Ärevil inimesed. Fredrik Backman

peatükk

      Hea küll. Üks mees seisis sillal. Mõtle nüüd sellele.

      Ta oli ühe kirja kirjutanud ja posti pannud, lapsed kooli viinud, üles piirdele roninud ja seal seisnud ja alla vaadanud. Kümme aastat hiljem võttis läbikukkunud pangaröövel kaheksa inimest ühel korteriesitlusel pantvangi. Sillalt näeb selle korteri rõdu.

      Sinuga pole sellel kõigel muidugi midagi pistmist. Kuigi natuke siiski. Sest sa oled ju tavaline kena inimene? Mida sina oleksid teinud, kui oleksid näinud kedagi seal sillapiirdel seismas? Seal ja sel hetkel pole õigeid ja valesid asju, mida öelda, eks? Sa oleksid teinud lihtsalt mida iganes, et veenda seda meest mitte hüppama. Sa isegi ei tunne teda, aga see on meile vaistlikult kaasa antud, et me ei saa lasta isegi võhivõõrastel end ära tappa.

      Nii et sa oleksid üritanud temaga rääkida, tema usaldust võita, panna teda sellest mõttest loobuma. Sest ka sinul on olnud hing haige, on olnud päevi, mil sul on nii väga valutanud need kohad, mida röntgenipilt ei näita, et sul pole jätkunud sõnu, kirjeldamaks seda isegi inimestele, kes sind armastavad. Sügaval sisimas, mälestustes, mida me ehk iseendilegi keelame, teavad paljud meist, et erinevus meie ja selle sillamehe vahel on väiksem, kui me tahaksime. Enamikul täiskasvanutel on tõeliselt musti hetki, isegi päris õnnelikud inimesed pole kogu aeg nii kuramuse õnnelikud, tead ju küll. Nii et sa oleksid üritanud teda päästa. Kogemata võib oma elu lõpetada, aga hüppamiseks tuleb otsus teha. Tuleb kusagile kõrgele ronida ja samm ettepoole astuda.

      Sa oled kena inimene. Sa poleks niisama pealt vaatama jäänud.

      6. peatükk

      Noor politseinik puudutab sõrmeotstega laupa. Tal on seal lapserusika suurune muhk.

      „Kuidas sa selle said?” küsib maakler ja paistab väga soovivat veel midagi lisada selle kohta, kas see on ikka muhule õige koht.

      „Sain millegagi vastu pead,” mühatab politseinik, vaatab oma paberitesse ja küsib: „Kas kurjategija näis olevat harjunud laskerelvi kasutama?”

      Maakler naeratab üllatunult.

      „Sa mõtled … püstolit?”

      „Jah. Kas ta tundus närviline või paistis ta olevat varemgi püstolit käes hoidnud?”

      Politseinik soovib oma küsimusega välja uurida, kas maakleri arvates võib röövlil olla näiteks sõjaväeline taust. Kuid selle asemel vastab maakler rõõmsalt: „Oo ei, see püstol polnud üldse päris!”

      Politseinik vahib teda kissis silmadega, suutmata nagu otsustada, kas naine teeb nalja või on naiivne.

      „Miks sa niimoodi arvad?”

      „Kohe oli näha, et see on mänguasi! Mina arvasin, et kõik said sellest aru?”

      Politseinik silmitseb maaklerit mõnda aega. Ta ei teegi nalja. Politseiniku pilgus vilksatab kröömike sümpaatiat.

      „Nii et sa ei … kartnudki?”

      Maakler raputab pead.

      „Ei-ei. Ma sain aru, et olukord pole päriselt ohtlik, eks. See röövel poleks iial kellelegi viga teinud.”

      Politseinik silmitseb oma märkmeid. Ta mõistab, et naine ei saanud aru.

      „Kas soovid midagi juua?” küsib ta kaastundlikult.

      „Ei, aitäh. Sa juba küsisid seda,” vastab maakler muretult.

      Politseinik otsustab talle siiski klaasi vett tuua.

      7. peatükk

      Tõde on see, et ükski pantvangis olnud inimestest ei tea, mis juhtus pärast seda, kui nemad vabaks lasti, ja enne seda, kui politsei korterisse tungis. Pantvangid istusid juba all tänaval autodesse ja viidi jaoskonda, kui politseinikud trepikotta kogunesid. Siis helistas eriläbirääkija (kelle ülemuste ülemus oli Stockholmist kohale saatnud, sest stockholmlased paistavad olevat veendunud, et ainult nemad oskavad telefoniga rääkida) röövlile – lootuses, et too tuleb omal algatusel ja ilma relvata korterist välja. Kuid röövel ei vastanud. Selle asemel kostis püstolipauk. Kui politseinikud korteriukse lahti murdsid, oli juba liiga hilja. Elutuppa sisenedes astusid nad vereloiku.

      8. peatükk

      Politseimaja puhkeruumis kohtub noor politseinik vanema politseinikuga. Noor võtab vett, vanem joob kohvi. Nende suhe on keeruline, nagu sageli eri põlvkondadest politseinike vahel. Karjääri lõpus otsitakse mõtet, selle alguses eesmärki.

      „Terekest!” hüüatab vanem.

      „Tere-tere,” vastab noorem tõrjuvalt.

      „Pakuksin sulle hea meelega kohvi, aga sa vist ikka veel ei joo seda?” muigab vanem politseinik, nagu oleks tegu mingisuguse puudega.

      „Ei joo jah,” vastab noorem, nagu keelduks ta inimlihast. Vanemal ja nooremal pole toidu ja joogi koha pealt kuigi palju ühist, tegelikult üleüldse mitte millegi koha pealt ja see põhjustab korduvaid konflikte, kui nad lõunaajal samas politseiautos istuvad. Vanema politseiniku lemmikroog on bensiinijaamavorst kartulipüreega ja kui kohaliku restorani teenindaja üritab rootsi lauaga reedel ta taldriku ära võtta, sikutab ta selle kohkunult mõlema käega tagasi ja pahvatab: „Lõpetanud? Täna on ju rootsi laud! Võta teadmiseks, et mina olen lõpetanud siis, kui ma looteasendis laua all laman!” Noorema politseiniku lemmiktoit on vanema meelest „selline väljamõeldud toit, vetikad ja mererohi ja toores kala, ta, kurat, arvab vist, et on erakvähk”. Ühele meeldib kohv, teisele tee. Üks vaatab töö ajal kella, et näha, kas lõunaaeg on varsti käes, teine vaatab lõuna ajal kella, et näha, kas saab juba varsti uuesti tööle minna. Vanema meelest on politseitöös kõige olulisem teha seda, mis on õige, noorema meelest on kõige olulisem teha seda, mis on korrektne.

      „Kindel? Sa võid saada sellefrappuccino või mis see oligi, ma isegi ostsin seda sojapiima, mitte et ma tahaks teada, keda kuradit nad selle saamiseks lüpsnud on!” naerab vanem mürinal, kuid vaatab samal ajal murelikult nooremat.

      „Mmm,” vastab noorem, olemata sõnagi kuulanud.

      „Kas selle maakleri ülekuulamine läheb hästi?” hõikab vanem, hääle järgi võiks arvata, et ta küsib naljaga, sest ta ei soovi paljastada, et tegelikult ta hoolib.

      „Kenasti!” kinnitab noorem, kellel on üha raskem oma ärritust varjata, ja üritab ukse poole põgeneda.

      „Ja sul on kõik okei?” küsib vanem.

      „Jah, mul on okei!” ohkab noorem.

      „Ma mõtlen, et pärast seda, mis juhtus, kui sa tahad kellegagi …”

      „Mul on okei,” kinnitab noorem.

      „Kindel?”

      „Kindel!”

      „Kuidas sellega …” osutab vanem peaga noorema muhule.

      „Hästi, pole probleemi, ma pean nüüd minema.”

      „Ahah. Ahah. On sul selle maakleri ülekuulamisel järsku abi vaja?” küsib vanem ja üritab naeratada, ilma et vaataks samal ajal murelikult noorema politseiniku kingi.

      „Saan hakkama.”

      „Ma võin appi tulla küll.”

      „Ei, aitäh!”

      „Kindel?” hõikab vanem, kuid vastuseks kõlab ainult täiesti kindel vaikus.

      Kui noorem on kadunud, jääb vanem üksi puhkeruumi kohvi jooma. Vanemad mehed teavad harva, mida noorematele öelda, kui nad neist hoolivad. Raske on sõnu leida, kui tegelikult tahad öelda: „Ma näen, et sul on valus.”

      Põrandal, kus noorem politseinik