vahele nii palju asju, ükskõik kui lähestikku nad ka ei ela. Sest Jack lõpetas viimaks oma õele järele jooksmise, see on venna ja isa erinevus. Kui tütar oli teismeline, mõtles Jim, et lapsed on nagu paberist tuulelohed, niisiis hoidis ta täiest jõust nöörist kinni, aga lõpuks viis tuul selle ikkagi kaasa. Tütar rebis end lahti ja kerkis taeva poole. Pole võimalik määrata, millal ja täpselt kuritarvitamine alguse saab ja seetõttu kõik valetavadki, kui ütlevad „mul on see kontrolli all”. Narko on nagu hämarik, mis tekitab illusiooni, et meie ise otsustame, millal tuli ära kustutada, aga see pole ju iial meie võimuses, pimedus haarab meid endasse siis, kui seda soovib. Ükskord mitu aastat tagasi sai Jim teada, et Jack oli võtnud kõik oma säästud, mille eest ta oli kavatsenud korteri osta, ja maksis selle eest kinni ravi väga kallis võõrutuskliinikus. Ta viis oma õe sinna. Õde registreeris end ise kaks nädalat hiljem välja, liiga hilja, et Jack raha tagasi saaks. Õest polnud pool aastat midagi kuulda, siis helistas ta äkki keset ööd, nagu poleks midagi juhtunud, ja küsis, ega Jack ei saa „paari tuhandet” laenata. Et koju lennupilet osta, nagu ta väitis. Jack saatis raha, õde ei tulnud. Isa jookseb ikka veel ringi, et lohe üleval taevas silmist ei kaoks, selline on venna ja isa erinevus. Järgmiste jõulude ajal ütleb üks „ta on …” ja teine sosistab „ma tean, isa” ja toob veel ühe õlle.

      Eks nad leiavad muidugi põhjust ka õlle pärast tülitseda. Jack on üks neist noortest meestest, kes proovib huviga greibi ja piparkoogi ja vahukommi ja igasuguste muude maitsetega õllesid. Jim tahab õlle maitsega õlut. Mõnikord nimetab ta kõiki neid keerulisemaid „Stockholmi õlledeks”, aga muidugi mitte liiga tihti, sest siis saab poeg nii pahaseks, et Jim ostku oma kuradi õlled endale ise, mitu nädalat. Ta mõtleb vahel, et võimatu on teada, kas lapsed tulevad täiesti erinevad hoolimata sellest, et nad koos kasvavad, või just seetõttu. Ta piidleb üle arvutiserva, vaatleb poja sõrmeotsi klaviatuuril. Nende mitte kuigi suure linna väike politseijaoskond on üsna vaikne koht. Siin ei juhtu kuigi palju, nad pole pantvangikriisidega harjunud, üleüldse mingite kriisidega pole. Nii et Jim teab, et see on Jacki suur võimalus näidata ülemustele, mida ta